Miks pubekad ei ruuli...

Noh, põhimõtteliselt võiks siinkohal näiteid tuua süle ja seljaga, aga ma hetkel räägiksin kahest.

Esimene on lihtne - ma olin sunnitud (päriselt-päriselt) ükspäev nende pärast minetama oma tavapärase rahumeelsuse ja tolerantsi ning muutuma "vigisevaks eideks", nagu nad mind omaette pobisedes nimetasid. Mitte et mind see nimetus häirinud oleks, ma tean sitaks hästi, et mind ka öösel kottpimeduses mingi vanamutiga segi ajada pole võimalik, ma lihtsalt ei ole mingi vanamutt vaid täiesti oki-doki välimusega (noh, see on muidugi suht subjektiivne hinnang, aga põhineb siiski usaldusväärsetele infoallikatele) naisterahvas. Seega - ei võtnud isiklikult.

Mind vihastas pigem see, et mingid 3 käpikut suutsid mind bussis nii endast välja ajada, et ma nagu suvaline vene baaba või vingviinikust penskar "noorte inimeste" kallal irisema hakkasin.

Teiseks - miks ma endast välja läksin üleüldse.

Ühesõnaga - istun mina Viru terminalis oma 40 bussile ja plaanin niipalju kui ühistranspordis võimalik, mõnusat kojusõitu peale tööd. Minu selja taha prantsatavad - otsustades toolile kukkumise järgi - surmani väsinud ca 12-aastast pärdikut. Poisid. Ja siis hakkas peale. Kuni kuradi Kelmiküla peatuseni oli terve buss sunnitud kuulama, kuidas needsamad kolm ajuinvaliidi omavahel kõva häälega arutavad, milline on ikka hea õlu ja milline on sitt õlu ja milline lausa pask (otse tsitaadid, mina pole neid välja siin mõelnud) ja kui palju keegi on kusagil kunagi kaugemas minevikus ja lähemas olevikus ja kavatseb tulevikus seda märjukest endale sisse kallata ja mis siis kõik juhtuma hakkab jne.jne.jne. Katkematu möla...

Ümberringi inimesed tegid tüüpilise eestlase kombel nägusid ja nihelesid, keegi mitte midagi ei öelnud. Küll pärast kodus jõuab targutada, kuidas ikka oleks tahtnud öelda ja oleks ikka öelnud, kui mitte..... Mina alguses olin ka vait, aga mingi hetk tundsin, et veel 1 peatusevahe ja mul hakkab kõrvust õllevahtu tulema ja ma ei suuda neid seal tagapingil enam ignoreerida. Siis ma ennast ümber keerasingi ja ütlesin (Vaikselt. Tapjapilguga.), mida ma nende jutust arvan ja neist endist.

Ma ei hakka siinkohal seda teksti ära tooma, polegi oluline. Ei kannataks eriti trükimusta kah, kui piinlikult aus olla.

Aga kuradi leemurid sellised, õud tuleb peale, kui mõtled, et sellistest peavad kunagi kellegi isad ja mehed kasvama.

Yeah, right. Some people ei peaks kunagi õlut jooma, siis ei sünniks ehk selliseid mini-imbetsille kah.

Dziisus Kraist!

Ma leidsin hiljuti Kroku blogi lugedes mingi udulaheda testi, mis näitab sulle, kes sa võisid olla umbes aastal 1400 või midagi sinnapoole.... Otse loomulikult ma tahtsin teada, kes ma oma üleüleüle ja veel mõned elud tagasi eelmises elus olla võisin. Tulemus sai selline, et ma vist pean hakkama oma renomeega siva midagi ette võtma, enne kui kuuldused laiali lähevad.
Test ise muide asub sellisel aadressil:
http://www.helloquizzy.com/tests/the-who-would-you-be-in-1400-ad-test

Miks pubekad ruulivad...

Ainult ühel põhjusel - nad võivad süüdimatult õhata mõne Hollywoodi või moeajakirja kaunizmehe poole ja keegi ei pea neid sellepärast napakaks. Vastupidi - kui sul pole seina peal poolpaljast Brad Pitti või Orlando Bloomi, siis sa oled nohik ja üleüldse kuidagi imelik.
Ma käisin täna Vene Draamateatris vaatamas Gribojedovi "Häda mõistuse pärast" ja nüüd tahaks nagu natuke pubekaikka tagasi, sest hirmus tahtmine on kõik oma korteri seinad Elisa reklaame täis kleepida. Seal nimelt poseerib see seksikas kassisilmadega vene näitleja, kes tänases etenduses peaosa mängis. Seesama: Aleksandr Ivaskevitš

Paraku ma olen sellisteks lollusteks natuke liiga kaugel juba.
Aga minge ise vene teatrisse, siis saate aru, millest/kellest ma räägin.
PS! Tänasel etendusel oli tubli 1/3 publikust eestlased, nii et pole vaja karta ka, et te olete seal mingid valged varesed ja kohalik vene kogukond teie peale imelikult vaataks, et "boooze moi, što ani zdjes deelajut?"

Lapsed on elu õied

On-on... Pagana karuohakad, ma ütlen. Minu isiklik tulipunane lilleke on kohe eriti särav näide. Lähen mina õhtul lasteaeda, et tibi kaasa haarata ja sealt otse õkva-prõlla Kristiine keskusesse tuisata, kui kasvataja mulle muu jutu sees (noh, ikka võtame päeva kokku selle aja jooksul, kui lilleke garderoobis enda riideid vahetab) mainib, et "Noh, Marleen tuleb siis täna teile külla, jah?". Minul sellepeale kerkisid kulmud kuklasse, mõtlesin, et mis pagana uus huumor see nüüd on. Mingi kasvatajate eri või? Pole kuulnudki mingist Marleenist, eiei, meie läheme poodi. Seepeale kasvataja mulle lahkelt selEtab, et ei, tema ei tee nalja midagi, täiesti tõsiselt - nimetatud Marleen passivat lasteaias, talle vanemad ei tule järele kah, sest teavad, et laps meile mängima tuleb õhtul. No kurat! Huvitavad vanemad, seda juba esiteks. Jätavad lapse kus see ja teine, kas mina olen nagu mingi maksakaste, et minuga ei peagi sellist asja arutama?!
Siis kargab lilleke ise garderoobist välja ja teatab mulle särasilmil, et "Marleen tuleb täna meile, tead!" Nohhh, nüüd juba tean, tänx, sõbrake. Ja seisabki sealsamas seesama Marleen kah, silmad nagu nööbid peas ja vaatab mulle sellise innuka kutsika pilguga otsa, umbes niimoodi:

No kuhu ma ta jätan, ega siis tema süüdi pole, et ta nüüd siin niimoodi siis ripakile jäetud on. Haarasin siis oma plika ühe käe otsa ja laenuks saadud lapse teise käe otsa ja läksin nagu mingi paljulapseline ema lasteaiaväravast välja, saatjateks kasvataja ja kahe teise Laura rühma lapse ema kaastundlikud pilgud. Silme ees kangastusid kõik need Kristiine keskuse poed, kus ma plaanisin sel õhtul läbi käia ja vajalike asju koju osta. Shoppinguelamuse asemel sain aga "meeliülendava" õhtu kahe kääbiku seltsis...

Õudne, kui sihukesed tegelased ise endale õhtust meelelahutust orgunnima hakkavad, vanematel pole enam mitte mingit mokakobinat ette nähtud. Kuradi käpikud sihukesed. Suunasin nad lastetuppa hukku ja kadu tekitama, leidsin oma paberipahna seest isegi mingi telefoninumbri ka kamandasin armsad lapsevanemad kella kaheksaks oma võsule järele. Ärgu arvaku, et ma kedagi ise kuskile teise linna otsa ära transportima hakkan. Ühtlasi minetasin oma tavapärase hea kasvatuse ja ütlesin välja, mida ma sellisest laste aktiviteedist ja vastaspoole täiskasvanute suhtumisest asjasse arvan. Teisel pool oli täiesti süüdimatu häälega naisterahvas, kes teatas, et jah, näed, Marleen ja Laura ju niiiiiiiiiiiiiiiiiiii tahtsid koos mängida, ega siis nemad vastu polnud. Lubasidki. AGA MINA????

Made in E.U.

Situatsioon elust... Tõstatas minus sel hetkel mitmeid vastuseta jäänud küsimusi ja tekitas soovi tsiteerida ühte mu tuttavat - "Nõmmele tulnud roosa elevant. Paneb imestama."

Asukoht: kesklinn, Norde Centrumi ees
Aeg: täiesti keskpäev
Seisan mina eelnimetatud kaubakeskuse ees ja teen võimalikult diskreetselt nurka hoidudes oma lõunast sigaretti. Eemal sebib mingi seltskond. Sellest eraldub tibi, kepsleb minu juurde ja küsib:
- "Could you please give me one cigarette?"
- "No problem," ulatan sigareti.
- "Light too, if you are so kind"
Annan tuld ka, no mida veel. "You welcome..."
- "I´m so sorry, that I had to ask"
Kehitan õlgu, no problem.
Järgmine küsimus:
- "Do you speak estonian?"
No tõesti, ma mõtlen, ei maksa isiklikuks minna. Suitsu ju tahtsid, mis nüüd kipud sõbraks ka veel või?
- Yes, I do!
Selle vastuse peale lahkub tibi tagasi oma seltskonna juurde ja karjatab seal selges eesti keeles "OUMAIGAAD, SEE NAINE RÄÄKIS EESTI KEELT KA!!!!!!!"

Mul vist kerkisid kulmud esimese hooga juustepiirini. Siis purtsatasin omaette naerma. Ja siis tekkisid küsimused:
Kas ma näen välja nagu mingi ebatüüpiline eestlane või? Ei usu nagu...
Kas 100 m raadiuses ümber Norde Centrumi on eesti keele rääkimine mingi eriti ebatavaline nähtus või?
Miks just inglise keeles, loogika kohaselt oleks ju soomekeelne pöördumine hoopis loogilisem olnud?
Kas see tibi oli nagu kokkuvõttes absoluutselt idioot või?

Ma siiamaani pole ühelegi küsimusele vastust leidnud :-)



-

WTF?

Kas inimesed kohe kalduvadki suuremas enamuses idioodid olema ja ma pole sellest kuulnudki või on see lihtsalt mingi minu eripära - kõikvõimalike homo sapiensi esindajate hulgast enda tuttavate hulka idioote korjata? Mingi tropimagnet olen või?

Jääb muidugi alati ka see variant, et ma lihtsalt ei usu, kui mulle öeldakse, et see või teine inimene on natuke ohoh, ja selles veendumiseks pean ma ikka ise asja omal nahal ära proovima ja peksa saama?

Sorry kõik mu normaalsed tuttavad, õnneks olete teie esialgu veel arvulises ülekaalus, aga kui nii edasi läheb nagu täna juhtus, siis ma pole sellest varsti enam kindel....

Kunagi ei tea, kus kivi all vähk peidus on.

Müüdimurdja argipäev

Ma ei salli lifte, eriti suurte kontorihoonete omi, aga üldiselt lifte laiemas plaanis ka. Eriti ilge on seista, nüri pilk kõikidest elus ja eluta asjadest läbi vaatamas ja ootamas, millal õigel korrusel päästvad uksed avanevad. Minu meelest sobivad liftid suurepäraselt algajatele joogaharrastajatele, sest see on koht, kus suurepäraselt saab praktiseerida "oma sisemise minaga diskussiooni astumist" või "kolmanda silma avanemist", aga normaalsetele inimestele tuleks võimaldada üles-alla liikumine ka treppide kaudu. Oleks tervisele kah kasulikum, muidu istutakse endal ju kontorites kannikad kõrvuni laiaks.

Paraku on suuremates kontorihoonestes treppidele ligipääs mingite segaste turvanõuete ettekäändel blokeeritud, seda teed saab kasutada ainult juhul, kui kontoris tulekahjupaanika juba viimase vindi peal ja leegid uksest-aknast sisse lahmivad.

Ja siis ka mitte enne, kui oled maja haldavale turvafirmale kirjutanud põhjaliku selgituse (soovitavalt 3 eksemplaris ja pitsatiga kinnitatult), miks sa soovid omaenese jalavaeva abiga oma perse kõrbemisest päästa.

Enivei, miks ma sellest kirjutan... Ma tegin täna loomkatseid laboriinimestega. Kuna ma eilsest saadik pole veel oma inimvihkajalikku meeleolu kusagil maandada saanud, siis tundus idee täitsa kobe olevat. Ma läksin lifti, lõikasin oma sisenemisega muidugi niidipealt mingi paarikese omavahelise kahekõne pooleks (no ma ei tea, mis kuradi riigisaladusi liftides alati räägitakse, et niipea kui keegi kolmas juurde tuleb - ja et tuleb, see on fakt: lift ju!, kukub sõna silbipealt maha ja sinna ta jääb) ning hakkasin inimesi jõllitama. Põhimõtteliselt ja sihilikult.

Vaat ei lugenud seina pealt, mitme neediga need metallseinad kood püsivad või mitu liivatera põrandal on. Mingit müstilist Tambovi konstanti ei hakanud ka laest otsima, lihtsalt vaatasin kõigile liftisolijatele pikalt ja pingsalt ja sõbralikult silma. Tere ei öelnud, võõrad ju. Aga jõllitasin. Kontektsi arvestades ebaviisakalt, aga reaktsioonid olid huvitavad.

Ma kujutan ette, et need 6 korrust tundusid mõnele tegelasele elu pikimate hetkedena seal. Efekt on umbes sama nagu istuksid "Tõehetke" saates, ainult et Võrno oma küsimustega on täitsa könn selle kõrval.

Paarike oli sellise näoga, justkui ma oleks nad seksimise pealt tabanud, mutike niheles nagu oleks tal kari termiite krae vahel ja noormees ei suutnud ilmselt kuidagi silmade pööritamise taustal välja mõelda, kas me võiksime kunagi mingis piinlikus situatsioonis tutvunud olla, kas ta on mulle raha võlgu või teen ma talle otsa vaadates nagu mingeid vihjeid edaspidiseks.

Mingist rahulikust kulgemisest ei olnud enam juttugi.

Läksin oma korrusel liftist välja, jätsin segaduses seltskonna endast maha. Mul poogen, et järgmised 6-8 minutit on maailmas vähemalt neli inimest, kes juurdlevad, kust sihuke maniakk nagu mina välja ilmusin. Ma ju ei tunne neid inimesi :-D, ja piff... nemad ei tunne mind ka. Ja inimestel on teadupärast räime mälu, liftist välja astudes nad ei mäletagi mind enam :-)

Worst day of my life.... almost

Absoluutselt subjektiivne värk muidugi, et mis selle pealkirja juures kellelegi kõige hullema asjana just meelde tuleb, aga ma arvan, et minu variant platseerub julgelt seal kusagil Kõikide Sakkivate Asjade TOP 10-s.

See on olukord, kus sul on viimased 12 tundi hing millegi/kellegi peale nii täis, et sa tahaksid oma pilkudega kive purustada, aga sa ei saa nagu mitte midagi selle marutõve põhjustajale endale teha. Ja siis sa käid ja otsid väsimatult mõnda süütut ja pahaaimamatut kolmandat osapoolt, kes juhtuks olema valel ajal vales kohas elik siis sinu tee peal ees, nii et sa saaksid mingil haledal põhjusel oma raevu ja meelepaha tema peale välja elada. Asja teeb hulluks see, et sa kurat, ei leia seda peksukotti! Mitte kusagilt! Ja siis marineerudki omaenese depressiivsuses nagu räim tomatis.

Töö juures oli kõik nii tüüne ja rahulik, keegi ei keeranud mingit käkki kokku, et oleks saanud seal mässata. Lõuna ajal mõtlesin, et lähen kohalikku Rimisse, mis muidu on tüütuid soomalsi täis, ja pihustan mõne nendest elukatest oma pilguga mateeria algosadeks, aga isegi ühtegi soomlast ei olnud! Ma arvan, et täna juhtus olema see aasta ainuke päev, kui selles poes ei olnud ainsatki vodkaturisti :-( Klienditeenindus toimis täiesti adekvaatselt, ei olnud isegi kassasse mingit sobilikku mömmi paigutatud, isegi järjekorda ei olnud.
Ma ei taha küll paranoilisena mõjuda, aga hetkeks tundus küll, et see kõik on minuvastane vandenõu.

Paar head sõpra soovitasid mulle kõigepealt mingit internetis levivat vihamaandamise teraapiat a la anna vale telefoninumber, ärrita kaks teineteist mitte tundvat tüüpi omavahel kisklema ja siis mine vaata pealt.... koos televisiooniga. Teate küll seda nalja. Mulle ei sobinud see variant, sest see eeldas liigset ajakulu planeerimise ja organiseerimise näol. Ma tahtsin k o h e kedagi tümitada. Alternatiivina pakkusid mõlemad järgmiseks välja erinevate ekside telefoni teel läbisõimamise, aga see ka ei sobinud, sest seda ma juba eile õhtul tegin ja see ei toiminud. "Vaesekesel" jätkus piisavalt ebaõnne helistada mulle mingi mõttetu teemaga just sel hetkel, kui mu solvumisekarikas oli just kaane pealt löönud... B(s)ad story, but I´m not sorry.
Tundus, et sellega nagu võimalike lahenduste valiku lõppeski. Astrid soovitas veel küll katsetada alluvaid, raamatupidajaid ja veel midagi, mida ma hetkel ei mäletagi, aga kuna ükski neist ka ei sobinud, siis polegi oluline.
Ühesõnaga - olukord on selline, et kui sa otsesõnu pead leidma midagi/kedagi, kelle peale oma viha välja valada, siis nagu eriti võimalusi ei olegi.

Ja ärge tulge ütlema, et ainult minuga selline olukord juhtub ja et see pole hull. Think about - saate ülemuse käest sõimata, vastu öelda midagi ei saa; politsei/partei/bürkoraatia ajab hinge täis, aga midagi "süüdlasele" teha ei saa; vanem põlvkond sõidab sul katuse vilinal pealt, no ei hakka ju neile midagi ütlema, jne. jne.jne.

Must masendus on meie tänavail

Mul tulevad alati kaubanduskeskuste läheduses geniaalsed ideed. Ma ei tea, kas rahakulutamise aura mõjutab kuidagi minu isiklikke võnkeid või kuidas neid nimetataksegi, aga iga kord, kui ma kuhugi suurema keskuse juurde satun, saan ma koheselt valgustatud sellel teemal, ilma millise riideesemeta ei ole mul järgnevaid päevi-nädalaid-kuid lihtsalt võimalik üle elada.

Silme ette kangastuvad õõvatekitavad pildid sellest, kuidas ma olen sunnitud koju, tuppa jääma, sest mitte ainsatki normaalset ja sobilikku kehakatet pole kapist selga panna, kui ma just mingit kaupluses müügil olevat ja mulle meeldima hakanud püksi-pluusi-seelikut selsamal hetkel poest ära ei osta.

Õnneks tasakaalustab minu hilbuhullust asjaolu, et tavaliselt ei ole poest seda konkreestet asja, mida ma sel hetkel enda vaimusilmas endale ette kujutasin, et ma tahaks, olemas.

Eile näiteks... Sattusin Viru Keskusesse ja kurat teab kuskohast hakkas mul peas pinisema hääleke: "sulle on väga vaja mingit erksavärvilist mantlit-jakki-jopikest, sest see must ja see halliruuduline, mis sul juba olemas on, on igavad ja vanad". Asusin siis otsingutele - Zara, Kaubamaja naistekas, PTA, Esprit, Vero Moda.... No ja arvake ära, kas ma leidsin? IRWWWW.... Igast poest vahtis mulle vastu terve müriaad musti, halle, tumepruune ja potisiniseid... asju. Sekka paar ontlikku kirsipunast, beezi ja isegi valget. Valge meie tänavatel, kus iga tropp sulle liitrite viisi soppa pihta pritsib, khmmm. Ei ühtegi erepunast, munakollast, elektrisinist ega mürkrohelist asja. Oranzi kah mitte. Enim, mida leidsin, oli mingi sinepikollane õudus Vero Modas. Jäkkkkkk.

Ma nagu ei saa aru, miks ei võiks olla meil ka min-gi-su-gu-ne-gi valik muud värvi riideid poes?! Lugupeetavad sisseostjad või tootejuhid või kuidas kurat teid nimetataksegi - äkki teeks midagi selle nimel, et ka niisugust valikut oleks??? No kasvõi proovimise mõttes....

Mul on üks hea sõbranna, kes toob maale kontoritarbeid. Just mingi aeg tagasi tuli jutuks, kuidas nende ostujuht ka ainult konservatiivse väljanägemisega musti, valgeid ja hõbehalle klammerdajaid, auguraudu, kaustu ja jumal teab mis muud träni veel kokku ostis. Noh, äri nagu läks ka, inimesed ikka ostsid ja kõik oli justkui korras. Ja siis ühel hetkel pakkus sõbranna välja, et toome proovi mõttes sisse paar partiid värvilisi vidinaid: rohelisi, kollaseid, sinised... Pärast pikka põtkimist ostujuht telliski ühe partii rõõmsamaid asju ja need müüdi läbi enne, kui nad "apelsin" öelda jõudsid.

Siit moraal riidekaupmeestele - äkki nagu prooviks või nii? Kui muidu lahti ei saa, siis Hullud Päevad ja Osturallid ja muud sellised kampaaniad peaks ikka puhta töö tegema.

Jube tüütu on see sügisene hallide ja mustade masside müriaad tänavatel. Pole ime, kui räägitakse mingist sügismasendusest ja talvekaamosest, kui kurask - kõik, mida sa näed, ongi must ja tume ja porikarva masendav.

Ilja Muromets, RUS - riistvõimlemise vabakava

Kurat, täna hommikul jäi mulle külmkapi uks pihku! Lihtsalt... Inimene läheb paha aimamatult lapsele hommikul piima võtma kapist ja selline asi. Arumaisaa. Oleks mingi nõkats ja väike vana kapp olevat, siis võib juhtuda, et vanake otsustab ühel hetkel saba anda, aga pagan, suur ja suht uus kodumasin on.

Uurisin siis mina oma nõrga naisemõistusega, et kuidas selline asi võimalik saab olla ja esmavaatlusel jäi mulle küll mulje, et see jama on vastuolus igasuguste füüsika, mehaanika ja loogika reeglitega - see kapiuks oleks pidanud veel aegu ja sajandeid seal ees seisma.

Kuna hommikul polnud eriti aega asjasse detailsemalt süüvida, siis teipisin ukse kapi ette tagasi ja eks õhtul näeb, mis värk on.

Õnneks on (mõistlikult asju ajada oskaval) naisterahval olemas igasugused eks-id, kes on nõus ennast kohale vedama ja asju mehe/tehniku pilgu läbi vaatama ja võimalusel ära remontima.

Öeldakse, et "lollil looma jõud", no mina ei tea, et ma selle kapiukse seljas nüüd nii hirmsasti ratsutanud ja kõõlunud oleks, et see sellepärast otsad andis, aga hetkeks tekkis küll paanika, kas peaksin tööle jõudes kiiruga ühe teraapilise IQ-testi tegema. Noh, just to be sure.... et kõik ikka omal kohal on alles.

Hispaania Saabas

No kuidas võib sellise häälega inimene laulda, aru ma ei saa... RÕ-VE
Ma ei taha üldse teada, missugune Hispaania Saabas talle ümber munade on pandud.

A,B hakka pähe

Mingi üllatus, et eile algas kool ja hommikul pole enam lootustki bussis istuma saada või üleüldse bussi mahtuda, kõik kohad on pädalikke täis. Ranitsatega pädalikke. Suurte ranitsatega.....

Tegin väikese vaatluse põhjal väikese "kooliminejate välimääraja":

Abituriendid - keda kuraditki ei saa aru, kas tegemist on abiturientidega või suvaliste kontoritibidega. No poistest saab veel aru, aga tüdrukutest küll mitte.

Beibed - need on non-stop 12/7/24 ühtemoodi üles löödud, olgu suvel rannas või sügisel kooli minnes, üks chill ja disko kogu aeg. Esimene september neile küll kuidagi muudmoodi mõjunud ei ole, kui et Stroomi ranna asemel tuleb kooli minna.

Esimese klassi juntsud - vanasti olid nad esimesel koolipäeval kaugelt äratuntavad oma meetripikkuste gladioolidega või astripuntidega, emmed käekõrval ja valged pluusid seljas. Nüüd on suht haruldane neid kohata, sest üldiselt viiakse nad autodes kohe kooli ukse ette.

Geeniused (tulevased) - ei malda kooli algust ära oodata, koperdavad, nina raamatus, juba enne ametlikku avapauku, mööda bussi ringi ja on pimedad agu mustlase hobused - ei kuule, ei näe midagi.

Hip-hopparid - ikka ühtemoodi hark-põlvini-10-numbrit-suuremates teksapükstes, nokamütsid silmini ja dressipluusid põlvini kutid. Väike raamatukompsuke on ainult kätte ilmunud, nii armas :-)))

Juntsud - kõige tüütum liik kooliõpilasi pärast pubekaid. Absoluutselt taltsutamatud kisakõrid, liiguvad tavaliselt 3-5 pealistes kampades ja on omandanud kõrgema pilotaazi kitsas bussis rüselemise alal.

Laptopsikud - mingi uus liik lapsi, kes sebivad kooli poole, läpakakotid õlal. Meh? Mida on koolis läptopiga peale hakata (kas ma olen lootusetult ajast maha jäänud?) või on tegemist mingi uue ranitsaliigiga, mida ma veel näinud ei ole??

Pubekad - kõige hullemad. Lähevad läbi kõigest ja kõigist, kes neil tee peal ees, et saaks oma ülimalt väsinud kondihakatised esimesele vabale istmele lajatada ja nooo miiissss tekst nende suust kostab.... Esimesel septembril on nad küll veidike taltsutatud, aga mida edasi, seda rohkem tekib tunne, et riigitelevisioonis moodustaks nende sõnavõtt küll ainult katkematu piiks-piiks-piiksude jada.

Jumal paraku, on maailmas midagi head ka. Eesti Päevaleht hakkab uut raamatusarja välja andma, kohalike vaimuhiiglaste paremik saab kaante vahele. See teeb mulle tõsiselt headmeelt, kuigi mu rahakott ja pangaarve mulle selle peale raudselt vinge vasakhaagi lajatavad. Ja sõbrad muretsevad mulle kambapeale tasuta majutuse Paldiski maanteele kumminagidega ja vetruvate seintega toakesse, sest see, mismoodi mina endale raamatuid koju osta võin, vajab nende arvates küll juba meditsiinilist sekkumist. Ma saan aru, nad on mures, et kui ma kogu aeg kodus raamatuid loen, siis ei jätku mul nende jaoks üldse aega, aga olge mureta - pole seda siiamaani juhtunud ega juhtu ka edaspidi. :-))))