Iga rahvas väärib oma kuningat

Eile oli kodus põhimõtteline lebotamisõhtu. Kuna ilm oli nagu ta oli (loe: ilma ei olnudki), siis känseldasin sõbrannaga vanalinna plaanitud kohvitamiseürituse ära ja vedasin oma läbiligunenud kondid koju diivanile kindla eesmärgiga mitte midagi teha. Tegin teleka lahti, tapsin puldiga kanaleid ja konstanteerisin fakti, et suveajal ei toimu isegi helesinisel ekraanil mitte muffigi. Lõpuks jõudsin CNN-ni ja ohsaimetegu, parajasti maeti brother Jackot.
Jäin siis vaatama (mitte et ma mingit morbiidset külgetõmmet matuste kui ürituse vastu tunneksin, kaugel sellest), sest juba mitu päeva olid kõikvõimalikud uudistekanalid pasundanud, et tuleb suur show ja tulevärk. Algus oli päris matuste moodi: mustad autod aeglaselt üksteise järel vuramas, palju mustariietatud inimesi ja puha... No kaugvõtted olid, CNN oli oma kaamerad kuskile kõrvalasuva pilvelõhkuja katusele vist monteerinud. Vaatasin pilti nagu kalmistult ülelendav kajakas - linnulennult.
Aga siis läks asi imelikuks. Vaese kadunukese kullast kirst veeretati justkui ratastel haiglavoodi peal kuhugi saali lava ette ja hakkas üks tingel-tangel peale. Terve müriaad tegelasi käis kordamööda laval, kes laulis, kes tantsis, kes lõi trummi, kes tegi reklaami oma sponsoritele. Täiesti kriipi. Inimene on ju surnud, võiks ta siis ju maha matta, küll jõuab pärast seda pidutseda ja potte-panne kokku taguda. Aga ei, ameeriklased üle terve riigi olid lausa tugitoolid tänavale vedanud, endal popcorni ja coca-colaga olemise mõnusaks teinud ja vahtisid seda komejanti ahnelt pealt.
Mina kalli kadunukese asemel oleksin sügavalt solvunud, et mul pärast surma ka rahus olla ei lasta. Ma veel näen seda, kuidas vaene veidrik varsti kõige oma kullast kirstuga hauast välja kaevatakse, sesr raudselt leidub mingi hakkaja surnuaiavalvur või aktivistist ametiühingutegelane, kes tõstab protesti selle katkematu fänniderodu vastu, kes sinna kalmule laiu teeradasid tallama hakkavad. Teine variant on, et mingi tädilehmalellepoeg leiab, et poleks paha veel üks lahkamine läbi viia. Ehk on vahepeal midagi huvitavat toimunud kadunukesega?
Ja siis kobistab terve see täringute klann ennast jälle kohale, manab demonstratiivselt ahastava ilme näole ja veeretab peategelase "for Michael´s peace" lause saatel teise liivakasti, kuhu fännid ei ole jõudnud veel asfalteeritud jalgradu sisse tallata.
CNN-i kommentaatorid ajasid kogu ülekande ajal ka täielikku iba suust välja. Täitsa piinlik hakkas. Sain järjekordse kinnituse sellele, et kui Jacko oligi oma eluajal veidrik ja pehmelt öeldes imelik, siis tema fännid ja perekond Ameerikas on seda veel enam. Kuidas pott, nõnda kaas.

Kuuldused minu enneaegsest surmast on tugevasti liialdatud...

Jah, nii see on. Erinevalt vaesest Brother-Wacko-Jackost olen ma elus ja terve, lihtsalt vahepeal oli miljoneid muid asjaajamisi kui siin kribada.
Ma mõtlesin, et peaks nüüd mingi adekvaatse selgituse enda vabandamiseks juurutama, aga selle peale asutas mu ainus ajurakk ametiühingu ja hakkas streikima. Seega - ei hakka ma mingit muinasjuttu haigest vanaemast või pikast välismaareisist paika, kus internetti polnud, välja mõtlema, ja ütlen otse, et mul lihtsalt ei olnud kirjutamise vaimu peal ja mott. Mitte et vahepeal asju poleks juhunud, millest kirjutada. Küll on juhtunud.... Ma kolisin vahepeal näiteks. Sellest oleks võinud umbes 40 erinevat lugu rääkida, mis kõik selle protsessi käigus aset leidsid. Maailmas on vahepeal tuhandeid asju toimunud, millest vähemalt 5 kohta oli mul nende toimumise hetkel täiesti isiklik seisukoht olemas, mida oleksin võinud ka siin pikemalt lahti kirjutada. Aga no tõesti - ei tulnud vaimu peale ja kõik... Midagi pole parata, ega loomekriis ei küsi, millal ta sulle kaela sadada võib. See tuleb niimoodi pauhtik! ühekorraga kukile ja seal ta siis on.
Aga no nüüd olen ma siin tagasi ja ma kohe räägiks sellest, kuidas ma laupäeva õhtul Ruut-mu-pruudiga (Nagu Ruth päriselt. Ja mitte minu pruut päriselt :-D) überbling-bläng üritusel nimega Supernoova käisin. Aga et minu puhul ei ole kunagi ükski asi nii lihtne kui pealtvaadates tundub, siis tuleb mul seda käiku kirjeldama hakates ka hoopis kaugemalt peale hakata. Sedapuhku siis tuleb ajas tagasi neljapäeva minna. Ja lugu alaku...

I VAATUS
Sissejuhatus
Peategelased: Ruut-mu-pruut ja mina ise täies hiilguses
Kõik sai alguse sellest, et me ajasime neljapäeval Ruthiga niisama MSN-is plära, sest ega suveajal pole ju kontoris mitte halligi muud teha. Muu jutu sees tuli välja, et kuna Ruthi firma on Supernooval mingi sponsor, siis nad saavad üritusele tasuta kutsed ja kui midagi ilma rahata saab, tuleb see ju praeguses valitsevas MASU-s pikema jonnimiseta vastu võtta. Et Ruth oma mehe selleks päevaks Soome oli pagendanud, siis tal polnud kellegi teisega sinna üritusele minna. Pealegi - miline lollakas puid metsa veab... Kutsuski mind. No mina olen täiesti vabalt nõus igasugustel üritustel (kui need just täiesti kapitaalselt napakad ettevõtmised ei ole) selline second-hand-choise kaaslane olema. Ma ise kutsun ka alati oma sõbrannasid selliste second-handidena kaasa. Esmavalikuna kutsuks ju abikaasa/elukaaslase/whatever :-D, aga et minu majapidamises selline isend puudub, siis ongi kõik ülejäänud sõbrannad automaatselt second-hand valik. :-) Keegi ei kannata ja kellelegi ei tehta liiga. :-) Aus mäng. Leppisime juba kokku, et laupäeval siis teeme enne minekut sellise väikese teraapilise eel-shoppingu, täiendamaks oma niigi suurepäraseid tualette. Moeüritus ikkagi ju, kus sa siis saad nagu mingi Tiiu-talutütrekene kohale ilmuda.
Reede õhtul teatas Ruth mulle sügava paanikatooniga hääles, et ürituse dresscode pidavat olema Red Carpet. Moeteadliku inimesena sain ma kohe aru, et minu senine idee laupäevaks plaanitud outfitist lendas kosmilisteks algosadeks ja plaan "Osta mõni väike lisavidin kostüümile lisaks" muteerus plaaniks "OSTA UUS KLEIT!" Kirusime koos Ruthi firma sekretäri, kes selle info kusagilt Piletilevist välja oli kaevanud ja manasime kogu sekretäride soo maapõhja, sest nad nuusivad alati liiga palju liiga olulist infot välja. Ma tean, ma ise olen ju ka sekretär :-)

II VAATUS
Peategelased: jätkuvalt samad
Aeg: Laupäeva hommik ja päev
Ajasin oma silmaluugid kell pool 10 lahti, aga panin need kohe kinni tagasi, sest Ruth oli öelnud, et tema enne kella poolt ühte enda omasid avada ei kavatse, mis tähendab seda, et minu juurde jõuab ta alles parimal juhul kella kaheks või poole kolmeks. Mõtlesin, et mis stahaanovlast minagi siis vaba päeva hommikul mängin ja eks ma siis lebotan ka kauem voodis ja mõtlen elu üle järele. No tiba peale kahtteist ei pidanud ma enam vastu ja vedasin ennast voodist välja. Õhtuni oli aega maa ja ilm... Kella kolmeks ei olnud Ruthist veel jälgegi. Ma ei üllatunud eriti, sest Ruth arendab kellaaegadest kinnipidamise teemal mingit ainult temale arusaadavat metoodikat, aga kui kella neljaks ikka veel täielik vaikus valitses, siis ma muutusin juba rahutuks. Pärast paari närvilist kõnet ja kella seitsmeni jäänud minutite lugemist laekuski ülalmainitud asjaosaline umbes poole viieks kohale. Temal oli muidugi kleit olemas, vaja ainult paar vidinat juurde osta a la sukad ja nagu kohapeal selgus, ka rinnahoidja, sest ta vana kõõlus oli konkreetselt selle kleidi jaoks sobiva vidina maha unustanud.
Tormasime siis Viru keskusesse ja kukkusime nagu kaks arulagedat Prževalski hobust mööda sealseid poode ringi kappama, et mulle mingi hilp selga leida. Nagu võitegi arvata, olid müüjad juba hoiatava sms-i saanud ja kogu Viru keskus oli kleitidest tühjaks tassitud. Alles olid jäänud ainult mingid ebamäärased ürbid, räbalad, varrukatega telgid ja muu selline kräpp, mida ainult selle järgi seljas kandmiseks mõeldud asjade hulka võis arvata, et nad riidepuude peal rippusid.
Kell muudkui tiksus ja me olime juba meeleheitel, sest ma olin proovinud juba peaaegu kõikide poodide kõiki kleite. Ma ei saa, mis kuradi valemi järgi tänapäeval riideid õmmeldakse? Altpoolt kuni keskkohani on kõik nagu tibens-tobens, aga niikui rindade juurde jõutakse, läheb disaineritel ja õmblejatel pea sassi ja nad õmblevad nööbid ja nööpaugud teineteisest nii kaugele, et näiteks minu puhul nad küll kinni ei ulatu. No igasugustest kott-lõigetest ja muidu iks-disainiga mudelitest ma ei hakka parem rääkimagi. Need sobivad ainult pulk-inimestele selga, mina näen nendes välja nagu oleks ma endale 40 rulli kempsupaberit ümber mässinud ja seisaksin rajutuule käes.

III VAATUS
Peategelased: Ruth ja ikka mina
Aeg: Laupäeva õhtupoolik
No pmst lõppes lugu sellega, et kui me olime kaubamaja naisteosakonnale juba 8 tiiru peale tegemas, lootusega et ehk on vahepeal sinna uut kaupa toodud, siis me leidsime mingi ime läbi sinnamaani meie kotkapilkude eest varjule jäänud üheainsa kleidi, mis mulle lõpuks meeldis-sobis-ja tõesti ka kleidi moodi välja nägi. Kassas ma muidugi tapsin jõhkralt oma krediitkaardi, aga ma luban, et lähen ja annan ennast selle roima eest ise vabatahtlikult esimesel vabal hetkel politseisse üles. Mul on vaese kadunukese tühi kest ka kohe asitõendina kaasa võtta, et see vastavatele võimuorganitele ette näidata.
Kell oli selleks ajaks juba miljon ja kolmkümmend, nii et kõige jõhkrama arvestuse kohaselt jäi meil endi kordategemiseks ja söömiseks aega maksimaalselt kolmveerand tundi. Rabasime viimases hädas minu kodupoest kumbki ühe kanakintsu ja neelasime need sõna otseses mõttes ilma närimata alla.

IV VAATUS
Peategelased: Ruth, mina, palju rahvast
Aeg: Suursündmus on käes
Koht: Vene Teater
Sisenesime Vene Teatrisse absoluutselt täpselt 5 minutit enne kella kaheksat. Täiesti graafikus. Tegime punase seina taustal ollivuudipilti ja tundsime ennast nagu kalad vees. Esimese hooga võttis küll veidi hapnikku vähemaks kui vaatasime, mismoodi eesti inimesed (eeldatavasti siis ka moeinimesed või nii) ettemääratud dresscode´i tõlgendavad. Minu pilk ei tabanud esimese hooga küll mitte ülipidulikku maani tualetti, vaid hoopiski kellegi karvaseid jalgu ja rabalaid põlvini teksasid. Hetkeks tekkis juba kahtlus, kas me ikka õigel peol oleme. A siis tabas pilk ikka maani kleite ja vähemmaani kleite ja lühikesi kleite ja väga lühikesi kleite ka. Me jäime sinna kuskile keskelekanti oma hilpudega.
Showl polnud viga, kannatas täiesti vaadata. Oli ilusaid asju ja vähem ilusaid, nagu arvata oli, siis ühtegi seljaskandmiskõlbulikku asja polnud disainerid suutnud välja mõelda. Eriti tasub äramärkimist disainerite mingi seletamatu viha meessoo vastu, sest need vaesekesed olid ikka sellistesse "asjadesse" pakitud, et isegi puu peal rippuvatena ei oleks neid mingil tingimusel riideesemeteks pidada osanud. Kes tahab, võib muidugi internetist ise pilte vaadata.
Ühe detaili etendusest tahaks küll veel ära mainida, ei saa kohe mitte vaiki olla. Mõned modellid olid ikka täielikud pingviinid! Ma ei uskunud oma silmi! Pärast selgus, et tegemist oli tänava castingult leitud mimpsudega, no siis ma muidugi enam ei imestanud. Aga kuniks me seda ei teadnud, kukkus mõne supermodelli kõnnakut vaadates küll lõug põrandale. Ma ei tea, kui ikka on nii hüper-super-vinge üritusega tegemist, nagu seda reklaamiti, oleks äkki pidanud ikka professionaalseid mannekeene palkama või vähemalt mingi väljaõppe saanud tibisid. Neid peaks meil ju siin küll ja rohkem olema.

Aga hoopis huvitavam oli see kaader, kes saalis istus. Kroonika-kundesid oli ikka üsna palju kohal. Näiteks vibas mööda koridore ringi see hüper-super-pururikas Monaco poissmees Antonio või Giovanni või Roberto (mul on vist mingi amneesia eriliik, mis ainult nimesid meeles ei lase pidada). Nägi välja nagu mingi plastmassmees ja pikkust tal küll rohkem ei olnud kui minul. Aga mina teadupärast mingi eukalüpt ju ei ole. Naisterahvana võin enda 164 cm küll rahul olla, aga see vaeseke oli ikka tõeline kähmik. Ma ei vaataks sellist siis ka mitte, kui ta oleks ainuke mees maamuna peal ja meist kahest sõltuks inimkonna kui liigi püsimajäämine. Võime rahus välja surra minupoolest :-)

Helen Mahmastol lehvis ringi udupeenes sirelilillas tualetis, aga oma küünarnukkide kreemitamisega oleks ta pidanud küll paar kuud enne ürituse toimumist pihta hakkama. Need hakkasid tõesti kergelt kleidiga sama värvitooni omandama juba. Kummaline fopaa sellise muidu nii stiilse naise kohta. Hmhhh.... Paneb imestama.

Karmen Kassi kohta kirjutas kusagil portaalis keegi, kuidas ta oma säraga kogu üritust olevat varjutanud, aga minu meelest nägi ta oma hiigelprillide ja mütsiloduga välja nagu Viljandi paadimehe õnnetu ämm. Mingist särast ei näinud ma küll sädetki, pigem kamuflažeerus ta üliedukalt selle tooliga, millel ta istus. Kollane ajakirjandus... pif
Kui seal keegi üldse säras, siis oli see Beatrice.

Ukse peal pidin peaagu surma saama, sest sinna, just kõige kitsamasse kohta, oli ennast sisse seadnud mingi lõkerdav naisolevus hiigelrindadega. Tundus kusagilt tuttav olevat, aga mu nimeamneesia oli jälle progresseeruvas faasis ja alles pärast ma vaatasin kusagilt mingist seltskonnaajakirjanduse saidilt, et ta oli üks sellest kanakarjast, kes eelmainit´ Giovannit taga oli ajanud. Mõne nõrgema olevuse oleks ta võinud oma rindadega lausa ära tappa, kui nendega vehkides seal sellele pihta oleks saanud, aga vanajumal on mind samaväärse arsenaliga õnnistanud, seega ma lihtsalt astusin temast läbi. Ei ole mõtet seisa kitsa ukse vahel, kust inimesed käia tahavad. Ma saan aru küll, et võibolla oli tegemist ajukeenjuslikult läbimõeldud strateegilise plaaniga suurema tähelepanu äratamiseks: kitsas koht, kus kõik möödujad niikuinii sind märkavad, sest sa seisad konkreetselt KESET TEED EES, lisame sinna juurde täiesti ebakohaselt valju haa-haa-haa ja polegi rohkem vaja. Voila!

Ühesõnaga - kui nüüd kõik eelnev kokku võtta, siis pean küll tõdema, et ... jumal tänatud, et ma sellistesse kohtadesse ülimalt harva satun (Aga ikkagi satun, muide. Nii kord või kaks aasta jooksul). Huvitav on vaadata ja rahulik teada, et ma ei kuulu selle seltskonna hulka.

V VAATUS
Epiloog
Peategelased: Ruht, mina
Aeg: Öö
Koht: Tallinna vanalinn
Ega palju enam rääkida polegi jäänud. Üritus sai läbi. Nooremas kategoorias viis võidu endaga kaasa kõige koledama kollektsiooniga maha saanud moelooja, vanemas kategoorias võitis õnneks ilusate kleitidega hakkama saanud tegija. Mulle kohe väga imponeerisid need tema pitsi-satsilised eksemplarid, sest kuigi neist mitte ainuski polnud reaalselt päriselus kantav, oli ometi näha, millise peenuse ja detailiderohkusega need valmistatud olid. Oleks kohe tahtnud mõnda neist lähemalt näha ja käega katsuda ja uurida, mismoodi ta neid teinud oli.
After-party kohana reklaamitud Privé tundus pärast Mahmastoli violetseid küünarnukke nii õõvastava paigana et me otsustasime juba eos, et sinna me ei lähe. Kroonika-seltskonnast selleks päevaks aitas. Uitasime hoopis vanalinna ja tegime endale mõnusa olemise
C´est La Vie välikohvikus. Südaöösel õues valget veini limpsata tundus palju mõnusam olevat kui kusagil lubivalges ja steriilses klubis higistada.
Arutasime omavahel muljeid ja leidsime, et ikka aeg-ajalt tuleb käia niimoodi teisi vaatamas-ennast näitamas, aga üle pingutada ei maksa. Sedapuhku sai täpselt paras doos glämmi ja blingi ära nähtud.

Öös on asju...

Mõni päev tagasi seadsin ma end vastu kõiki tavapäraseid reegleid telekat vaatama. Nevermind, mis sealt näidati, aga ma unustasin ennast sinna ette ikka üsna hiliseks ajaks. Kolmveerand üheteistkümne paiku hakkas õues, tänaval, midagi kummalist toimuma. Mu aknad on paraku täpselt tänava poole ja otse mu kardinate vahelt tuppa plinkima hakanud kahtlane kollane plafoon muutis mind pikapeale üsna närviliseks. Alguses arvasin, et nähh, prügiauto. Aga prügiautodel on kombeks käia varahommikuti, meenus mulle siis. Ja kindlapeale ei uimerda nad ühe tühise prügikasti kallal sellist igavikuna tunduvat aega. Ja veelgi kindlamalt ei kolista nad oma tegevuse käigus nii, nagu kukuks taevas alla. Vedasin ennast oma mõnusa diivani pealt kirudes üles ja luurasin kardinate vahelt nagu unetu naabrimutt, et mis siis toimub. See, mida ma nägin....
Nojah. Terve tänav, mis sel kellaajal on niigi tihedalt elanike autosid täis pargitud, oli sisuliselt blokeeritud terve rodu hiiglasuurte ehitusmasinate poolt. Ümber suurte kollaste autode sebis terve sülem tunkedes tüüpe, kes tassisid sealt maha väiksemaid masinaid. Ja siis hakkasid nad, nii kella üheteistkümne paiku õhtul, suruõhupuuriga asfaltisse auke puurima ja seda tänavalt üles võtma. Selle kuramuse agregaadi müratase on juba päevavalguses raske taluda, aga mida arvata sellest, et nad napilt enne südaööd ca 10 m kaugusel minust selle asjanduse tööle panid!

Ma ei uskunud oma silmi. Ümberringi olid inimesed, väga kurjad inimesed, majade akendele kogunenud ja püüdsid läbi selle hirmsa tärina töömeestele selgeks teha, et kodanikud, kaduge siit oma kuulupidujaga kus kurat, aga sama hästi oleks võinud kõrbes liivatormiga võidelda.

Üldiselt panid tüübid oma kola poole tunni pärast kenasti kokku, ehk et ebaontlikul veerandkaheteistkümnesel tunnil kobisid nad minema.

Järgmisel õhtul tulid nad tagasi! Jätkasid sealt, kus eelmisel õhtul pooleli jäid ja seda ka kellaajalises mõttes. Ehk et kell oli kenasti 11 läbi, kui eelmise õhtu taruiraraa uue hooga jätkus. Sedakorda möllasid nad juba hoogsalt südaööni välja.

Ma ei saa aru, mis kuradi töökorraldus see selline on?! Miks ei võidaks sellist asja teha päevaajal, kui tänav on autodest tühi ja liiklus selles linnaosas niikuinii vaikne ja korraga saaks kinni panna ainult ühe suuna liikluse. Miks peab tulema oma tavaariga õhtul, kui pool tänavat on niikuinii majades elavate inimeste autode poolt kinni pargitud, ja siis terve liikluse seisma panema?! Sellest pole mõtet rääkidagi, et kas on ikka mõistlik nii hilisel tunnil sellist kakofooniat tekitada tänaval. Mõned inimesed äkki magavad öösel?

Päevavalguse asjadest tasuvad äramärkimist sellised asjad:

a) ei maksa minna suvalise küünetehniku juurde, isegi kui sitaks kiire ja ei malda oodata, millal sinu enda tehnikul aega on. Viimane "tehnik" keeras mu ilusad pikad punased küüned täiesti pekki.

b) ei ole mõtet kevadise suurpuhastuse käigus lapse toast hullumas koguses staffi minema visata, kui ei viitsi seda kaugemale peita kui kaminakütteks mõeldud kasti sisemus. Niipea Laura koju tuli, avastas ta sealt oma "maailma kõige tähtsamad joonistused ja väljalõiked" ja muu minu meelest äraviskamist lausa palunud sodi. Seega sain hullu sõnavalingu osaliseks ning kogu minu hoolega kokkukorjatud praht rändas tagasi sinna, kust ma selle paar tundi tagasi olin just kokku korjanud. Järgmine kord olen targem - panen kõigele, mida äraviskamise vääriliseks pean, kohe tule otsa. Siis pole muret.

c) majaomanikud sakivad

d) eelmisest punktist edasi minnes - kardan, et ees seisab kolimine mõistlikuma hinna ja suurema pinnaga eluruumidesse. Tahaks teada, kes kurat mu tuhanded raamatud sinna jälle kohale tassib? Minu maine vara jaguneb ju proportsionaalselt võttes nii, et ca 2/4 on raamatud, 1/4 on mööbel ja viimane veerand igasugu muud staffi a la riided ja näputöövidinad....

Tursa monoloog

Kui mul peaks kunagi mõni eriti ilge vaenlane tekkima, siis ma soovitan talle sobival hetkel mesimagusal häälel: "Mine hiina massaazi. Võta kohe tund aega, tead kui mõnus on!"

Ma ise täna käisin ja tõesti-tõesti - ma olen iseenda kõige suurem vaenlane, mulle tundub. Kui ma seal laual kõhutasin, siis mul kumises peas ainult üks lause, mille kunagi minu hea sõber Tanel maha hõikas: "Keskaegsed piinad on selle kõrval ikka lausa vaateratas Läänemere kaldal." Tanel muidugi ei pidanud tookord massaazi silmas, aga see tema tookordne lause sobis tänasesse üritusse ikka nagu rusikas silmaauku.

Lisaks sellele, et ma enda kere poole tunni jooksul läbi torkida, vajutada, venitada, hõõruda, kloppida ja nühkida lasin, sain ma teada, et mul on selgroog kõver, et minu kehas ei ole sellist energiakanalit, mis ei oleks kinni ja et ma muretsen ka veel kõigele lisaks liiga palju, sest nagu selgus, on kusagil olemas ka südamekanal ja seegi on kinni. :-) Kokkuvõtlikult öeldes sain ma aru, et minus on umbes sama palju energiat liikumas kui kuumsuitsutatud tursa rümbal Rimi kalaletis. Ja kuna mu südamekanal on samuti umbes, siis olen ma ka samavõrra südamlik kui too tursk seal tehisjää keskel.

Ütleks nii, et ainsad meeldivad hetked kogu protsessi jooksul olid need 5 minutit, kui too massöör oli mulle umbes 10 kuppu selja peale ladunud ja mind omaette jättis. Kupud muidugi (jumal ise teab, milleks neid veel vaja oli ja mis ajast need massaaziarsenali kuuluvad) maksavad oma tänased jõudehetked mulle homseks kätte sini-lilla-kollase seljaga, nagu ma väga hästi tean, aga kuna veel pole suvi ja selg on riiete all peidus, siis las ta seal sinetab. Peaasi on silmas pidada, et ma selle hullu massööri enda silmnäost kaugemale hoiaksin. (Ehkki - nagu ma täna kogesin, on ta võimeline ka selja tagant mul silmad pealuu seest välja pigistama.)

Nüüd ma käin ringi sellise tundega, et mul on küll pea ja kusagil allpool jalad ka, aga vahepealset osa justkui polekski. Ja kõik see kadunud vahepealne osa valutab mis hirmus. Abaluudest hakkaksid justkui tiivad välja kasvana ja selgroo asemel ripub laevaköis.

Kõige selle peale teatas massöör mulle seansi lõpus, et ta tegi tegelikult väga õrnalt ja üldsegi mitte nii tugevasti, kui tegelikult peaks. Iffand, ma arvan, et kui ta oleks veel kõvemini mind väntsutanud, siis oleks ta ilmselt võinud läbi selja mu rinna- ja kõhulihaseid venitada. Mul oli niigi hing kinni ja rippus paelaga kaelas ja varbad olid kah suurest piinast krampis.

Enivei. Reedel on Vol 2, kui ma sinnani elan. Ja kui mul õnnestub homme hommikul niimoodi üles ärgata, et mitte kuskilt ei valuta, siis ma ilmselt olengi surnud juba.

Kerly, kes mulle selle saatanliku koha kontaktid andis, lubas igatahes, et kuu aja pärast pidi juba täiesti mõnus olema. Kuni sinnamaani aga valmistun me selleks, et see maadam Raudkäsi

mul seal läbi ribikontide kõiki neid lihaseid ja närve välja rebib selja peale, millest mul siiamaani aimugi ei olnud, et nad mul eksisteerivad.

Kreisid eesti naised

Sattusin ükspäev Kroku plokirulli lehitsedes kellegi (ma muidugi enam ei mäleta, kelle) blogi vaatama, kes hirmsasti igasugust näputööd harrastab vabal ajal. Kuna ma ise ka samasuguse hobi lõksus juba aastaid siplen (tuttavad soovitavad mul ammu ravile minna), siis muidugi kolasin sealt edasi veel kellegi järgmise ja veel järgmise ja veel järgmise blogidesse, kuni ma selles doominoefektis täielikult mõistuse ja meelerahu kaotasin. Võiks ju muidugi arvata, et ma neid kodulehti ja blogisid ja galeriisid kõiki juba mingil eelneval ajal ise üles otsinud olen, aga ei mitte. Ikka uhkes üksinduses olen oma asjakesi valmis nikerdanud ja eriti kellegi teise tegemisi pole uurinud. Nüüd siis avardasin oma maailma, mis läks mulle maksma mitu head ja rahulikku ööunetundi.

Ma lihtsalt ei saa aru, kustkohast võtavad inimesed selle aja, et kõiki neid tuhandeid sokke, sadu kotte, salle ja ehteid, kümneid lapitekke ja muid imevigureid valmis teha?! Kõigil neil on ju eeldatavasti lapsed, pered, töökohad, majapidamised.... Minul jääb alati ööpäevast vähemalt 2-3 tundi puudu, et pooligi oma idedest teostada. Rääkimata sellest tohutust hulgast mõttevälgatustest, mis mul lisaks peas ringi virr-varritavad ja mida ma ilmselt mitte kunagi teoks teha ei jõua.

Üks kahest - ma kas olen viletsaim ajaplaneerija siinpool Pirita jõge või on mul ilmselgelt liiga palju ideesid. Mul on juba nädalajagu silme ees keerelnud üks kudumistöö, mitu tikandivisiooni, erinevaid lapiteki variante... Ehk ma peaksin tõesti ravile minema? Kuskile antikäsitööliste teraapiasse, kus inimesed tikkimisraame ja lõngakerasid põletavad, ise ringis ümber selle hiigellõkke seisavad ja üksteist nööpnõeltega torgivad...

See on muide minu isiklik lapitekist diivanikate, jah. Hmm!

Mõnus virisemine tuli nüüd välja :-)

Aga kodus ootavad mind pooliku lapiteki ruudud. Näpud sügelevad. Kell venib õhtu poole ja 2 siidisalli ootavad Merikese juures maalimist.

Eesti Nokia - kahe jalaga kanad

Nüüd ma arvan küll, et ma olen kogu maailma lolluse ühekorraga konsentraadina ära näinud. Ma nimelt juhtusin mingil minu jaoks täiesti arusaamatul põhjusel olema sunnitud vaatama ühte osa mingist eesti uuest reality-show´st "Unistuste printsess". Tsiteerides sama saate osalisi: "Ouuuuumaiiiiiiigaaaaaad!"

Mul oli niiiiiiiiiiiiiiiii piinlik. "Viimses reliikvias" olid tegelasteks musketärid ja Jackie Kennedyl oli hullult palju abikaasasid, kes surematuid tsitaate loopisid. Jeep´i-röökurist tibi üllatus, et tema oma kommentaaridega a la "elu-feeling" ja "nüüd me siia sureme, oioi, auto hakkas sõitma!" ei osutugi glamuurikuningannaks oli ka ikka tase omaette. Rääkimata nätsu mäluva kandidaadi näoilmetest, kui uued mängijad sisse astusid. Glamuurikuningannad... Issand jumal, kui need on printsessid, siis olen mina paavsti nuntsius Eesti Vabariigis!
Võtsin Lauralt lubaduse, et kuitahes kännutaha minu kasvatusmeetodid peaksid tema puhul ka minema, sellisesse saatesse ei lähe tema mitte mingi hinna eest. Vastasel juhul sooritan ma persekukkunud lapsevanemana tõepoolest rituaalse ja piinarikka enesetapu.

Ma lähen nüüd ja teen endale selle ahastuse ja ikalduse peale, mida ma just olin sunnitud omaenese silmaga televiisorist vaatama, ühe kangemat sorti kokteili. Taevas olgu tänatud "Top Geari" tegijate eest. Vähemalt eluterve briti huumor on veel maailmas alles ja seda pole häbi vaadata.

Kelle müts? Kus kraavis? Mitu lehma?

Tänane hommik algas järjekordse sissemagamisega. Pikemaajalised lugejad võivad sellest järeldada, et äratuskella ma Jõuluvanalt siiski ei saanud. Samas oli see sel aastal alles esimene kord, kui ma sellise šokiäratuse üle pidin elama. Eelmisel aastal hakkas asi vahepeal juba täiesti igapäevaseks muutuma ja lõpuks tundus, et ainsad päevad, kui ma sisse ei maganud, olid laupäev ja pühapäev. Selles mõttes on nagu edusammud märgatavad.

Aga täna ma hakkasin tõega kahtlema, kas naabrid mulle mitte kloroformi öösel lukuaugust sisse ei pihusta. No et ma kauem magaksin ja nemad ei peaks igal hommikul kella 7.00-st alates algul Käsna-Kalle ja siis Vihaste Kobraste kuuldemängu kuulama. Too bad - täna jäi neil tõesti seeria vahele, sest selline uduangerjas, nagu ma täna hommikul olin, pole ma tõesti varem olnud. Üldiselt ma panen telefoni varem äratama, et sellel siis veel paar korda edasi heliseda lasta ja niikaua vaikselt oma aju ja muud organid selle koletu mõttega harjutada, et peab tõesti ennast jälle voodist välja ajama. Täna ei suutnud ma silmi isegi niipalju avada, et oleksin aru saanud, mitmes kord mu telefon heliseb juba. Mingil imelikul ajahetkel ma läbi vasaku silma kitsukese pilu suutsin ainult ära tabada, et kui ma veel mõnda nuppu näpin, siis helistan kohe Gerlile, sest millegipärast olid tema nimi ja number mul juba ekraanil. (Kontrollisin juba hommikul - õnneks ma ei olnud talle helistanud.) Kusagil kõige väikesemas ajusopis pinises siiski mõte, et ta vist ei ole kuigivõrd õnnelik selle üle, kui ma talle hommikul kell 5.45 fantoomkõnesid teen.

Ja väga veidrad unenäod jälitasid mind ka. Mingid draakonid ja müstilised põgenemised ja muud muinasjututegelased. Ilmselt tulenesid need sellest, et ma eile enne magamajäämist juurdlesin selle kallal, missugused Laura lasteaia teatritükis olevate tegelaste kostüümid peaksid välja nägema, kui ma neid ükskord tegema hakkan.

PS! Sellest ma muidugi ei räägi parem, et kell on praegu kohe 12.00 saamas, aga mina tunnen ennast ikka veel nagu vettinud hapukurk.
Ja sellest vaikin samuti, et mul oli eile õhtul täiesti toimiv plaan täna hommikul veel pea ära pesta.... Noh, nüüd igatahes käin ringi nagu balleriina - iga viimane kui juuksekarv on peadligi surutud, et keegi ei näeks, mis õudus mul siin peas muidu valitseb.