On asju, mida on võimatu ette teada - aga neid asju on võimatu ette teada...*

See on juba vana tõde, et inimene mõtleb, Jumal juhib. Paraku on inimloomal selle valusa tõega raske leppida ja seetõttu teeb ta ikka lolli järjekindlusega plaane, mis niikuinii aja möödudes esialgsest ideest hoopis millekski muuks transformeeruvad. Oli meilgi plaanis nädalavahetusel korraldada kõigiti ontlik ja viisakas naisteõhtu, mis pidi sisaldama väikest veini/õlut/muud alkot, pizza küpsetamist ja trühvlite valmistamist.

Esimesed märgid sellest, et asi kisub rappa, tekkisid mul juba hommikul, kui Anne-Ly tuli õhtuseks ürituseks vajaminevaid produkte minu juurde ära tooma. Six-pack õlut ei tõotanud head. Aga ma loomulikult eirasin seda vihjet ja ostsin seepeale endale hoopis pudeli gin´i ja toonikut: teine vihje sellele, et Jumalal olid juba omad mõtted peas liikumas.

Alguses läks kõik muidugi plaanipäraselt. Inimesed kogunesid, pizza oli ahjus ja läbi suure surma ning viletsuse õnnestus meil isegi šokolaad potis ära sulatada ja trühvlite tegemiseks vajalik plöga valmis meisterdada.

Edasi tekkis kusagilt idee minna ööklubisse. Pagan teab, kes selle idee esimesena välja käis. Minu jaoks läks see igatahes gin-tooniku aurudes kaduma. Aga tehtud, mõeldud. Pizza oli niikuinii juba söödud ja lapsed olid trühvlid ka valmis voolinud.

Pärast paanilisi tuunimisprotseduure, et endile sobilik klubivälimus tagada, istus kõik see naine taksosse. Esimese hooga pidime viima minu rööviku ööseks lapsehoidja juurde, sest teadupärast kehtib 6-aastastele ööklubidesse sisenemiskeeld. Taksos istudes keris jutt muuhulgas külaskäimiste peale, ma täpselt ei mäleta, mis teema oli, aga siis tegi minu järeltulija suu lahti ja ütles "Jaaa, meil käib üldiselt vähe mehi külas".

Hetkega autosse siginenud haudvaikuses purtsatas taksojuht, kes seni oli jätnud veenva mulje kurt-tummast mehest (no mida ongi võimalik 4 keskmises joobeastmes naise vadinale vahele öelda), niimoodi naerma, et pidi teelt välja sõitma. Jätkuvas vaikuses suutsin ma Laura kommentaari peale ainult piiksatada, et "Nüüd, tüdrukud, on kätte jõudnud see koht, kus ma hardalt palun teil ennast ära tappa."

Aasta Ütleja 2009 oli minu jaoks selgunud selleks hetkeks. Ja meil on alles jaanuar....

Aamen.

* Murphy seadused. Jaffe ettekirjutus.

God has spoken

Teadmiseks asjaosalistele!

Seoses ülemaailmse energiakriisiga lülitatakse tunneli lõpust paistev valgus ajutiselt välja.

Oodake edasist informatsiooni.

Lugupidamisega,

Teie Jumal

Kus mu tabletid on?

Üks asi on nüüd selge. Ma vajan ravi. Kiiresti. Ja tõhusat. Mul on nimelt mäluga mingi täielik error. Või oli see keskendumis- võime... ma täpselt ei mäleta.

Enivei. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb mul alustada sellest, et ma mingil ajaloo hämarustesse kaduma läinud ajahetkel suutsin ära kaotada firma krediitkaardiga makstud tee tšeki. Poleks seda pisikest kadu tähelegi pannud, kui mitte raamatupidaja mulle täiesti asjakohaselt kuu alguses (see on siis praegu, onju) kukile poleks hüpanud ja seda endale tahtnud.

Otsisin. Sahtlist otsisin, kapist otsisin. Rahakoti ja märkmiku lammutasin sisuliselt algosadeks. Kodus keerasin ka juba kõik võimalikud sahtlid kummuli, aga mida pole, oli see vilets tšekk. Ega´s midagi, normaalsed inimesed lähevad seepeale poodi tagasi, manavad endale ette sellise tapaleviidava vasika ilmse ja paluvad uue tšeki. Tagasiulatuvalt. Mina olen normaalne inimene (enda arvates, kuniks asjaolud vastupidist ei kinnitanud) ja läksin ka tagasi sinnasamasse tee- ja kohvipoodi. Noh, kui ma seal juba olin, siis mõtlesin, et ostan endale koju ka pisut teepuru. Pakiteed mina ei armasta, üleüldse ma olen rohkem kohviinimene, aga kui juba teed juua ja kallitele sõpradele pakkuda, siis sobib ikka ainult parim.

Alustasin siis müüja moosimist, öeldes talle, et mul on 2 probleemi. Kuna ma olen seal poes juba tõsine püsiklient, siis võisin endasle veidike familiaarsemat lähenemist lubada. Esimese probleemi ütlesin olevat selle, et mul on kodunt teepuru otsa lõppenud. Müüja naeratas, pakkis soovitud kauba ära ja valmistus teist muret kuulama. Kuni sinnamaani oli kõik kena. Palusin tšekki. Vaatas küll kahtlustavalt nii mind kui krediitkaardi väljavõtet, arvas kindlasti, et tahan teda kindlasti petta. Jee-jee, 60 krooni oleks tõesti seda vaeva väärt, et seal leti ees komejanti mängida. Kirjutas tšeki. Uuris ikka kordi ja kordi, et mis kaupa ma ikka tookord ostsin. Ikka veel oli kõik korras, sest ma võisin eksimatult öelda, mida ma tookord ostsin. Samas, mis kasu sellest teadmisest oli, kui ta tšekile ikka ainult "tee" kirjutas.

Vahepeal panin enda teepaki kotti ja siis hakkas peale. Tšekk valmis, müüja ütleb mulle, et paluks nüüd 30 krooni ka. Khmmm, esimese hooga mõtlesin, et jeebus, kas tšeki duplikaadi kirjutamine on nüüd juba sama kallis lõbu kui mingi eraarsti juures retsepti saamine? Aga oma lohakus, et esimese ära kaotasin, mis seal´s ikka. Siis tuli välja, et tšekk on küll tasuta, aga et oma tee eest ma maksnud ei olnud. Ja see 30 krooni oli selle hind. Ähmaselt meenus, et ega vist ei maksnud jah. Pilk rahakotti kinnitas seda samuti. Maksin tee eest ja hakkasin ära minema. Olin juba poest väljas, kui müüja hõikas, et ei tea, kas mul seda krediitkaardi väljavõtet ikka vaja ei olegi, mille ma leti peale jätsin. Vaja. Muidugi vaja. Kannakalt tagasi ja paber laua pealt kotti. Vahepeal hakkas müüja järgmisele tšekile järjekorranumbrit kirjutama ja küsis, et kas minu tšeki number oli 3. Tšekk kotist välja, jah, oli küll. Poest välja. Ukse pealt hüüab müüja, et kas ma oma tšekki ei tahagi. Näeh, nüüd jätsin selle letile. Uuesti poest välja. Paar poodi kaugemal avastan, et kindaid pole. No kus mujal ikka kui teepoes! Sel korral võisin juba vanduda, kuidas müüja leti all vaikselt telefoni silitas ja pingsalt juurdles, kas tasub 112 helistada või mitte, sest normaalsusest oli asi juba kaugel. Ilmselt kahtlustas ta mul mingit haigushoogu. Ma ei saanud talle seda pahaks panna, sest kui kristalselt aus olla, siis ma ise mõtlesin juba ka, et huvitav-huvitav, milline tõbi nüüd siis niimoodi välja lööb.

Ühesõnaga, tulles tagasi loo alguse juurde, siis tõenäoliselt vajan ma ravi. Ma ei tea, kas mingeid nõelu või teraapilist plaastrit kuklapiirkonda või mingeid tablette. Midagi igatahes. Ma helistan oma perearstile, enne kui see kapitaalselt dekreeti jääb. Ausalt.

Ja üleüldse ei saa ma aru, miks keegi minust koomiksit ei joonista. Ma olen oma hajameelsuses ju nii kriipi tüüp küll, et teeksin näiteks Hagar Hirmsale lõdvalt ringiga ära. Tema kõrval on minul ikka juhmuses magistrikraad, kui nii võib öelda.....

Inimefed on vaftikud...

Väike misantroobiussike on minus juba paar päeva oma kurja rohelist pead kergitanud ja mille muuga see lõppeda võikski kui sellega, et nüüd tuleb soig.
Mulle tundub, õigemini ma olen suhteliselt päris kindlasti raudsel seisukohal ja veendumusel, et inimesed käivad mulle närvidele. Ehk tsiteerides "Jääajast" oma armastatud tegelast laiskloom Sid´i: "Inimefed on vaftikud!" Vähemalt mingi osa nendest.

Esiteks see osa, kes on kas nägemispuudega või lihtsalt kirjaoskamatud. Sest kurat, kui ma lähen kaubanduskeskuse proovikabiini mingit riideeset selga proovima ja selle uksel on SUURTE TRÜKITÄHTEDEGA kirjutatud tekst "Palume kaasavõetud rõivad tagasi oma kohtadele viia", kuid proovikabiin näeb välja nagu mingi Balti jaama second-hand osakond, nii et mul pole isegi nii palju ruumi, et ennast sinna sisse mahutada, ilma et ma mõnele riidehilbule peale ei astuks, siis ma tunnen, kuidas mul vererõhk tõuseb ja ma tahaks kedagi peksta. Aabitsaga. Peksta. Et ta raisk ükskord lugemise selgeks õpiks ja aru saaks, et sildid on kirjutatud selleks, et neid loetaks ja neil kirjutatut järgitaks.

Teine osa inimesi on need promeneerijad, kes kulgevad ringi luuludes, et peale nende ei ole kogu tänaval ega koridorides ega üldse kustahes kitsas kohas mitte ühtegi inimest. Eriti käib selline kaader mulle närvidele Narva maanteel, Foorumi vastas üle tee, kus bussipeatused on. Kretiinid, kes arvavad, et kui Tallinna Transpordiameti mingisuguse segase otsuse alusel selle tänava ääres bussid peatuvad, siis see ongi kohe 100% bussipeatus, kus võib seista ja tolgendada täies laiuses. Sitapead, see on kõnnitee, kus inimesed mõ-ni-kord tahavad lihtsalt kiiresti edasi liikuda, mitte teie selja taga oodata, kuni te oma suitsu ära teete või oma jutuajamise naabrimutiga ära lõpetate. Ma olen kordi ja kordi enda ees kulgenud inimesele konkreetselt selga jooksnud, sest tema on otsustanud, et aitab nüüd kiirest sammust, ma olen kohal, seisan poolelt sammult ja ootan nüüd bussi. Aamen.
Minu meelest peaks sellesse tänavaossa üles riputama valjuhääldid, kust keegi plekise häälega vahetpidamata pasundaks, et "kodanikud, tehke ruumi!" Meeldetuletusviitade idee ei tule kõne alla kahjuks (vaata eelmist punkti).
Viru keskuses on samasuguseid luulusid järgmine kamp ringi loivamas, nii et juhul, kui sul on kiire ja sa tahad aega võita ning rutem liikuda, siis... seda teed mööda minnes ei maksa lootagi.

Kolmandaks on vaimupuudega autojuhid, kes ristmikule/vöötrajale välja sõidavad ja seal siis tõmblema hakkavad, sest nad jäävad ette nii jalakäijatele kui ka neile autodele, kes oma õigusega ära oodatud rohelise tulega sõitma peaksid hakkama. Mõnikord tahaks tõesti mõnele sellisele minna ja aknale koputada, et küsida, kui palju aega ta nüüd siis ikkagi võitis selle nõmeda sokkimisega ristmikul. Kas jõuab ikka kõrvalseisnud autost varem kohale?
Kust sellised imbetsillid load saanud on?

Ah, aitab küll, jaanuarikuu soigumise limiit on juba ammu ületatud.
Aga päriselt ka - inimefed on vaftikud.

National Geographic annab teada

Olulised asjad kõigepealt:
Südamlikud õnnesoovid Matikaalule ja isand Turovskile uue aasta saabumise puhul.

Laulasmaa Ornitoloogiaklubi kogunes, seekord tõsi küll, hõrendatud koosseisus, vana aastat ära saatma hoopis Sakku. Selleks oli mitmeid mõjuvaid põhjuseid, milledest esimese ja tähtsamana tasub ära mainida asjaolu, et me soovisime oma tegevusraadiust laiendada. Teise, mitte vähem olulise põhjusena võib öelda, et me tahtsime kontrollida, kas uuemaid loomaliike ka mujal kui Laulasmaal leidub. Oh, oleks me vaid aimanud, miline saak meid ees ootab!
Ilmselt tuleb 2010 aasta jaanuariks välja "Darwinismi keerdkäigud Harjumaa piirialadel: Täiendusi Punasele raamatule" esmatrükk.

Kohe kokkutuleku alguses koperdas keset majahoovi Tikukaapur. Üsna haruldane isend, kelle esivanemate alged ulatuvad juba juura ajastusse, mil tulemasinaid polnud veel leiutatud ja selle asemel alles eranditult tikkude abil sigarette süüdati. Tikukaapurid on võrdlemisi muutumatul kujul säilinud kuni tänapäevani, evolutsioon on neid mõjutanud vaid sel määral, et nad küll püüavad ainult aeg-ajalt lolli järjekindlusega tikkudega suitsule tuld peale saada, aga sellest ei tule paraku esimese paarikümne tiku jooksul mitte muffigi välja.

Vahetult enne aastalõpu viimaseid minuteid leidsime Kontsmaakri. Tema avastamine tulenes puhtalt praktilistest vajadusest. Nimelt oli viimasest lumetormist jäänud värava ette meenutuseks hale lumehangeke. Kahjuks oli see saabuvate külmakraadide tõttu läbinisti ära jäätunud ja troonis seal uhkes üksinduses nagu polaarmütsi tutt Marsil. Kontsmaakri abiga tuli selle kivistunud pätsi sisse adekvaatsed augud raiuda, et nendesse võiks raketipulki sisse torgata. Kingsepaarve lubas Kontsmaaker hangeomaniku aadressil hiljem järele saata.

Eriti tulemuslikuks muutus meie leiunimekiri aga alles täna pärastlõunal, kui meiega ühinesid ülejäänud klubiliikmed. Nüüd võime mitmele isendile ka häälenäidised juurde lisada, mis tähendab seda, et väljaantav entsüklopeedia saab ilmselt olema elektrooniline või vähemalt lisame paberväljaandele kaasa CD-plaadi nende salvestustega.

Salvestasime edukalt madalalaubalise mullakabistaja abitud piuksatused, gürsa futurama regularise susina ja erilise briljandina tuleb kindlasti ära märkida tikkimisvõimetu tötskääbuse laulu. Tötskääbuste liigi kohta saime ka hulganisti muud informatsiooni. Näiteks on meile nüüd teada, et lollidele küsimustele reageerib ta iseloomuliku tramptantsuga, millele lisanduvad raevukad kätsuvad häälitsused. Ka on tal on üliarenenud huumorimeel, mis ekstreemsetes olukordades võib väljenduda lausa krevetiks krussi tõmbunud kehakuju ja kõõksuvate luksatustena. Ettevaatust - vihahoos või päkapikke ligi meelitades lõhub pannilabidaid!

Punktiks kogu aastavahetuse meelelahutusele lisasime oma kollektsiooni veel ka karmikarvalise saku sariharjaja. Nemad on iseäranis hoolikad pesapunujad, kes valdava osa oma ärkvelolekuajast veedavad harja ja kühvliga mööda oma territooriumit ringi kablutades ja kohati isegi nii sõgedaks muutuvad, et plaanivad õues lumehange pealt raketitahma ja puupuru kokku kraapida, et hang uuesti valge ja puhas välja näeks.

Protokollis ja edastas
entsüklopeedia väljaandmise komitee lihtliige
gürsa futurama regularis