Homo homine lupus est...

Kui kristalselt aus olla, siis globaalsel tasandil olen ma misantroop. Aga samas - rohujuure kõrguselt inimesi vaadates pean ma tunnistama, et on terve hulk neid tegelasi, ilma kelleta ma oma elu ette ei kujutaks ja kes on 100%-d erandid reeglile "asendamatuid inimesi ei ole olemas".
Aga et ma nendega liiga ära ei harjuks ja nende voorusi liiga iseenesestmõistetavatena võtma ei hakkaks, hoian ma alati oma tutvusringkonnas ka paari sellist tegelast, kelle kohta ülejäänud absoluutselt aru ei saa, miks ja kuidas ma üldse sellistega suhtlen. Vaat sellepärast suhtlengi, et nad on heaks võrdlusmomendiks ja et ma ülejäänud inimkonna suhtes liiga kõrgeid ootusi ei hellitaks, sest laias laastus on homo sapiensi liik ikka mölakaid täis.

Ühel päeval, kui ma jälle oma ajuasjadega tegelesin, sai mulle selgeks, et sellel ebanormaalsete tegelaste seltskonnal on ebanormaalselt palju ühiseid jooni:
- alaväärsuskompleks, mida nad varjavad teeseldud enesekindluse ja "tulen-löön-jalaga-ukse-lahti"-suhtumise taha.
- labiilne närvisüsteem. Esimese mistahes nende jaoks ebameeldiva ilmingu peale lähevad nad totaalselt endast välja ja hakkavad häälekalt oma õigust nõudma.
- tänamatus. Mida iganes nende heaks teha, nad võtavad seda kui täiesti iseenesestmõistetavat asja, sest "tegelikult ongi maailm neile sitaks võlgu ja nad peaksid saama kõike vähemalt tugeva alega, selle eest et nad üleüldse suvatsesid siia sündida". Aga nad mäletavad kõiki kordi, kui nad on midagi sinu jaoks teinud ja pole kahtlust, et sa maksad selle teene priskete intressidega tagasi.
- targutajad. Nad teavad absoluutselt täpselt, kuidas mina peaksin oma elu elama, ja nad ei hoia oma tarkust endale, oh ei!
- hädapätakad, mis puutub nende endi eraellu. Olematud või ebakindlad suhted, kogu maailma süüdistamine selles, et neid ei mõisteta. Nad küsivad lakkamatult nõu ja arvamust, aga kui vastuseks ei ole nendele takkakiitmine või nende õigustamine, siis pole parem mõtet suudki lahti teha, sest niikuinii on see, mida sa ütled, vale ja halb.
- eelarvamustega. Valivad omale suhtlusringkonda mingitest mõttetutest isiklikest standarditest lähtudes. Enamuse ajast jääb arusaamatuks, kuidas mina sellesse seltskonda sattunud olen.
- egotsentrilised. Kui nad kellegagi on otsustanud suhtlema hakata, siis nad imavad ennast selle inimese külge nagu kaanid või vampiirid ja nõuavad, et vaeseke kogu oma edaspidise hingamisruumi ümber nende suurepärase isiku koondaks.
- ajaraiskajad. Neil pole sinu jaoks aega, kui sul neid vaja läheb. Aga nad ei aktsepteeri vastupidist situatsiooni.
- üldiselt nad elavad ka üksi. Huvitav, miks?

Jah, ma olen misantroop. Eelnevat nimekirja vaadates - õigustatult vist?