Loominguline matemaatika

Üks mu raamatupidajast ekskolleeg püüdis mulle kunagi tõsimeeli selgeks teha, et raamatupidamine ei ole mingi kuiv ala vaid vastupidi, ääretult loominguline töö. Ma ei tahtnud teda eriti uskuda, kuigi olin valmis möönma et jah, eks see seadustes aukude otsimine ja nn. topeltraamatupidamise pidamine ja muu taoline üks hookus-pookus mõnikord ole küll. Aga ainult juhul, kui tõesti sihilikult kulusid-tulusid moonutada tahetakse. Siis on ilmselt tõesti hullult mõttetööd tarvis, et kõiki neid summasid sinna-tänna tõsta, nii et kõik pealtnäha oki-poki oleks, aga tegelikult on 1+1 ikka kaks ja selle vastu ei saa.
Ma olen tõesti siiamaani arvanud, et kui asi puutub numbritesse, siis ega matemaatika suurt valikuvõimalust ei paku. Samas kui kirjutades võib musta valgeks rääkida ülimalt lihtsate vahenditega ja keegi kurat ei saa aru, kuskohas tõde lõpeb ja vale algab. Peab ainult natuke fantaasiat olema.
Aga paar hommikut tagasi tegi mu oma laps mulle kaude selgeks, et matemaatika võib ikka tõesti väga loominguline olla. Oleneb ainult, millise nurga alt vaadata.
Sõime meie hommikul oma helbeid ja arutlesime niisama maailma asjade üle, enne kui ta kooli läks, ja korraga ta ütles mulle: "Emme-emme, ma ütlen sulle ühe mõistatuse!"
"Okei, shoot!"
"Kui sul on kolm suitsu ja tädi Kati küsib kaks suitsu endale, mitu suitsu sulle jääb?" Hmh, esimese klassi matemaatika... Laps ootas ilmselt lihtsat lahendust: 3-2=1 ja mulle jääks üks suits. Aga ei. Mina vastasin pärast väikest mõttepausi:
"Mulle ei jääks ühtegi suitsu"
"?????"
"Vaata, sellepärast, et me tümbaks tädi Katiga kohe mõlemad ühe suitsu selle peale. Mina oma viimase ja tema ühe neist kahest, mille ma talle andnud olin. Sellepärast ei jääks mulle ühtegi, aga talle jääks üks"
Isegi tema nägi selles loogikat.
Ütle siis veel, et matemaatika pole loominguline.