Kuuldused minu enneaegsest surmast on tugevasti liialdatud...

Jah, nii see on. Erinevalt vaesest Brother-Wacko-Jackost olen ma elus ja terve, lihtsalt vahepeal oli miljoneid muid asjaajamisi kui siin kribada.
Ma mõtlesin, et peaks nüüd mingi adekvaatse selgituse enda vabandamiseks juurutama, aga selle peale asutas mu ainus ajurakk ametiühingu ja hakkas streikima. Seega - ei hakka ma mingit muinasjuttu haigest vanaemast või pikast välismaareisist paika, kus internetti polnud, välja mõtlema, ja ütlen otse, et mul lihtsalt ei olnud kirjutamise vaimu peal ja mott. Mitte et vahepeal asju poleks juhunud, millest kirjutada. Küll on juhtunud.... Ma kolisin vahepeal näiteks. Sellest oleks võinud umbes 40 erinevat lugu rääkida, mis kõik selle protsessi käigus aset leidsid. Maailmas on vahepeal tuhandeid asju toimunud, millest vähemalt 5 kohta oli mul nende toimumise hetkel täiesti isiklik seisukoht olemas, mida oleksin võinud ka siin pikemalt lahti kirjutada. Aga no tõesti - ei tulnud vaimu peale ja kõik... Midagi pole parata, ega loomekriis ei küsi, millal ta sulle kaela sadada võib. See tuleb niimoodi pauhtik! ühekorraga kukile ja seal ta siis on.
Aga no nüüd olen ma siin tagasi ja ma kohe räägiks sellest, kuidas ma laupäeva õhtul Ruut-mu-pruudiga (Nagu Ruth päriselt. Ja mitte minu pruut päriselt :-D) überbling-bläng üritusel nimega Supernoova käisin. Aga et minu puhul ei ole kunagi ükski asi nii lihtne kui pealtvaadates tundub, siis tuleb mul seda käiku kirjeldama hakates ka hoopis kaugemalt peale hakata. Sedapuhku siis tuleb ajas tagasi neljapäeva minna. Ja lugu alaku...

I VAATUS
Sissejuhatus
Peategelased: Ruut-mu-pruut ja mina ise täies hiilguses
Kõik sai alguse sellest, et me ajasime neljapäeval Ruthiga niisama MSN-is plära, sest ega suveajal pole ju kontoris mitte halligi muud teha. Muu jutu sees tuli välja, et kuna Ruthi firma on Supernooval mingi sponsor, siis nad saavad üritusele tasuta kutsed ja kui midagi ilma rahata saab, tuleb see ju praeguses valitsevas MASU-s pikema jonnimiseta vastu võtta. Et Ruth oma mehe selleks päevaks Soome oli pagendanud, siis tal polnud kellegi teisega sinna üritusele minna. Pealegi - miline lollakas puid metsa veab... Kutsuski mind. No mina olen täiesti vabalt nõus igasugustel üritustel (kui need just täiesti kapitaalselt napakad ettevõtmised ei ole) selline second-hand-choise kaaslane olema. Ma ise kutsun ka alati oma sõbrannasid selliste second-handidena kaasa. Esmavalikuna kutsuks ju abikaasa/elukaaslase/whatever :-D, aga et minu majapidamises selline isend puudub, siis ongi kõik ülejäänud sõbrannad automaatselt second-hand valik. :-) Keegi ei kannata ja kellelegi ei tehta liiga. :-) Aus mäng. Leppisime juba kokku, et laupäeval siis teeme enne minekut sellise väikese teraapilise eel-shoppingu, täiendamaks oma niigi suurepäraseid tualette. Moeüritus ikkagi ju, kus sa siis saad nagu mingi Tiiu-talutütrekene kohale ilmuda.
Reede õhtul teatas Ruth mulle sügava paanikatooniga hääles, et ürituse dresscode pidavat olema Red Carpet. Moeteadliku inimesena sain ma kohe aru, et minu senine idee laupäevaks plaanitud outfitist lendas kosmilisteks algosadeks ja plaan "Osta mõni väike lisavidin kostüümile lisaks" muteerus plaaniks "OSTA UUS KLEIT!" Kirusime koos Ruthi firma sekretäri, kes selle info kusagilt Piletilevist välja oli kaevanud ja manasime kogu sekretäride soo maapõhja, sest nad nuusivad alati liiga palju liiga olulist infot välja. Ma tean, ma ise olen ju ka sekretär :-)

II VAATUS
Peategelased: jätkuvalt samad
Aeg: Laupäeva hommik ja päev
Ajasin oma silmaluugid kell pool 10 lahti, aga panin need kohe kinni tagasi, sest Ruth oli öelnud, et tema enne kella poolt ühte enda omasid avada ei kavatse, mis tähendab seda, et minu juurde jõuab ta alles parimal juhul kella kaheks või poole kolmeks. Mõtlesin, et mis stahaanovlast minagi siis vaba päeva hommikul mängin ja eks ma siis lebotan ka kauem voodis ja mõtlen elu üle järele. No tiba peale kahtteist ei pidanud ma enam vastu ja vedasin ennast voodist välja. Õhtuni oli aega maa ja ilm... Kella kolmeks ei olnud Ruthist veel jälgegi. Ma ei üllatunud eriti, sest Ruth arendab kellaaegadest kinnipidamise teemal mingit ainult temale arusaadavat metoodikat, aga kui kella neljaks ikka veel täielik vaikus valitses, siis ma muutusin juba rahutuks. Pärast paari närvilist kõnet ja kella seitsmeni jäänud minutite lugemist laekuski ülalmainitud asjaosaline umbes poole viieks kohale. Temal oli muidugi kleit olemas, vaja ainult paar vidinat juurde osta a la sukad ja nagu kohapeal selgus, ka rinnahoidja, sest ta vana kõõlus oli konkreetselt selle kleidi jaoks sobiva vidina maha unustanud.
Tormasime siis Viru keskusesse ja kukkusime nagu kaks arulagedat Prževalski hobust mööda sealseid poode ringi kappama, et mulle mingi hilp selga leida. Nagu võitegi arvata, olid müüjad juba hoiatava sms-i saanud ja kogu Viru keskus oli kleitidest tühjaks tassitud. Alles olid jäänud ainult mingid ebamäärased ürbid, räbalad, varrukatega telgid ja muu selline kräpp, mida ainult selle järgi seljas kandmiseks mõeldud asjade hulka võis arvata, et nad riidepuude peal rippusid.
Kell muudkui tiksus ja me olime juba meeleheitel, sest ma olin proovinud juba peaaegu kõikide poodide kõiki kleite. Ma ei saa, mis kuradi valemi järgi tänapäeval riideid õmmeldakse? Altpoolt kuni keskkohani on kõik nagu tibens-tobens, aga niikui rindade juurde jõutakse, läheb disaineritel ja õmblejatel pea sassi ja nad õmblevad nööbid ja nööpaugud teineteisest nii kaugele, et näiteks minu puhul nad küll kinni ei ulatu. No igasugustest kott-lõigetest ja muidu iks-disainiga mudelitest ma ei hakka parem rääkimagi. Need sobivad ainult pulk-inimestele selga, mina näen nendes välja nagu oleks ma endale 40 rulli kempsupaberit ümber mässinud ja seisaksin rajutuule käes.

III VAATUS
Peategelased: Ruth ja ikka mina
Aeg: Laupäeva õhtupoolik
No pmst lõppes lugu sellega, et kui me olime kaubamaja naisteosakonnale juba 8 tiiru peale tegemas, lootusega et ehk on vahepeal sinna uut kaupa toodud, siis me leidsime mingi ime läbi sinnamaani meie kotkapilkude eest varjule jäänud üheainsa kleidi, mis mulle lõpuks meeldis-sobis-ja tõesti ka kleidi moodi välja nägi. Kassas ma muidugi tapsin jõhkralt oma krediitkaardi, aga ma luban, et lähen ja annan ennast selle roima eest ise vabatahtlikult esimesel vabal hetkel politseisse üles. Mul on vaese kadunukese tühi kest ka kohe asitõendina kaasa võtta, et see vastavatele võimuorganitele ette näidata.
Kell oli selleks ajaks juba miljon ja kolmkümmend, nii et kõige jõhkrama arvestuse kohaselt jäi meil endi kordategemiseks ja söömiseks aega maksimaalselt kolmveerand tundi. Rabasime viimases hädas minu kodupoest kumbki ühe kanakintsu ja neelasime need sõna otseses mõttes ilma närimata alla.

IV VAATUS
Peategelased: Ruth, mina, palju rahvast
Aeg: Suursündmus on käes
Koht: Vene Teater
Sisenesime Vene Teatrisse absoluutselt täpselt 5 minutit enne kella kaheksat. Täiesti graafikus. Tegime punase seina taustal ollivuudipilti ja tundsime ennast nagu kalad vees. Esimese hooga võttis küll veidi hapnikku vähemaks kui vaatasime, mismoodi eesti inimesed (eeldatavasti siis ka moeinimesed või nii) ettemääratud dresscode´i tõlgendavad. Minu pilk ei tabanud esimese hooga küll mitte ülipidulikku maani tualetti, vaid hoopiski kellegi karvaseid jalgu ja rabalaid põlvini teksasid. Hetkeks tekkis juba kahtlus, kas me ikka õigel peol oleme. A siis tabas pilk ikka maani kleite ja vähemmaani kleite ja lühikesi kleite ja väga lühikesi kleite ka. Me jäime sinna kuskile keskelekanti oma hilpudega.
Showl polnud viga, kannatas täiesti vaadata. Oli ilusaid asju ja vähem ilusaid, nagu arvata oli, siis ühtegi seljaskandmiskõlbulikku asja polnud disainerid suutnud välja mõelda. Eriti tasub äramärkimist disainerite mingi seletamatu viha meessoo vastu, sest need vaesekesed olid ikka sellistesse "asjadesse" pakitud, et isegi puu peal rippuvatena ei oleks neid mingil tingimusel riideesemeteks pidada osanud. Kes tahab, võib muidugi internetist ise pilte vaadata.
Ühe detaili etendusest tahaks küll veel ära mainida, ei saa kohe mitte vaiki olla. Mõned modellid olid ikka täielikud pingviinid! Ma ei uskunud oma silmi! Pärast selgus, et tegemist oli tänava castingult leitud mimpsudega, no siis ma muidugi enam ei imestanud. Aga kuniks me seda ei teadnud, kukkus mõne supermodelli kõnnakut vaadates küll lõug põrandale. Ma ei tea, kui ikka on nii hüper-super-vinge üritusega tegemist, nagu seda reklaamiti, oleks äkki pidanud ikka professionaalseid mannekeene palkama või vähemalt mingi väljaõppe saanud tibisid. Neid peaks meil ju siin küll ja rohkem olema.

Aga hoopis huvitavam oli see kaader, kes saalis istus. Kroonika-kundesid oli ikka üsna palju kohal. Näiteks vibas mööda koridore ringi see hüper-super-pururikas Monaco poissmees Antonio või Giovanni või Roberto (mul on vist mingi amneesia eriliik, mis ainult nimesid meeles ei lase pidada). Nägi välja nagu mingi plastmassmees ja pikkust tal küll rohkem ei olnud kui minul. Aga mina teadupärast mingi eukalüpt ju ei ole. Naisterahvana võin enda 164 cm küll rahul olla, aga see vaeseke oli ikka tõeline kähmik. Ma ei vaataks sellist siis ka mitte, kui ta oleks ainuke mees maamuna peal ja meist kahest sõltuks inimkonna kui liigi püsimajäämine. Võime rahus välja surra minupoolest :-)

Helen Mahmastol lehvis ringi udupeenes sirelilillas tualetis, aga oma küünarnukkide kreemitamisega oleks ta pidanud küll paar kuud enne ürituse toimumist pihta hakkama. Need hakkasid tõesti kergelt kleidiga sama värvitooni omandama juba. Kummaline fopaa sellise muidu nii stiilse naise kohta. Hmhhh.... Paneb imestama.

Karmen Kassi kohta kirjutas kusagil portaalis keegi, kuidas ta oma säraga kogu üritust olevat varjutanud, aga minu meelest nägi ta oma hiigelprillide ja mütsiloduga välja nagu Viljandi paadimehe õnnetu ämm. Mingist särast ei näinud ma küll sädetki, pigem kamuflažeerus ta üliedukalt selle tooliga, millel ta istus. Kollane ajakirjandus... pif
Kui seal keegi üldse säras, siis oli see Beatrice.

Ukse peal pidin peaagu surma saama, sest sinna, just kõige kitsamasse kohta, oli ennast sisse seadnud mingi lõkerdav naisolevus hiigelrindadega. Tundus kusagilt tuttav olevat, aga mu nimeamneesia oli jälle progresseeruvas faasis ja alles pärast ma vaatasin kusagilt mingist seltskonnaajakirjanduse saidilt, et ta oli üks sellest kanakarjast, kes eelmainit´ Giovannit taga oli ajanud. Mõne nõrgema olevuse oleks ta võinud oma rindadega lausa ära tappa, kui nendega vehkides seal sellele pihta oleks saanud, aga vanajumal on mind samaväärse arsenaliga õnnistanud, seega ma lihtsalt astusin temast läbi. Ei ole mõtet seisa kitsa ukse vahel, kust inimesed käia tahavad. Ma saan aru küll, et võibolla oli tegemist ajukeenjuslikult läbimõeldud strateegilise plaaniga suurema tähelepanu äratamiseks: kitsas koht, kus kõik möödujad niikuinii sind märkavad, sest sa seisad konkreetselt KESET TEED EES, lisame sinna juurde täiesti ebakohaselt valju haa-haa-haa ja polegi rohkem vaja. Voila!

Ühesõnaga - kui nüüd kõik eelnev kokku võtta, siis pean küll tõdema, et ... jumal tänatud, et ma sellistesse kohtadesse ülimalt harva satun (Aga ikkagi satun, muide. Nii kord või kaks aasta jooksul). Huvitav on vaadata ja rahulik teada, et ma ei kuulu selle seltskonna hulka.

V VAATUS
Epiloog
Peategelased: Ruht, mina
Aeg: Öö
Koht: Tallinna vanalinn
Ega palju enam rääkida polegi jäänud. Üritus sai läbi. Nooremas kategoorias viis võidu endaga kaasa kõige koledama kollektsiooniga maha saanud moelooja, vanemas kategoorias võitis õnneks ilusate kleitidega hakkama saanud tegija. Mulle kohe väga imponeerisid need tema pitsi-satsilised eksemplarid, sest kuigi neist mitte ainuski polnud reaalselt päriselus kantav, oli ometi näha, millise peenuse ja detailiderohkusega need valmistatud olid. Oleks kohe tahtnud mõnda neist lähemalt näha ja käega katsuda ja uurida, mismoodi ta neid teinud oli.
After-party kohana reklaamitud Privé tundus pärast Mahmastoli violetseid küünarnukke nii õõvastava paigana et me otsustasime juba eos, et sinna me ei lähe. Kroonika-seltskonnast selleks päevaks aitas. Uitasime hoopis vanalinna ja tegime endale mõnusa olemise
C´est La Vie välikohvikus. Südaöösel õues valget veini limpsata tundus palju mõnusam olevat kui kusagil lubivalges ja steriilses klubis higistada.
Arutasime omavahel muljeid ja leidsime, et ikka aeg-ajalt tuleb käia niimoodi teisi vaatamas-ennast näitamas, aga üle pingutada ei maksa. Sedapuhku sai täpselt paras doos glämmi ja blingi ära nähtud.