Kiri Jõuluvanale

Tere, kallis Jõuluvana!

Olen sel aastal olnud üsna hea inimene, noh-nii-mõistuse-piires... Seega ma arvan, et vääriksin täiesti ühte sinupoolset väikest meenet kuuse alla.

Ole mureta, ma ei soovi punast Audi TT-d ega tasuta reisi Iirimaale ega isegi mitte lotopiletit, mille võidusumma eest saaks osta väikese elamise kuhugile vaiksesse rajooni. Ma olen palju vähenõudlikum ja ei küsi sinu käest muud, kui vaid et palun too mulle üks plekist äratuskell, mis armsa tirina asemel röögiks nii umbes 200-detsibellise helitugevusega "KARK ALLA, UIMERDIS!", sest ma ei viitsi enam hommikuti selle peale üles tõusta, et väljas on hele valge ja päike kõrgel ja ma olen oma mobiili süüdimatult kinni vajutanud ning pean tõdema, et olen suutnud järjekordselt sisse magada (nagu täna hommikul näiteks)!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Ette tänades.....

Üldiselt tegin ma täna hommikul täieliku Pelgulinna rekordi, lühendades voodist üleskargamise ja kesklinnas kontoriuksest sisseastumise vahelise ajavahemiku 40 minutile. Jumal ise teab, kuidas see mul õnnestus, arvetades asjaolu, et vaja oli veel ka väike razboinitsa lasteaeda viia ja 40 liini buss lausa ületas isennast uimerdamise taseme poolest. Venis nagu purjus Viinamäe tigu mööda Ristiku tänavat ja Toompuiesteed.

Enivei, meikida ma ennast muidugi ei jõudnud ja kodunt välja olin sunnitud minema oma öönäoga, mis tähendas seda, et inimesed vaatasid mind täna hommikul väääägaa kummaliste näoilmetega. Mulle tundus. Kui ma ise ennast kõrvalt vaadanud oleks, siis oleksin kindlasti sama ilmega jõllitanud. Sest tavaliselt ei lähe ma kõrvalmajas asuvasse poodigi ilma elementaarse tuuninguta.

Pärastlõunal tabas mind ilmutus, mis sosistas mulle kõrva: "Hmmmmmm, hmmm, ma näen, et täna on viletsus, igavene põlgus ja töökoha kaotamine saabunud ühele Suurtüki kingapoe müüjale!"

Vaeseke unustas riiulile sinakashallid kingad ja ma sain enne jaole, kui mõni kohusetruum klienditeenindaja need sealt ära oleks jõudnud krabada ja maja taha lume alla matta kuni

6. detsembrini.

Vaat nii.