Hallid kassid jäävad ka päeval hallideks kassideks

Alljärgnev olgu selgituseks minu mania- kaalsele kinnis- ideele leida meie viletsast kaubandusest midagi isikupärast ja värvilist endale selga.
Lugege, moepätud, ja võtke õppust! Siin räägib keskpärasuse jumal teiega!
Lugege ja olgu see lugu teile näiteks elust enesest.
Situatsioon - hommik. Bussitäis uniseid inimesi kooli-kontorisse-kuratteabkuhu loksumas. Mina loksusin tööle, see selleks. Täiesti ebas kohas, keset Ristiku tänavat, ronivad bussi piletikontrolörid! Ma ütlen, et neile on uusi logistikuid sinna tööle võetud. Või moodustatud mingi üllatusprojektide osakond, sest ma pole oma elus enne näinud, et selle koha peal kunagi kontrolörid seisnud oleks. Aga noh, arenevad. See on hea. Keegi vähemalt suhtub oma töösse väikese loomingulisusega.

Kontrollivad pileteid, minul loomulikult ontliku inimesena on pilet täiesti olemas. Või noh, kuukaart, kui seda ID-kaardi eest ostetavat eimidagit kaardiks võib nimetada. Noh, nimetame seda siis tinglikult kaardiks. Ühesõnaga - olemas. Juba jupp aega olen korralikult ostnud. Vahepeal katsetasin ka jänese-elu, aga see karjäär jäi üsna lühikeseks, sest kasvav paranoia ja närvirakkude massimõrv ei tasunud seda ära. Mis elu see on, kui iga inimest, kes su kõrval bussis natuke niheleb, kohe kontrolörismis kahtlustama peab.
Ei, ühesõnaga... olin täiesti korralik kodanik.

Noh, teevad siis oma tiiru ära ja hakkavad jäneseid üles lugema, kes nendega koos selleks korraks oma reisi lõpp-punkti jõudnud olid. Ja viipab meeskontrolör siis oma poole pealt bussist ka, et nii - teie, teie, teie ja teie tulete siis ka minuga koos välja soojast ühistranspordist. Kolmas "sina" olin tema viipe peale mina! Ma pidin südari saama! Mismõttes nagu??!! Tõstsin valju protesti, et kuulge-kuulge-kodanik, mis toimub. Mees seepeale vaatab mulle hetkeks pingsalt otsa ja ütleb siis "Oih, vabandage, teie ei pea kuhugi tulema. Ma mõtlesin hoopis seda naisterahvast siin. Teil oli kõik korras", ja viipab mingi 2 pinki eemal istuvale naisele.
Ja lõpetab siis lause "Te olete ju k õ i k ü h t e m o o d i m u s t a d e s m a n t l i t e s, ega mul meelde jää kohe"

Selge. Tähendab, see, et ma oma mustale mantlile suure muhu roosid peale tikkisin, ei aita ka mitte üks põrm. Must mantel jääb mustaks mantliks ja kõik naised mustades mantlites jäävad ikka ühesugusteks naisteks mustades mantlites. Oh oleks mul näiteks kollane mantel olnud... või roheline...
Nii et - siit moraal! Kui võimalik, siduge endile kasvõi suled pähe, muidu lüüakse teid keskpärasuse risti ja seal te siis olete.

Öösel on kõik kassid hallid

Riisikal oli lasteaias jõulupidu. Ontliku lapsevanemana olin muidugi kohal nagu 5 kopikat. Tootjafirma teine pool oli samuti ennast kohale vedanud, kaamera kaasas ja filmis kõik oma jüngri laulmised-tantsimised-näitlemised üles. Noh, kõik oli ilus ja päris nagu ameerika filmis.

Pidu sai läbi, rahvas läks laiali. Mingi osa koduteest meil kattus. Mina astun ees, Laura käekõrval ja pidukleit riidepuuga kilesse pakituna üle õla. Järsku küsib äsjane rezissöör:
"Kas Laural oli see kleit seljas?"
Oleksin sel hetkel ilmselt Hämmeldunud Ilmete maavõistluse kinni pannud... Mismõttes nagu, et kas tal oli see kleit seljas?! Ei, kurat, niisama tassin siin kogu tüdruku garderoobi üleõla kaasas, lihtsalt et kõik näeks, kui palju tal veel peokleite kodus olemas on. Kõiki ühekorraga ju selga ei pane...
Või et kas tüübil on nagu selline räimemälu, et ta ei suuda meenutada, mida ta just 10 minutit tagasi filmis?
"Jah, mis sa nagu ei mäleta või?"
"Einoh, millal ta selle siis ära vahetas? Tal oli ju punane kleit!"
Hämmeldunud Ilme minu näol saavutas Grand Prix väärilise taseme. Vahetas? Keset pidu? Millal nagu?
Selgus, et tüüp oli kogu aeg vale last filminud. Ok, ma saan aru, et päkapikumütsid olid peas kõigil, aga... Pif, mehed. Pool aastat lahus elamist ja juba ta enam ei mäleta, mis nägu ta oma laps on. Mitte et nad vahepeal piisavalt sageli koos poleks olnud...

Igatahes on kellelgi on nüüd kena koduvideo. Ainult et vale mehe kaameras.













Nädalavahetuse päeva nali ka. Vahib Laura hommikul lakke ja teatab sügavamõtteliselt: "Mina ei ole oma vanavanemaid kunagi näinud. Nad surid enne välja."

No comments.

Kuidas transportida teelusika peal pošeeritud* muna

Täna ma ei virise, sest täna ma olen vihane. Ja kui ma olen vihane, siis ma sajatan.
Ma nimelt ostsin endale täna täiesti plaaniväliselt järjekordse orhidee. See on mul nüüd kolmas. Esimese ma sain kingituseks, teise ostsin täiesti sündsusetult kalli hinna eest Tallinna Kaubamajast ja kolmanda omanikuks sain siis täna, kui nägin neid Maximas (kuhu ma tavaliselt kunagi ei satu) uduodavalt müügil.

Väike eellugu asjale on järgmine:
See, et ma neid üldse endale koju muretsema hakkasin - selles on täielikult süüdi Riina, Anne-Ly ja Heddi, kes mulle esimese kinkisid. Alguses ma vaatasin seda imeasja täieliku hirmuga, et hoidku taevas, mida selline küll sööb ja kuhu ma temaga jalutama pean minema, aga kui ta pärast kolmandat päeva minu aknalaual õitsedes ikka veel juurikaid nurka ei olnud visanud, siis juba pidasin plaani, et what if... Vatiffi viirus läks sujuvalt üle kergeks põletikuks ja nüüd võin öelda, et põen juba täielikku orhideetõve akuutseimat vormi.

Aga tänase juurde tagasi tulles, siis, olles oma uue silmarõõmu üliettevaatlikult ostukorvi paigutanud ja sellega järjekorras seisin, hakkas toimuma imelikke asju. Mida edasi, seda kindlamalt ma veendusin, et inimesed ikka ei oska ilusaid ja õrnu asju üldse hinnata ja suur osa kahejalgsetest on täielikud lambad. Esimesena üritas minu kallist värsket lemmikut mõrvata üks sinises kitlis naislehm (ma mõtlen tõsiselt!), kes tuli mingi kuradi korvikuhjaga ja konkreetselt sihtis seda minu taime pihta. Ning et asi oleks kindel, siis üritas veel jala- ja seelikusabaga tagant aidata. Minu karjatusele, mis kannatanuks täiesti välja võrdluse parima õudusfilmi röögatusega, see moor üldse ei reageerinud. Vaevalt et ta kurt oli, pigem venelane. Ei saanud eestikeelsest karjatusest aru... No kuna lill oli veel terve, siis läksin sujuvalt üle venekeelsele karjatusele, põimides sinna ilma igasuguse valehäbita sisse asjakohaseid väljendeid nagu "kuda võ napadajete", "slepaja suka" jne. Selle peale kostis moor ainult "mõhhh" ja kärutas oma korvikuhjaga edasi. Ilmselt ei olnud tema aju võimeline hetkel rohkem kui üheks ülesandeks ja selleks oli ees terendav korvikuhi, mis temapoolset täiendust ootas. Enivei, üle noatera õnnestus mul seekord oma taim päästa.

Järgmisena katsus õnne kassiir, kes, olles lille kassast läbi löönud, loopis selle tagantkätt kuskile kassalindile, nii et ainult minu välkkiire reageering lill püstiasendisse tagasi tõsta päästis seekordki hulleimast. No pekki, miks müüvad selliseid hapraid asju niisugused ajukääbikud, kes lille ilust ja väärilisest kohtlemisest mitte halligi ei taipa!!!???
Kui Kaubamajast oma eelmise eksemplariga koju tulin, siis ronis kassiir oma leti tagant välja (sic!) ja pakkis oma kätega mu ostu mitmesse paberisse, et jumala eest külm sellele liiga ei teeks. A need uduangerjad seal Maximas tuleks minu meelest küll taimekaitseseltsi kaevata.

Saaga jätkus tänaval, kus mitu penskarit mu kilekotile küll kepiga, küll kotiga kallale tungida püüdsid, tehes seda sellise agaruse ja järjekindlusega, justkui oleks Savisaar selle kotijooksu võitjale 60% pensionitõusu auhinnaks lubanud.
Kuidagi õnnestus mul siiski neist maniakkidest mööda laveerida ja kontorisse jõuda. Seal pakkisin oma kallikese kenasti mitmekordsesse paberisse ja palusin Jumalat, et õhtul rahulikumalt läheks. Aga ei. Terminalis bussi oodates kügeles seal mingi poisiklunn, kes oma trennikotipõiega kettaheidet harrastas. Vähemalt seda osa, mis puutub hoovõtukohta. Seal ei olnud kannatajaks mitte üksi mina, napikalt enne mu pagasile pihtasaamist jõudis ta ühe titemamma vankri ära rihtida, nii et mina ei pidanudki vaeva nägema talle peale käratamisega. Sain vaid kergendunult ohata.

Viimaseks piisaks karikas osutus minu oma liha ja veri, kes ka kohe uurima kukkus, et mis mul seal paberi sees koti sees ikka olla võiks. Kukkus kohe harutama ja rebima. Pärast minu röögatust "Käed eemale Nikaraaguast, tahmanägu" ja sellele järgnenud selgitamist, et see on lill ja väga õrn ja läheb katki, kui käperdada jaa nii edasi, näis asi maha rahunevat. Aga mu lapsel on paraku eesti rahvuskala - suitsuräime - mälu. Unustamiseks polnudki rohkem vaja kui seda aega, mis väike-Helena ennast ka garderoobis riidesse sai ja meiega koos välja hakkas tulema. Selle õnne peale, et ei pea üksi lasteaia väravast välja jalutama, läks Laura nii pöördesse, et hüüdis "Oioi, Helena tuleb ka meiega koos koju!". Aga hüüdele taustaks kloppis ta mõnuga vastu minu hindamatut paberituutut.

Kurat, kui ma koju jõudsin lõpuks, olid mul närvid läbi nagu narkokoeral. Järgmine kord, kui kavatsen veel mõne lille endale koju soetada, rendin endale soomuki.
Ja ajan sellega kõik ees koperdavad inimesed kui potentsiaalsed ohuallikad alla. Laiaks. Ja külje peal liikuvad isendid, kes soomukile lähemale kui 2,5 m trügivad, samuti.

pošeeritud muna* - juhuks, kui keegi ei tea, mida see tähendab. Munade pošeerimine on munade keetmine ilma kooreta. Ehk et tehnika näeb välja selline, et vesi aetakse keema ja muna lüüakse keevasse vette ning üritatakse siis seda seal lusika abil segades umbes ümara kujuga hoida. Tekib poolhüübinud loperguse kujuga.... miski. Põhimõtteliselt võib öelda, et kui see maitseb sama hea kui ta välja näeb, siis olen ma siiani elus veel ainult tänu faktile, et ma pole seda jälkust sööma juhtunud.

Kiri Jõuluvanale

Tere, kallis Jõuluvana!

Olen sel aastal olnud üsna hea inimene, noh-nii-mõistuse-piires... Seega ma arvan, et vääriksin täiesti ühte sinupoolset väikest meenet kuuse alla.

Ole mureta, ma ei soovi punast Audi TT-d ega tasuta reisi Iirimaale ega isegi mitte lotopiletit, mille võidusumma eest saaks osta väikese elamise kuhugile vaiksesse rajooni. Ma olen palju vähenõudlikum ja ei küsi sinu käest muud, kui vaid et palun too mulle üks plekist äratuskell, mis armsa tirina asemel röögiks nii umbes 200-detsibellise helitugevusega "KARK ALLA, UIMERDIS!", sest ma ei viitsi enam hommikuti selle peale üles tõusta, et väljas on hele valge ja päike kõrgel ja ma olen oma mobiili süüdimatult kinni vajutanud ning pean tõdema, et olen suutnud järjekordselt sisse magada (nagu täna hommikul näiteks)!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Ette tänades.....

Üldiselt tegin ma täna hommikul täieliku Pelgulinna rekordi, lühendades voodist üleskargamise ja kesklinnas kontoriuksest sisseastumise vahelise ajavahemiku 40 minutile. Jumal ise teab, kuidas see mul õnnestus, arvetades asjaolu, et vaja oli veel ka väike razboinitsa lasteaeda viia ja 40 liini buss lausa ületas isennast uimerdamise taseme poolest. Venis nagu purjus Viinamäe tigu mööda Ristiku tänavat ja Toompuiesteed.

Enivei, meikida ma ennast muidugi ei jõudnud ja kodunt välja olin sunnitud minema oma öönäoga, mis tähendas seda, et inimesed vaatasid mind täna hommikul väääägaa kummaliste näoilmetega. Mulle tundus. Kui ma ise ennast kõrvalt vaadanud oleks, siis oleksin kindlasti sama ilmega jõllitanud. Sest tavaliselt ei lähe ma kõrvalmajas asuvasse poodigi ilma elementaarse tuuninguta.

Pärastlõunal tabas mind ilmutus, mis sosistas mulle kõrva: "Hmmmmmm, hmmm, ma näen, et täna on viletsus, igavene põlgus ja töökoha kaotamine saabunud ühele Suurtüki kingapoe müüjale!"

Vaeseke unustas riiulile sinakashallid kingad ja ma sain enne jaole, kui mõni kohusetruum klienditeenindaja need sealt ära oleks jõudnud krabada ja maja taha lume alla matta kuni

6. detsembrini.

Vaat nii.