esmaspäev, 16. veebruar 2009

Kelle müts? Kus kraavis? Mitu lehma?

Tänane hommik algas järjekordse sissemagamisega. Pikemaajalised lugejad võivad sellest järeldada, et äratuskella ma Jõuluvanalt siiski ei saanud. Samas oli see sel aastal alles esimene kord, kui ma sellise šokiäratuse üle pidin elama. Eelmisel aastal hakkas asi vahepeal juba täiesti igapäevaseks muutuma ja lõpuks tundus, et ainsad päevad, kui ma sisse ei maganud, olid laupäev ja pühapäev. Selles mõttes on nagu edusammud märgatavad.

Aga täna ma hakkasin tõega kahtlema, kas naabrid mulle mitte kloroformi öösel lukuaugust sisse ei pihusta. No et ma kauem magaksin ja nemad ei peaks igal hommikul kella 7.00-st alates algul Käsna-Kalle ja siis Vihaste Kobraste kuuldemängu kuulama. Too bad - täna jäi neil tõesti seeria vahele, sest selline uduangerjas, nagu ma täna hommikul olin, pole ma tõesti varem olnud. Üldiselt ma panen telefoni varem äratama, et sellel siis veel paar korda edasi heliseda lasta ja niikaua vaikselt oma aju ja muud organid selle koletu mõttega harjutada, et peab tõesti ennast jälle voodist välja ajama. Täna ei suutnud ma silmi isegi niipalju avada, et oleksin aru saanud, mitmes kord mu telefon heliseb juba. Mingil imelikul ajahetkel ma läbi vasaku silma kitsukese pilu suutsin ainult ära tabada, et kui ma veel mõnda nuppu näpin, siis helistan kohe Gerlile, sest millegipärast olid tema nimi ja number mul juba ekraanil. (Kontrollisin juba hommikul - õnneks ma ei olnud talle helistanud.) Kusagil kõige väikesemas ajusopis pinises siiski mõte, et ta vist ei ole kuigivõrd õnnelik selle üle, kui ma talle hommikul kell 5.45 fantoomkõnesid teen.

Ja väga veidrad unenäod jälitasid mind ka. Mingid draakonid ja müstilised põgenemised ja muud muinasjututegelased. Ilmselt tulenesid need sellest, et ma eile enne magamajäämist juurdlesin selle kallal, missugused Laura lasteaia teatritükis olevate tegelaste kostüümid peaksid välja nägema, kui ma neid ükskord tegema hakkan.

PS! Sellest ma muidugi ei räägi parem, et kell on praegu kohe 12.00 saamas, aga mina tunnen ennast ikka veel nagu vettinud hapukurk.
Ja sellest vaikin samuti, et mul oli eile õhtul täiesti toimiv plaan täna hommikul veel pea ära pesta.... Noh, nüüd igatahes käin ringi nagu balleriina - iga viimane kui juuksekarv on peadligi surutud, et keegi ei näeks, mis õudus mul siin peas muidu valitseb.

Zippod ja Nokiad










Ma käisin pühapäeval Blunti kontserdil. Ärge küsige mu käest, kust ma pileti sain, ma ei ütle niikuinii. Fakt on aga, et eelnimetatud salapärane piletiallikas eeldas tõrkumatut kohaleilmumist. Mind muidugi ahvatles ka piletiga kaasnenud võimalus tasuta Saku Suurhalli restoranis õhtust süüa. Las see Blunt siis laulab seal kusagil all ja kaugel, ma siis ei lase ennast temast eriti häirida.

Ma arvasin, et tean tema repertuaarist ainult ühte laulu. Seda halinat nimega "juuaarsõuuubjuutifuuuuul" või miskit sedarida, aga selgus, et tegelikult ma isegi olin kuulnud lausa 4 lugu, ilma et ma seda ise oleks teadnud. Võehh. Kusjuures - nagu selgus, teadsin ma nelja kõige viletsamat lugu. Ta laulis muidugi rohkem lugusid, millest 2 tükki ma tunnistasin täiesti kuulatavateks ja need mahtusid "tugeva harju keskmise" piiridesse. Ülejäänud lood olid aga ühtlane soig teemal "mai-brouken-haard" ja "ai-laav-ju-bat-juu-dont-lav-miii-vat-a-pitty-trallalallaaa". Leebelt öeldes - ei olnud minu teema. Kõik laulud tundusid sama ühetaolised kui Dieter Bohleni diskoleele.

Kuna ma kontserdisse niiväga ei süvenenud (põhjuseks laual olev vein ja liiga kaugel olev artist, kelle nägu ma ei näinud (ja see on oluline fiilingu saavutamise eeldus!) ning nutune muusika), siis tegin hulgaliselt muid tähelepanekuid. Näiteks:
a) leidub idioote, kes tulevad sellisele kontserdile, kus on pime ja kole ja detsibellid on taevani, kõhukotis imikutega! Kurat, kus on lastekaitse silmad nüüd? Või kasvõi MuPo? Või vanavanemate?
b) ilusatel aegadel olid lava ees fännid, kes vehkisid ennastunustavalt põlevate Zippodega ja austasid elavat tuld, ähvardades sealjuures kõrvalseisva fänni dermantiinist tagi või juukselakist kooriku moodustanud soengu põlema panna. Nüüd on lavaesine sama tuledetäpiline, aga Zippode asemel plingivad seal kõikvõimalikud mobiiltelefonid, millega vaesed narrid loodavad mingeid arusaadavaid pilte või elukvaliteetseid videolõike jäädvustada. Piff...
c) turvameeste a.k.a. vennikeste, kes selgade peal suur kiri "MEESKOND", käest mingisugustki asjakohast infot saada on ülimalt liiast tahetud. Kui küsida näiteks, et kas restoranipiletiga külastajad saavad oma üleriided restorani panna või peavad alla garderoobi jätma, siis vahitakse sulle sellise näoga otsa, et "oi, kas siin on mingi restoran ka?"
c1) kui restorani turvamehelt (sic!) küsida, et kus võiks sinu numbriga laud paikneda, siis on reaktsioon umbes selline, nagu sa oleksid ta käest küsinud, et millisel laiuskraadil asub Timbuktu.
d) Saku Suurhallist on ikka eri ülbus kasseerida garderoobiteenuse eest 20.- krooni per naase ja kui 2 inimest tahavad oma riided kokku panna (idee nagu ehk selles, et pärast üritust saaks riided koos kätte), siis paigutatakse nad jõhkralt eraldi ja kasseeritakse külmalt 40 krooni. Sellekohast teadet, muide, ei ole kusagil üleval. Küll on aga üleval kiri, et taskus olevate asjade eest garderoob ei vastuta? WTF? Ma maksan neile nagikoha eest sellise utoopilise summa ja vastu ei muffigi? Isegi tasuline vets on odavam, ja seal kasutan ma ometi vett-paberit-käteseepi? Ja võibolla ei ole mul ehk üritusele minnes sularahagi kaasas? Milleks? Pilet on ju ostetud ja mujal saab kaardiga maksta. Seda esiteks. Ja teiseks - no mida hekki? Keegi ei küsi mu käest garderoobi kasutamise eest raha ei kinos, ei teatris, ei muuseumis ja kurat-teab-ükskõik-kus! Kolmandaks - ma lähen ikkagi nende majja nende üritusele ja toon niikuinii juba neile raha sisse, mille nad saavad minu poolt makstud pileti summast saali üüriks ja ma ei tea veel milleks, mida lepingud sätestavad. Saku hall on omast arust mingi...daaahhhhhhhh! Mu edasised mõtteavaldused ei kannata praegu trükimusta.

teisipäev, 10. veebruar 2009

Jumalasõnast ja meditsiinilisest imest

Ma olen ikka öelnud, et arukad inimesed ei lähe mingil tingimusel arsti juurde, kui nad end tervetena tunnevad. Arukad inimesed lähevad arsti juurde siis, kui koolnukangestus hakkab juba igapäevaelu segama. Siis on kindel, et isegi rutiinse kontrolli käigus ei avastata mingit üleliigset tõbe.
Lollid on need, kes niisama ennast kabineti ukse taha veavad ja heas usus ning rahvatervise üldisele mainele mõeldes ennast kontrollida lasevad. Ja seal nad siis on.... Kui enne oli inimene täiesti terve, siis kabinetist lahkudes kõnnib ta ringi nagu meditsiiniline ime, kelle puhul jääb täiesti arusaamatuks, mil viisil ta veel üldse omil jalul käib ja üldse mitte mullatoidul ei ole, kuigi kõik märgid näikse sellele viitavat.

Ja ma kohtasin eile täiesti uut tüüpi usuhullu. Tehnika- sajandi imed on ka jumalasõna levitajateni jõudnud, ehk nagu CSI New Yorkis öeldi: "Jumal oli teadlane". Trollibussi sisenes pealtnäha täiesti normaalne naine, kes uste sulgudes äkki oma mobiiltelefoni haaras ja sellesse üle trollibussi jumalateenistust pidama hakkas. Milleks talle telefon, kui teisel pool olev kuulaja oleks teda ka niisama kuulnud, isegi kui ta oleks kusagil mujal mandril asunud - nii valjuhäälne oli see jutlus. Väga noobel - telefonikõnet ju keegi katkestama ei hakka, seega kuulasid kõik vaikides ja kannatlikult terve tee Kaubamaja juurest kuni Kristiine keskuseni seda katkematut "Gospadi pamiilui hissuss tebja ljuubit taram-taraad". Isegi minu kõrvaklappides üsna viimase volüümipulga peal laulda röökiv Joe Cocker ei suutnud seda jabadabaduud summutada.
Kujutan ette, et kui keegi oleks teisel pool telefoniliini tõesti seda manitsust kuulama pidanud (aga ei pidanud, sest telefon nimelt ei helisenud, kui sellesse rääkima hakati), siis oleks ta juba pärast kolmandat lauset kuularist uhkava lööklaine mõjul vastu esimest seina laiaks litsutud nagu vesipilt. Ja kuna usuhull ei teinud ainsatki pausi oma tiraadis, siis poleks vaesekesel olnud vähimatki võimalust kõnet katkestada või telefoni kõrva äärest kaugemale sirutada olnud.

laupäev, 7. veebruar 2009

"Ja nii nad tapsidki meie Ferdinandi..."

Selle surematu tsitaadiga algas teadupärast vahva sõdur Svejiki seikluste epopöa. Vaene Ferdinand lasti Sarajevos maha ja ülejäänu on juba ajalugu, kus just seesama veretöö sai ajendiks I Maailmasõja algusele.

Kui seda tsitaati nüüd parafraseerida, siis võiksin öelda, et "Ja nii nad varastasidki minu kummipuu" ning seesinane jabur tegu sai ajendiks sellele, et minu mõõt sai täis ja planeeritud kaosest (vt. eelmine sissekanne) sai vaikiv sõda.

Selgitus situatsioonile: kui mina paigutan enda töökohale kunstpuu, siis häda sellele, kes selle sealt ilma minuga kokku leppimata minema tirib ja tühja kabinetti peidab, "vabanduseks" ainult hale väide, et kunstpuud on nõmedad ja ei sobi üldisesse keskkonda. Käed eemale minu kunsthaljastusest!

Tirisin puu tagasi oma kohale ja valmistasin ennast juba vaimus ette peatselt saabuvaks sõnasõjaks. Koidikud on meil siin vaiksed, aga õhk on pinget ja särinat täis. Teritan hambaid, et hammustada.

neljapäev, 5. veebruar 2009

Planeeritud kaos

Üldiselt ma olen nõus selle väitega, et esmamulje määrab 90% ulatuses ära selle, kas ja kuidas kaks inimest edaspidi omavahel klappima hakkavad.
Mõne inimese puhul hakkab kõhutunne juba pärast esimest paari omavahel vahetatud lauset kripitsema - ei sobi, ei sobi, ei sobi.... Kusjuures konkreetset põhjust tavaliselt ei olegi (pole veel jõudnud tekkida), lihtsalt tunned, et see keemiline element, mis kahe inimese vahelist sõbralikku suhtlust peaks tähistama, lihtsalt puudub. Reeglina kõhutunne ei valeta. Minu oma igatahes mitte. Ma olen paar korda püüdnud teda eirata ja olen alati varem või hiljem, aga tavaliselt juba varem, vastu näppe saanud.
Üldiselt ma selliseid inimesi, kelle suhtes see alarm tööle hakkab, võimaluse korral edaspidi püüan ignoreerida. Õnneks on selline tunne tavaliselt mõlemapoolne, nii et probleeme ei ole. Maailm on toredaid inimesi täis, pole ju mõtet hakata ennast igaühele sobilikuks tegemise eesmärgil ribadeks rebima.

Aga kus on reegel, seal on ka kohe erandid platsis. Mõne inimese puhul on sellesse keemilise sobivuse puudumisse kohe juba eos konflikt sisse kodeeritud, mis tähendab seda, et püüa sa mida sa püüad, ignoreeri teist inimest kasvõi 10 korda läbipaistvaks, ikka saabub ühel päeval see moment, mil potil kaane pealt ära viskab ja siis lendavad õhus kuradid, saadanad ja pliiatsitopsid.

Ma juba tükk aega mõtlen, kaua mul jätkub kannatust viisakaks jääda ja ühe sellise eksemplari püüdeid mind iga oma kuramuse lause või märkusega mulle koht kätte näidata, eirata. No ma ei saa lihtsalt aru. Mõnel on kohe nagu kibauss krae vahel vingerdamas, ei saa rahulikult omi asju ajada, vaid peab teistele närvidele käima.
Mis kuradi elu see on, kui inimesel ei lasta omatahtsi teisi ignoreerida ka. Ma ju püüan viisakas olla, aga kui kogu suhtlu käib ainult nagu koeradresseerija monoloog stiilis "apport!! ja "fu!", siis ma ühel päeval hammustan. Praegu veel urisen vaikselt....