Kuidas linnud ja loomad endale nimed said

Kunagi ammu-ammu, umbes 2 päeva tagasi sai ühel sünnipäevaüritusel kokku hunnik superhäid sõpru, kes üksteist juba Vilma ja Fredi ajast tunnevad ja sellest ajast alates umbes 274 puuda soola, ligikaudu Vaikse ookeani jagu gin-toonikut ja ruutmeetrite kaupa minu küpsetatud singi-seene-, õuna- ja kirsipirukaid on ära hävitanud.

Loendamatute suitsupauside käigus ja hingematvate naerurõkatuste saatel avastati hulgaliselt uusi ja senitundmatuid looma- ja linnuliike, kellel siis ka vastavalt uued nimed anti. Nii täienes meie punane raamat alljärgnevate isenditega:
harilik eesti hallikirju käbirebija;
ida-euroopa madalalaubaline mullakabistaja;
laulasmaa madalakasvuline koninokkur.

Tänud, sõbrakesed, et te olemas olete ja minu spordivaenuliku elustiili kihva keerate sellega, et ajate mu niimoodi naerma, et see võrdub räigelt 200 kõhulihaseharjutusega loetud tundide jooksul. Mul on veel täna selline tunne, et sain irvitamisest tõhusa songa endale ning kaalun tõsiselt perearsti poole pöördumist.
Ja Ulrica, sulle teadmiseks veel: mu hing ei saanud rahu ja ma kontrollisin täna järele - ma olen oma 10-senimeetriste punaste saabaste tikk-kontsade otsas liikudes tõepoolest Laulasmaa rajooni kiireim sprinter, sest 40 bussil ei olnud minu vastu mitte mingeid šansse :-), tegin talle julmalt pooleteistkümne ringiga terminalis pähe. Pärast oli küll kops põlveõndlas ja hapnik täiega nullis, aga see ei loe. Võitjate üle kohut ei mõisteta.
Vana indiaanlane Välepõder on rääkinud. Hau.












Ma parem ei hakka oletama, mis järgmisel ühisüritusel toimuma hakkab. Alkot tuleb igatahes rohkem varuda, et ei peaks kell 1 öösel ennast sellega petma, et kummelitee ja sidrunimorss ka promille võiksid sisaldada. Kahtlustan, et teist korda ma enam oma organismi ei peta sellega.

Desperate Housewives - välja jäänud stseenid

Keegi käpik saatis mulle kirbimüüjad kallale. Ma tean küll, kes see oli, aga nimesid nimetamata, Henry, kui sa veel peaksid kunagi mu telefoninumbri andma ükskõik kas Päästearmeele, jehhovatunnistajatele, vihmavarjumüüjatele või kasvõi loomade varjupaiga vabatahtlike ühendusele, siis ma kaetan su ära ja usu mind, ma teen seda nii põhjalikult, et sinu lapselapsed ka veel nutavad.

Aga kirbimüüjad helistasid mulle tõesti. Kuna mul pühapäeval midagi teha ka ei olnud, mõtlesin, et las siis tuleb ja näitab oma revolutsioonilist kodutehnikaimet, niikuinii ma ei kavatse seda osta.

Tuligi siis mingi mehike kokkulepitud kellaajal kohale, kaasas pisike tolmuimur ise ja hiigelsuur kohver täis lisavarustust, mille majutamiseks tuleks ilmselt teine korter veel üürida, et kogu seda stuffi ära mahutada.

Hakkas peale ladusa jutuga kellestki ameeriklasest, kes kunagi geniaalse idee peale on tulnud ja kellele maailm sellise imemasina eest tänu võlgu on. Sorry, sõbrake, kui ma endale peaksin mingit kodumasinat tahtma soetada, siis mind tõesti ei huvita sealjuures, kes selle kunagi valmis tegi. Peaasi, et töötaks ja oleks efektiivne. Vaevalt et keegi kunagi mingit Philipsit või Kenwoodi ostma minnes enne endale firma ajaloo pähe õpiks. Täiesti marginaalne info ju...

Kiitis edasi, kuidas ikka Ameerikas kõik seda kasutavad (terve Wisteria Lane muudkui kondab sellega ringi, ainult et filmis seda loomulikult ei näe millegipärast :-D) ja et see on puha Ameerikas toodetud ja käsitsi kokku pandud. Halloo... Tänapäeval ei pane mitte keegi Ameerikas enam midagi käsitsi kokku, kõik see töö tehakse ära kuskil Taiwanis või Vietnamis ja pärast lihtsalt kleebitakse silt "Made in USA" peale. Kui sedagi... Pealegi - mulle ei meeldi Ameerika asjad. Ameerika ise ka ei meeldi. Ma ütlesin seda sellele tegelasele ka, aga kui arukas müügiesindaja oleks selle koha pealt kõikides järgmistes lausetes sõna "Ameerika" koheselt ära vahetanud ükskõik missuguse teise kohanime vastu või siis viinud jutu üleüldse sujuvalt mujale, siis seesinane minu eksemplar lasi häirimatult oma Ameerika-jura edasi. Müüja või asi, ei mingit kohanemisvõimet muutuvate oludega...

Tolmutas mul toas mis hirmus, näitas siit ja näitas sealt, kus mul kõik sodi ja praht ja tolmulestakaka kobrutab. Eriliselt pika jutulõigu pühendas ta minu sarjamisele, et miks ei ole mul kodus ühtegi vaipkatet maas. No perrkele, esiteks pole see tema asi, teiseks mulle vaibad ei meeldi ja kolmandaks, nad on ühed tüütud tolmukogujad! Selle viimase väite peale ta teatas, et see ongi hea, vaibad peavadki tolmu koguma. Pif... mina arvasin, et neil on mürasummutav, dekoratiivne ja soojaandev eesmärk. Sellesama tolmutamise pärast ma neid ei olegi endale muretsenud.

Kui ma talle siis veel ütlesin, et mul pole tolmuimejat ka, vaatas ta mind üldse sellise haleda ilmega, nagu ma oleks talle just öelnud, et ma olen orb, mul pole kodu ja mu kuldkala, kes elas minu seljakotis kolmeliitrises purgis, suri ka ära ja ma olen üksik, õnnetu ja depressioonis.

Ühesõnaga - iga järgneva lausega muutusin mina tema jaoks üha mõttetumaks kliendiks ja tema minu jaoks oma apsakatega müügijutus aina halenaljakamaks.

Lugu lõppes sellega, et pärast 2 tundi minu kalli aja raiskamist, mille jooksul ta mulle üheselt mõista andis, et kui ma kohe ei võta pangalaenu ega osta tema tuulepöörisena töötavat imurit, siis suren mina sinnasamasse paika vanarahvast tsiteerides - sitasurma, õigemini tolmulestakakasurma, millele eelneb lõpmatuna tundub agoonia igasuguste ekseemide ja allergiate näol. Mul pole elus mingit allergiat olnud. Kui, siis ainult temasuguste müügitegelaste vastu.

Ma tahaks teada, kas keegi tõesti ka võtab pangast laenu (sest vaevalt et kellelgi mingi 40 tuhhi niisama öökapisahtlis vedeleb), et endale t o l m u i m e j a t osta? Mis sellest, et seesinane masin veel massaaziaparaadiks, õhupuhastajaks, kummimadratsi pumbaks, lemmiklooma kammiks ja kurat teab veel milleks ümber kehastus. (Vana tõde, et kui üks asi kõlbab kõigeks, ei kõlba ta tegelikult mitte millekski).

Ma saaksin selle raha eest endale suvalisest kasutatud autode müügiplatsilt täiesti kobeda sõiduauto, mis mind hea kohtlemise korral mitu ja mitu kilomeetrit edasi viiks.

Ja kui mul juba selline läbi-lauspõranda-keldrit-puhastav robot toas on, kas siis ei teki mul ühel hetkel sunnismeelsust aina koristada ja koristada, sest kõik kohad on kindlasti jälle tolmu täis. Mistõttu ma siis ju koristaksin hoopis rohkem ja sagedamini, kui tavalise tolmuimejaga.

Ja kui sellel kirbul on mingi patenteeritud eriti tõhusalt töötav süsteem, siis miks ei kasuta seda ükski teine tolmuimejatootja? Miks nemad siis kõik seda ebatõhusat teist meetodit kasutavad? Ei usu, et küsimus oleks autoritasudesse makstava raha suuruses.

Ühesõnaga - ma ei usu, et Wisteria Lane´i igas majas üks kirbi peidus on. On ikka mingi tavaline ja ebatõhus aparaat. Mis sellegipoolest kaadrist välja lõigatakse :-)

Attention, Al Bundy, siin sinu Kingajumal räägib!

Here I come!

Tere, stiiliäbarikud ja muud inimesed.

Te võite vabalt ära arvata, mitut paari punaseid saapad - no ma mõtlen selliseid, milliseid mina meeleheitlikult endale otsisin mõned nädalad tagasi - ma nagu viimase paari kingapoeralli käigus leidnud olen. Kes pakub üle kolme paari, võib ennast autasustada visiidiga lähima kingsepa juurde ja lasta seal minu kulul enda kummikutele uued kontsaplekid panna.

Tegelikult on teema tõsine. Ma kavatsen hakata endale nüüd jõulupidustuste perioodiks, mis on teadupärast kohe-kohe ukse ees, helesiniseid rihmikuid otsima. Nii et kõikide kingapoodide Al Bundyd - kui teil on midagi kasvõi sarnast sellistele iluasjadele, nagu pildil näha on - PANGE PEITU! KAEVAKE MAASSE! PÕLETAGE ÄRA! (ei, ärge põletage tegelikult, teil läheb neid minu närviajamiseks vaja jälle nii detsembri lõpupoole, kui mul neid enam tarvis pole) VÄRVIGE ÜLE!

Ma võiksin muidugi rääkida pikalt veel nendestki eksirännakutest, mida ma olen pidanud viimasel ajal kaubanduses läbima, otsides endale mingisugustki normaalset seelikut, aga ma ei tea enam, kas teema on käsitlemist väärt. Seda enam, et mitu korda sa ühest ja samast asjast ikka kirjutad.

Juhtusin hiljuti Delfist lugema kellegi hala teemal "Olematu pesuvalik suurematele kui AA ja AB korviga naisinimestele" ja ma olin kirjutajaga nagu 110% nõus. Aga kuna ma põhimõtteliselt mitte kunagi ei lasku nii madalale, et hakkaksin kuskil Delfis või Õhtulehes mingit lugu kommenteerima ja kogu selle valdavalt imbetsillidest koosneva "arvamusliidrite kambaga" liituksin, siis olgu siinkohal ära toodud minu arvamus asjast. Siin, minu enda blogis, kus see kedagi ei tohiks segada.

Kõigepealt need, kes soovitavad suuremarinnalistel naistel minna endale spordipoest rinnahoidjaid muretsema - tõmmake endale froteesokk heaga pähe ja kandke seda seal bareti eest. Niikuinii ei ole teie peakolu, mis selliseid sooje soovitusi välja genereerib, paremat peakatet väärt. Ja soovituseks veel - kandke ise neid naba-T-särke, mida seal poes rinnahoidjateks kutsutakse.

Teiseks - pärast pikki otsinguid C-korviga rinnahoidjate osas jagaksin ma meil poes müügil olevad rinnahoidjad lihtsalt kolme kategooriasse: kuulivestid, päästevestid ja tädi Varvaarad.

Kuulivestid on need kivikõvade korvidega, viimase kui millimeetrini täis tikitud ja topitud kausid, mis näevad kenad välja ainult kolmel juhul: esiteks siis, kui need on pandud kenasti üksteise kõrvale ritta kusagile riiulile või riidepuudele (ilmselt ongi nad just sellepärast sellised tehtud, et poes ilusad välja näeksid ja müüjatel mugav oleks); teiseks - vaateakendel nende plastmassmannekeenide seljas. Aga et viimaste tissid niikuinii liikumatult ühes asendis ja juba valmistamise tehnoloogia poolest kikkis ning pringid on, siis pole ju olulinegi, kuidas see rinnahoidja seal veel püsib. Ja kolmandaks - ma arvan, et kui nende kausside sisse näiteks õitsvaid suvelilli istutada ja siis need tikitud lillepotid kuhugi majaseinale kinnitada rõhknaeltega, oleks pilt ka paljutõotav.

Igatahes - tavainimeste selga ja oma algset otstarvet täitma need pesuesemed minu meelest küll ei sobi. Kujuta ette, kui teed mõne järsema liigutuse ja sul selline turvis seljas on! Nii võib ju mõnel pahaaimamatul kõrvalseisjal ootamatult peaajuvapustuse põhjustada. Eriti veel, kui sellise rüü endale ümber Cehk D korviga rindade tõmbad.

Päästevestid on eelmiste lihtsustatud mudelid, ainult selle vahega, et korvid ei ole mitte kivikõvadeks tikitud ja polsterdatud, vaid neisse on mingit geeli sisse luristatud. Kui mõni pervert peaks kunagi teada tahtma, kuidas silikoonrinnad või Botoxit täis näolihased käe all katsudes tunduvad, siis need võiksid küll oma kiiksu täie mõnuga kuskil pesupoes neid rinnahoidjaid mudimas käies rahuldada. Mis puutub väljanägemisse, siis need asjad ei näe mitte kusagil head välja. Riidepuudel rippudes on nagu suhteliselt lontis ja lillepottideks neid kasutada ei saa. Selga pannes loksuvad nagu lekkiv päästevest - rinnad liiguvad ühtepidi, geelipadjakesed vastassuunas. Nagu kuradi vesipüks ümber kere.

Tädi Varvaarad on valdav osa ülejäänud rinnahoidjaid, mis on suuremate korvidega ja mõeldud siis täidlasema tissivaramu omanikele. Üldiselt on nad kas beezid või valged või mustad. Muid toone pole mina nendel täheldanud. Ja ma tean, et minu vanaema kandis ka sellise lõike ja materjaliga "asju" juba õndsal nõukaajal. Aga kui inimene on näiteks mitte 55, vaid ütleme, 18-25? Ja tal on juhtumisi näiteks D või E või isegi F korv, mis muide ei ole üldse mingi haruldus tänapäeval. (Ma ei räägi siin endast, aga never say never - kui ma samas tempos ebasportlik olen, siis ühel koledal päeval võib nii juhtuda küll et minu kehamassiindeksil ja minul endal tekib teineteise suhtes vastupidine arusaam saledast kehaehitusest.)

Pärast esimest voodielukogemust (kui see pärast sellise pesu paljastamist üldse aset leiab) läheb suurem osa tüdrukuid ilmselt kloostrisse või litsiks. Sõltuvalt sellest, kas ta peab vajalikuks ka edaspidi veel sedasama pesu kanda või otsustab loobuda.

Ja kõige lõpuks on veel siis olemas ka normaalne pesu. Aga seda müüakse katakombides. Kusagil seal... you know...

Moejumal on rääkinud. Hau. Selleks korraks.

Aeg annab mõnikord silmad, aga mõistust mitte...

Hambapolikliiniku ees kasvab täiega lahe kastanipuu. Või noh, puu nagu puu ikka, aga selle lehed on praegu nii vahvalt sügisesed - rootsu keskelt on rohelised veel, aga servad on kõik kolla-kollased. Kõikidel lehtedel. Nii huvitavalt ja korrapäraselt, nagu oleks keegi neid ükshaaval värvimas käinud.
Ma sõidan igal hommikul 40 bussiga sealt mööda tööle, aga pole varem seda puud niimoodi vaadanud. Täna hommikul oli seevastu aega lausa mitu minutit silmitseda, sest terve Toompuiestee venis lõpmatus liiklusummikus. Mingisugune seltskond sõidukijuhte, kes ilmselt igasugusest meediast ära on lõigatud, ei olnud seetõttu ilmselt kuulnudki midagi sellest, et alates tänasest enam Vabaduse väljakule ei pääse. Ja nii nad siis avastasidki Rahvusraamatukogu ees ristmikul olles, et minna pole enam kuhugi. Et perse on läinud nende pikantne plaanike kella 8 ajal linnaviletsuse eest mööda paarutada.

Kogu see summ kruttis ennast lõpuks Liivalaia tänavale, aga kuuldavasti ei olnud seal ka midagi paremat ees ootamas, kuna täna on ju Ülevabariigilise Kakapaberiralli esimene päev ja loomulikult oli Stockmanni juures kah liiklus kinni, sest kõik seisid juba poolest ööst alates sabas ja ootasid, millal kollaste tontide paradiis oma uksed avab. See on ju vana tõde, et kes Hulludelt Päevadelt oma Luonnonystäväni ja Serla varusid kohe esimesel päeval koju ei lohista, see pühib ülejäänud poolasta jooksul peput ajalehepaberiga või tõmbab niisama näpuga komasid seina peale.

Sittagi pole muutunud:
http://euro.postimees.ee/170405/esileht/arvamus/163044.php

Kõverpeegliklassika

Ma suutsin endale täna hommikul läätse tagurpidi silma ajada. Terve hommikupooliku käisin mööda maja ringi nagu nägemispuudega: kui parema silmaga oli kõik korras, siis vasakult küljelt jooksis pilt kogu aeg mingi nihkega. Ei olnud sünkroonis, nagu öeldakse. Jõle udune oli ka kõik. Aga teisalt - selline pidev sisekaemuslik tunne oli, nagu oleks kolmas silm avanenud :-)

Sellega seoses tuli mulle meelde, kuidas ma eile Täpikesega ühe minu eelneva blogiloo üle vaidlesin. Õigemini nägi asi välja nii, et mina vaidlesin, aga Täpike oli endale mingi seisukoha võtnud ja ketras seda omasoodu. Vastu just ei vaielnud, aga järele ka ei andnud.

Ja sealt edasi kerisid mu ajus need asjad, mida mõteteks kutsutakse, täiesti vabakäigul oma radu pidi edasi ja ma leidsin ennast ühel hetkel hoopiski kogu teema üle laiemas plaanis arutlemas.

Ma ütlen ausalt - tegelikult ma ei viitsi eriti ühest teemast kaks korda kirjutada, aga Täpikese kangekaelne püsimine oma (ja minu arvates täiesti üdini vale) seisukoha juures ei andnud mulle hingerahu ja siin ma nüüd siis jälle olen.
Aga et mis nagu teema on üldse... Teema on see, et Täpike luges minu ebameeldivate inimeste iseloomuomaduste edetabelit ja oli veendunud, et tema võib enda kohta absoluutselt iga punkti juures linnukese kirja panna. Noh, ma ei viitsi enam vaielda, aga igaüks, kes seda inimest elus kasvõi kaugelt ükskordki näinud on, saaks ise ka aru, kui puusse ta oma enesekriitikameelega seekord paneb.

Ma jäin pärast selle üle uuesti järele mõtlema ja see on ikka hämmastav, kui erinev võib olla see mulje, mida sa teistele jätad, sellest pildist, mida me kõik ennast peeglist vaadates näeme. Täpike kuulub selle vähemuse hulka, kes ennast ise alahindavad, samas kui nende tegelik sisu ja väärtus teiste silmis on oluliselt suurem. Enamik inimesi näeb ennast ise märksa ilusamana kui teistele paistab. Ja käitub ka vastavalt sellele.

Üldiselt mul jooksis praegu mõte täiesti umbe. Mul oli mingi idee, mida ma tahtsin siin justkui sõnadesse vormida, et asi endale selgeks saada, aga.... vist ei tule täna välja midagi. Pif.
Lühidalt öeldes - Täpike pani puusse. Toredad inimesed kipuvad ennast ise alahindama, samas kui mittetoredad peavad ennast sageli mingiteks ülilahedateks ja vastupandamatuteks inimesteks. Siis on veel inimesed, kes hindavad oma väärtust täiesti adekvaatselt ja nende sõbrad on selle arvamusega täiesti päri. Ja siis on need, kes ise endale ei meeldi ja kes ei meeldi teistele ka.

Jehh, ma jään parem vait täna.
Lasen endale järgmiselt seantsul mingi teraapilise ajuplaastri panna kuklasse, et ma selliseid "üle minu mõistuse" käivaid ideesid ei genereeriks, mul juba juhtmed kärssavad...

Ja vispli nimel - järgmine kord valin irisemiseks ja filosofeerimiseks mingi maalähedasema ja lihtsama inimese IQ-le vastava teema. Või püüan arutlemiseks leida mingi sellise aja, kus mul pea selge on. Täna lihtsalt ei ole minu päev.

Kuidas saada Swarzkopfi VIP-kliendks

Lihtne. Tehke lapsi. Piisab ka ühest.
Minu lapsevanemlik-pedagoogilised loomkatsed meenutavad viimasel ajal üha sagedamini sotsiaalset katastroofi. Ajuti mulle tundub, et see väike saatan lausa irvitab mu üle ja testib minu närvikava riigipiire.
Tänane poeskäik nägi välja nagu lõputu seente ja herneste sõda, sest ma ei ostnud madaamile ei 110.- kroonist tapeedirulli ega ka mõttetut vedru otsas vibreerivat liblikat. Mida kuradit ta nende asjadega peale oleks hakanud, kui ma olekski ostnud? Vastus - mitte midagi. Lihtsalt see hetkeline rõõm, et "jeeeeeeeee, minu oma!"
Ja siis veel see lõputu kastanimunade-ralli.... Kui ma saaksin, ma annaksin välja seaduse, mis keelaks kastanipuude istutamise sellistesse piirkondadesse, kuhu 6-aastastel sügiseti vaba juurdepääs on.

Ühesõnaga, kogu selle klaperjahi tulemus on - palju kisa, vähe villa. Ja ohtralt juuksevärvi, millega oma enneaegselt halliks läinud juukseid katta.

Väikesed lapsed on tõesti armsad ainult kahel juhul: kui nad magavad, või on kellegi teise omad ja... magavad.

Ma tean, mis sul järgmisel nädalal seljas on

Halloo, õnnetud, siin räägib teie Moejumal!

Mina tean, mida te järgmisel nädalal/kuul selga panete! Tulge ainult ja küsige, ma hea meelega ütlen teile. Aga see maksab!

(pildil iidne Mehhiko moejumala kujuke)

Ah et kust ma seda tean? Väga lihtsalt.

Sest vaata, kui minul tuleb mingi idee, et mida ma endale poest osta tahan - siis võib pea 100%-se kindlusega öelda, et seda asja ei ole terves Tallinna linna kaubandusvõrgus olemas. Usinamad lugejad ehk mäletavad minu itku värviliste mantlite puudumise teemal mõni nädal tagasi. Pekki, ma pidin selleks Itaaliasse sõitma, et endale niisugune mantel saada, nagu ma tahtsin. Ja mida ma tagasi tulles näen - terve Tallinna linn on täis värvilisi mantleid, mida siis siin veel küll ei olnud mitte ainsatki, kui m i n a neid otsisin.

Üleeile arvasin ma heaks hakata endale punaseid saapaid otsima. Teate küll, selliseid väikeseid ja tingimata kõrge kontsaga. No et sobiks minu uue mantliga. Arvate, et leidsin? Khmmm..... Jaa-jaa, ühte paari isegi kohtasin, aga nende hind oli selline, et ma enne närin endal jalad alt, kui sellise raha eest mingid saapanirud endale soetan. Ma peaks olema ikka tikk-kontsaga pähe saanud hea obaduse, raudselt.

Noh, kristalselt aus olles siis mingi alternatiivide alternatiivi ma lõpuks ikkagi isegi leidsin ka, aga võin kihla vedada, et ca nädala-pooleteise pärast müüakse Tallinnas ainult punaseid saapaid.

Ja nii on see absoluutselt kõikide asjadega. Sellepärast ma mõtlen, et mina olengi Moejumal, sest ma tahan igasuguseid vidinaid-hilpe-kaltse-rootse tugeva paarinädalase edumaaga kaubanduses pakutava ees.

Mingi aeg tagasi, kui ma veel ei olnud oma jumalikku aurat avastanud, olin ma kindel, et tegemist on mingi üleüldise minuvastase vandenõuga. Ja et kuskil istub mingi mõtetelugeja, kes otsekohe, kui mul mingi idee tuleb, saadab välgukiirusel ümbruskonna kauplustesse SOSSMS-i "ETTEVAATUST, TA TULEB!", mispeale müüjad korjavad ahvikiirusel lettidelt ära ja matavad 3 m mullakihi alla kõik need kaubad, mille järgi ma poodi läksin või mis kasvõi kaudselt sarnanesid nendele kaupadele, mida ma otsisin. Ja kui siis mõni uimane või algaja teenindaja unustaski midagi letile, nii et ma selle lõpuks viimases hädas ainsa valikuna ära pidin ostma, lasti see muidugi päevapealt lahti ja teda jäi kuni surmani saatma kõikide kaubandustöötajate lepitamatu põlgus selle eest, et ta niisugune käpard oli.

Aga pärast seda ohkasid kõik müüjad kergendunult, kaevasid peietud kauba kõdukihi alt välja ja pärast keemilisi puhastusi või misiganes protseduure (sellest see paarinädalane nihe) panid peidetud kauba lettidele tagasi. Ja see oli see hetk, kui ma enda koba peale soetatud asjaga ringi käisin juba, avastasin, et näed kus, terve linn ju nüüd lõpuks sedasama nänni täis, mida mul just vaja oli kunagi. Aga mis sest nüüd enam....

Teine variant, mida ma ka oma piiritus paranoilisuses kahtlustasin, oli see, et kusagil peavad olema sellised salajased šoppingu-katakombid, kus kilomeetite viisi on poode ja poekesi normaalsete riiete ja kingade ja mütside ja muu tarbekaubaga, aga selle kullakaevanduse asukohta teavad ainult vähesed pühendatud, kes seda siis väga valikuliselt edasi annavad. Sest kust muidu sai see naine, keda ma igal hommikul tööle minnes kohtan, endale meie oludes selle udulahenda apelsinivärvi jaki ja see teine naine, kellega ma alati toidupoes kokku saan, sellised saapad ja koti? Ja miks sügise tulekul on linn täis normaalsete peakatetega inimesi, samal ajal kui mina võin ennast lolliks otsida, aga ei leia midagi peale nende gaasimõõtjate, mida mütside pähe poes müüakse. Või kust saavad inimesed suvel endale ilusaid kleite, samas kui mina näen poodides ainult mingeid niisuguseid hilpe, mille selga panemine meenutab Minotaurose labürinti sukeldumist või mis sarnanevad vanutatud viltsokiga, kuhu varrukad külge on õmmeldud?

Pühaduseteotus!

Nii et, stiiliäbarikud, võtke järjekorda... Selles seismine on, muide, tasuta.

Homo homine lupus est...

Kui kristalselt aus olla, siis globaalsel tasandil olen ma misantroop. Aga samas - rohujuure kõrguselt inimesi vaadates pean ma tunnistama, et on terve hulk neid tegelasi, ilma kelleta ma oma elu ette ei kujutaks ja kes on 100%-d erandid reeglile "asendamatuid inimesi ei ole olemas".
Aga et ma nendega liiga ära ei harjuks ja nende voorusi liiga iseenesestmõistetavatena võtma ei hakkaks, hoian ma alati oma tutvusringkonnas ka paari sellist tegelast, kelle kohta ülejäänud absoluutselt aru ei saa, miks ja kuidas ma üldse sellistega suhtlen. Vaat sellepärast suhtlengi, et nad on heaks võrdlusmomendiks ja et ma ülejäänud inimkonna suhtes liiga kõrgeid ootusi ei hellitaks, sest laias laastus on homo sapiensi liik ikka mölakaid täis.

Ühel päeval, kui ma jälle oma ajuasjadega tegelesin, sai mulle selgeks, et sellel ebanormaalsete tegelaste seltskonnal on ebanormaalselt palju ühiseid jooni:
- alaväärsuskompleks, mida nad varjavad teeseldud enesekindluse ja "tulen-löön-jalaga-ukse-lahti"-suhtumise taha.
- labiilne närvisüsteem. Esimese mistahes nende jaoks ebameeldiva ilmingu peale lähevad nad totaalselt endast välja ja hakkavad häälekalt oma õigust nõudma.
- tänamatus. Mida iganes nende heaks teha, nad võtavad seda kui täiesti iseenesestmõistetavat asja, sest "tegelikult ongi maailm neile sitaks võlgu ja nad peaksid saama kõike vähemalt tugeva alega, selle eest et nad üleüldse suvatsesid siia sündida". Aga nad mäletavad kõiki kordi, kui nad on midagi sinu jaoks teinud ja pole kahtlust, et sa maksad selle teene priskete intressidega tagasi.
- targutajad. Nad teavad absoluutselt täpselt, kuidas mina peaksin oma elu elama, ja nad ei hoia oma tarkust endale, oh ei!
- hädapätakad, mis puutub nende endi eraellu. Olematud või ebakindlad suhted, kogu maailma süüdistamine selles, et neid ei mõisteta. Nad küsivad lakkamatult nõu ja arvamust, aga kui vastuseks ei ole nendele takkakiitmine või nende õigustamine, siis pole parem mõtet suudki lahti teha, sest niikuinii on see, mida sa ütled, vale ja halb.
- eelarvamustega. Valivad omale suhtlusringkonda mingitest mõttetutest isiklikest standarditest lähtudes. Enamuse ajast jääb arusaamatuks, kuidas mina sellesse seltskonda sattunud olen.
- egotsentrilised. Kui nad kellegagi on otsustanud suhtlema hakata, siis nad imavad ennast selle inimese külge nagu kaanid või vampiirid ja nõuavad, et vaeseke kogu oma edaspidise hingamisruumi ümber nende suurepärase isiku koondaks.
- ajaraiskajad. Neil pole sinu jaoks aega, kui sul neid vaja läheb. Aga nad ei aktsepteeri vastupidist situatsiooni.
- üldiselt nad elavad ka üksi. Huvitav, miks?

Jah, ma olen misantroop. Eelnevat nimekirja vaadates - õigustatult vist?