Ulmeorganisatsioon ikka täiega

Käisin täna oma häda ja vaeva, higi ja pisaratega välja võideldud juhilubade järel. Mingi roosa plastikust plönn, mille saamiseks ma olen pidanud hulga rohkem vaeva nägema kui näiteks ID-kaardi saamiseks: viimase omastamiseks polnud muud vaja, kui ainult sündida, lasteaed-kool-pubekaiga läbi põdeda ja aamen - käes ta oligi. Aga juhiload peaks küll kullatud raami sees üle antama inimestele, nende väljateenimine on ikka tõeline keberniit. Seda enam, et selle raha eest, mida ma nende saamiseks välja pidin käima, peaks väikeseks kuldraamiks enam kui piisavalt jätkuma.

Aga selle ülitähtsa plönni väljastamine on küll antud mingile täielikule ulmeorganisatsioonile, mis on ennast kõigepealt üleüldse majutanud Tallinna ainsasse sellisesse kohta, kuhu ei liigu mitte ühtegi transporti peale taksode ja sõprade autode. Väga nutikas. Ja töötavad seal ka mingid väga imelikud inimesed.
Ehk et kui tagantpoolt ettepoole minu ARK-i saagast rääkima hakata, siis mul on juba teised load terve nädala aja jooksul. Ma arvan, et nii kiiret loavahetust ei ole mitte paljudel inimestel ette näidata. Tegelikult oli asi hoopis proosalisem ja ARK keeras mu esimesed load pekki. Ise olid süüdi. Käisin oma nimevahetusest neile raporteerimas ning minu ja selle dauniku vahel, kes laua taga istus, hargnes umbes järgmine vestlus:
M: Tere, ma just tulin sõidueksamit tegemast ja ma tahan oma nimevahetusest teada anda, et load õige nimega saaksid.
ARK: (Ilma mulle pilku heitmata, sest arvuti ekraanil toimus sel hetkel ilmselgelt midagi oluliselt põnevamat) Andke oma ID-kaart
ARK: (annan kaardi. tibi klõpsib ulmekiirusega minu uued andmed sisse. uurib veel kindluse mõttes, et kas eelmine nimi oli see ja see. jaa, oli küll.) Millal te eksami tegite?
M: (ilmses arusaamatuses, sest sai ju nagu öeldud juba, et just tulin) No praegu just tulin, ma ju ütlesin.
ARK: (lööb käsi kokku) Issand jumal, nüüd on küll puder ja kapsad, eksami tulemused ei ole veel üle tulnud, ma ei saa ju niimoodi nime vahetada, tulge peale lõunat tagasi!
M: (hämmeldunud) Mismõttes, tulge tagasi?! Ei tule tagasi, ise ka teate, kui keeruline siia ennast kohale vedada on? Kas kuidagi muudmoodi ei saa, ma pean ju tööajast siia tulema. Pool päeva läheb kaotsi. Kas ma teie kesklinna kontorisse ei saa minna seda nime vahetama?
ARK: Tulge siis homme tagasi
M: Kas see nagu muudab olukorda? Siis olen ju homme poolest päevast jälle siia poole teel.
ARK: Ei, muudmoodi ei saa.
Lähen mina siis selle teadmisega uksest välja, et hakka aga jälle bossile seletama, et ARK-i minek. Pärast väikest mõttepausi õues sammusin täis otsustavust tagasi sisse ja uurisin infolaua muttidelt, kes muide, erinevalt eelpool kirjeldatud daunikule olid väga toredad ja sõbralikud, et selline värk, kas muudmoodi ei saa. Väike telefonikõne ja ennäe - kui homme helistada, siis selgub, et äkki ikka ei peagi teist korda tulema oma ID-kaarti näitama. Ma ei saa aru, kas nagu kohe ei võinud sellist lahendust pakkuda? Esimene asi ikka kohe, et jookse, tropp, mina olen väike jupijumal siin laua taga ja sina oled könn, kes kohe peksa saab, kui ei tee nagu kästud.

Enivei - järgmise päeva helistamine tuvastas, et minu isiklik kohalolek nime vahetamiseks ei olegi enam teistkordselt vajalik. Nad usuvad niigi, et ma olemas olen. Aga küsimusele, et kas ma äkki oma load siiski kesklinnast kätte võiksin saada, sest nagu riili-riili ei kipu sinna perifeeriasse ennast vedama, lajatas sama daunik teisel pool telefoni mulle: a mis te seda oma instruktorile ei öelnud, et te kesklinnast kätte tahate saada lube?!
Mismõttes nagu? Mis on istruktoril sellega asja, kust ma oma lube kätte tahan saada?! Tema asi on eksam vastu võtta, lubade väljastamisega tegeleb minu arusaamise ja loogika kohaselt nagu büroo või nii. Seda esiteks. Ja teiseks - kas nagu mõnigi instruktor küsis mu käest, et kust ma lube tahan kätte saada? Ma pean siis ise nii huulitark olema, et tean, kuidas nendel töökorraldus toimub? Raittt..... Võiks siis juba sellest pihta hakata, et ma ütlen oma sõiduõpetajale - tahan sinisetriibulisi, kollaste lilledega kaunistatud lube, kas palun saaks, jah? Ja voila, saangi, kui aegsasti küsin.

Noojahh, aga et elu veel liiga ilus ei oleks, siis oma lubadele Jumala ja sõber Ruudi abiga järele minnes selgus kohapeal, et ... load on, õige nimi on, aga.... allkiri on ikka vana nime oma! Järelikult - kehtetud. LAAAHEEEEEE..... Daunik ei olnud oma pudru ja kapsaste juures minult uut allkirjanäidist ju võtnud. Lisaks selgus, et uus pilt on ka tegemata. Minu üllatunud küsimuse peale, et mis te nüüd arvate, et nimevahetusega seoses ma muutusin välimuselt tundmatuseni või? 20 aastat nooremaks ja blondiiniks või?, ei osanud keegi mingit adekvaatset vastust anda. Kurat, ja mul just oli õnnestunud selle jõleda aparaadi seest mingid täiesti normaalse välimusega pildid endast välja võluda. Oleksin vähemalt ühel dokumendil normaalse näoga olnud, mitte nagu mingi ehmatuskangestusega küülik. Aga ei, ka selle rõõmu pidid nad ära nullima! No kui, siis ikka täiega.

Ja ei saanudki nemad seal aru, mismoodi küll selline asi võis juhtuda, et load niimoodi pekki keerati ja nii oluline asi vahetamata jäi. Ma ka enam ei viitsinud nendega jännata ja ei öelnud ka, et kuulge, teil on seal tagatoas mingi daunik, kes ei kuule-ei näe, vaid ainult kõrgub oma olematus tähtsuses keset pudru ja kapsaid.

PS! Selleks, et kesklinnast (seekord siis lõpuks!) oma plästik kätte saada, pidi terve pika avalduse täitma. Krt, isegi pangakontrotes ei ole vaja avaldust selleks, et mingist suvalisest kontorist oma teenus kätte saada! Weird ikka....

Kesklinna kontor on neil ka lahe. Asuvad teisel korrusel, aga liftis 2 korruse nupp puudub. Nagu mingi hotellide 13 korrus, mida liftides ära märgitud ei ole :-)

Ja lõppkokkuvõttes - mida ma selle roosa plästikuga teen, kui autotki pole :-D IRWWW

Omaette itsitajast hullarikandidaat Venezoniast :-)

Oi-ma-ei-või, ma kohe pean siia selle ära märkima, mis pagana naljaka artikli ma Delfi arhiivist leidsin!
http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=15641699&categoryID=54&ndate=1177322845

Sest vaata, mul nagu töö juures mõned vabad hetked mõnikord ja siis ma kolistan mööda internetiavarusi ringi ja leian seal igasuguguseid huvitavaid asju. Viimasel ajal ma sisustan oma "vaba tööaega" sellega, et loen teiste inimeste naljakaid blogisid. Täiesti uus meelelahutus, sest tegelikult on mul sügavalt savi, millega minu jaoks võõrad inimesed oma igapäevaelus aega surnuks löövad, aga mõned on lihtsalt nii naljakad, et ma kohe ei saa muidu kui pean neid lugema ja irvitama. Ma päriselt-päriselt ka ei taha teada, mida mu töökaaslased minust mõelda võiksid, kui nad näevad, et ma pidevalt oma laua taga pealtnäha ilma põhjuseta irvitan.

Aga et nagu tänane vingumisrubriik kah. Täna ma vingun Tallinna linnaarhitektuuri kallal ehk tegelikult kinnisvaraarendajate vaimuvaesuse üle. Sest ma olen eestlane ja mulle ei meeldi mingi totakas kadakasakslus.

Mulle käivad nimelt kohutavalt närvidele kõik need loendamatud Plazad, mis Tallinna igasse linnaossa ohjeldamatult kerkivad. Alates Coca-Cola Plazast, mis iseenesest juba oma nime poolest täielik jaburus on kuni Kawe Plazani, jättes sinna vahele veel mingid City Plazad, Delta Plazad ja Scala Plazad ja võibolla veel mõni, mida ma hetkel meelde ei suuda tuletada. No mismõttes nagu? Plaza tähendab tõlkes "väljakut", kui mingid keelepuudulikud veel ei tea. Kust otsast need ilmetute kontoritega täidetud majakastid siin väljakut meenutavad, aru ma ei mõista? Või on mingi vaimuhiiglane arvanud, et Plaza võiks olla sama mis Palee vä? Ja et meil on nüüd Coca-Cola Palee, kui matsirahva keelde asi ära tõlkida? Jeee, äkki nad kolivad siis kõige täiega oma peakontori Atlantast Tallinnasse üle. Klobivad kinu välja ja löövad oma villimisliinid Hobujaamas püsti. Eetikas ei tohiks küsimust olla, neil on rohkem raha kui linnaviletsus terve oma eluaja jooksul ära jõuaks raisata.

Ja kui juba jutuks läks, siis aitaks hea meelega neid vaeseid majadele nimede väljamõtlemise asjapulki kusagil kabinetisügavustes. On ju veel välismaa sõnu, mida saaks kasutada: manor, castle, palace, rancho.... etc.
Trikiks terve Tallinna selliseid vinge nimega ehitisi täis, mis sellest, et kõikides on sees täpselt ühesuguste, Pelgulinna Haigla palati pastellroosade või -roheliste seinte värvi identsed kontorid.
Vähemalt oleks midagi veel peale vanalinna, millega maailmakaardil kanda kinnitada - Labasus suure algustähega.

Üleüldse - kui ideed edasi arendada, siis võiks ju kaaluda varianti, et kaevame tehisliku jõesängi Ülemiste järvest põigiti üle Vabaduse väljaku ja tekitame linna keskele jõe. Sest no mis linn see sihuke on, kust jõge läbi ei voola, eksole. Jõe peale saab palju sildasid ehitada, mis ka igaüks eri nime võiks kanda. Võimalikult võõrapärast ja udupeent! Ja lõpuks nimetame Tallinna ümber Venezoniaks, mis peaks ühtviisi rõõmu valmistama nii kohalikele muulastele, kes sellest nimest omad järeldused kindlasti teevad ja ka ametlikele asjapulkadele, kes selle nime kohe Baltikumi Veneetsia konkteksti ümber paigutaks.
Hundid söönud, lambad terved, jõgi linnas ja Vabadussammas keset jõge väikese asustamata saare peal! Yeah.....


Venezonia kesklinn aastal 2020...

Et kõik ausalt ära rääkida....

...pean ma alustama sellest, et mõnikord mul on palju rohkem mõtteid, kui mu sõbrad jõuaksid ära kuulata. Ja pealegi pole alati seda selle-hetke-kõige-õigemat sõpra kuuldekaugusel kah. Aga rääkida ju tahaks ja iseendaga peeglis tõtt vahtida ning seal siis selle "kõigetargemaga" arutada on ka suht näss variant.

Ühesõnaga - ma kavatsen siin nüüd valdavalt iriseda asjade üle, mis mulle närvidele käivad, nii et nõrganärvilistele depressiivikutele on see justkui kompostikast, kust energiat ammutada, mõeldes, et näedsa, veel on ilmas meiesuguseid viletsakesi.
Ja siia ma lajatan nagu need mõtted, mida ma alati sõpradele ei tahagi kraesse halada, sest muidu nad arvaksid, et ma olengi mingi kibestunud maailmaparandajast friik, kellega suheldes on targem ohutut pikivahet hoida.
Nii, jah...