Üldiselt, kõige muu toimunu käigus sa selgeks kaks asja: järgmisele üritusele kutsume külalisesinejaks kas Mati Kaalu või isand Turovski, sõltuvalt sellest, kumma tunnihind odavam on, ja teiseks - kurat, suitsupausidele tuleb diktofon kaasa võtta, sest kogemused näitavad, et just siis avastatakse kõige rohkem uusi elajateliike. Aga gin-toonikus leotatud ajudest kipuvad nende nimetused hommikuseks pohmeluseks koos alkoholiga ära aurustuma. Vähemalt minul, Kerstil ja Ulrical see nii juhtus.
Ja nii ongi, et kuigi ma mäletan, et seekordne saak oli üsna kopsakas, ei suutnud mitte keegi meenutada ühtegi nimetust rohkem kui möödunudkordse hariliku eesti hallikirju käbirebija väheke rajum alaliik käbirappija ning täiesti uus liik, ladinakeelse nimetusega gürsa futurama regularis, mis eesti keelde ümber panduna võiks tähendada siis midagi umbkaudu sellist nagu tulevikuvisiooniga tissidega uss või midagi sellist.
See viimane kuulub üldiselt üsna ohustatud liikide hulka. Täna on seis veel selline, et nimetatud liigi esindajal (elik minul endal, nagu selgus :-D) on küll naissoost järglane olemas, aga edaspidiste arengute osas ei anna ma mingit garantiid ja nii võibki juhtuda, et paarikümne aasta pärast oleme me välja surnud nagu dodo-linnud.
Mati võiks ainuüksi Laulasmaa populatsioonist leitud elajaloomadest Tallinnasse teise loomaaia püsti panna, ma pakun :-)Aga niipalju dodolindudest.
Nagu päris-päris dodo, nüüdseks surnud...
Helesiniste kingadega on selline lugu, et pole kinga, pole probleemi. Lähen reedel pidusse ilmselt paljajalu. Ongi nooblim. Majanduslangus ja puha... Kingamüüjad on selle juba ära tabanud ja ei too sisse mitte ühtegi värvilist pidukinga, sest selge on ju see, et kes see katku ajal ikka pidu peab ja kinga ostab. Parem müüme botikuid ja muid tatise ilma kontsikuid. Ei tea, kas peaksin ähvardama, et tulen linnapeale saapaid ostma - siis ilmselt kaoks see mustade jalavarjude mass otsekohe lettidelt....
Tegelikult, kui ma täna hommikul oma saabastele natuke tõsisemat tähelepanu pühendasin, siis ma omaette tõsimeeli arutlesin, et peaksin laskma mõnel heal tuttaval ennast piilukaameraga jälgida tänaval. Enda meelest ma käin nagu normaalne inimene, aga saapaninade järgi otsustades võiks arvata, et tipsin puhtalt varvaste pealt nagu mingi kuradi balleriina. Saapad igatahes ähvardavad küll varsti jälle välja näha nagu pika säärega sandaalid, lahtiste varbaotstega.
Neid ninaotsaparandusi tuleb mul kingsepa juurest oluliselt sagedamini tellida kui kontsaplekivahetusi. Kohaliku Rimi kingsepal tõuseb juba iga kord, kui ta mind lähenemas näeb, vererõhk 200 peale ja süda jätab lööke vahele, ei tea kas õnnest või õudusest (et kas rahapakki nähes või järjekordsetele ninaotsadele mõeldes) ja ta ei rahune enne, kui on veendunud, et ma seekord tema konkust mööda astun.
Nii, selleks korraks ma nüüd lõpetan halamise, kunagi hiljem, kui mul rohkem aega on, siis ma võiksin rääkida sellest, kuidas ma tuisu käes ennast õuepoole välisust luku taha panin või muudest vahepeal juhtunud viletsustest... Aga seda mõni teine homme.

