Öös on asju...

Mõni päev tagasi seadsin ma end vastu kõiki tavapäraseid reegleid telekat vaatama. Nevermind, mis sealt näidati, aga ma unustasin ennast sinna ette ikka üsna hiliseks ajaks. Kolmveerand üheteistkümne paiku hakkas õues, tänaval, midagi kummalist toimuma. Mu aknad on paraku täpselt tänava poole ja otse mu kardinate vahelt tuppa plinkima hakanud kahtlane kollane plafoon muutis mind pikapeale üsna närviliseks. Alguses arvasin, et nähh, prügiauto. Aga prügiautodel on kombeks käia varahommikuti, meenus mulle siis. Ja kindlapeale ei uimerda nad ühe tühise prügikasti kallal sellist igavikuna tunduvat aega. Ja veelgi kindlamalt ei kolista nad oma tegevuse käigus nii, nagu kukuks taevas alla. Vedasin ennast oma mõnusa diivani pealt kirudes üles ja luurasin kardinate vahelt nagu unetu naabrimutt, et mis siis toimub. See, mida ma nägin....
Nojah. Terve tänav, mis sel kellaajal on niigi tihedalt elanike autosid täis pargitud, oli sisuliselt blokeeritud terve rodu hiiglasuurte ehitusmasinate poolt. Ümber suurte kollaste autode sebis terve sülem tunkedes tüüpe, kes tassisid sealt maha väiksemaid masinaid. Ja siis hakkasid nad, nii kella üheteistkümne paiku õhtul, suruõhupuuriga asfaltisse auke puurima ja seda tänavalt üles võtma. Selle kuramuse agregaadi müratase on juba päevavalguses raske taluda, aga mida arvata sellest, et nad napilt enne südaööd ca 10 m kaugusel minust selle asjanduse tööle panid!

Ma ei uskunud oma silmi. Ümberringi olid inimesed, väga kurjad inimesed, majade akendele kogunenud ja püüdsid läbi selle hirmsa tärina töömeestele selgeks teha, et kodanikud, kaduge siit oma kuulupidujaga kus kurat, aga sama hästi oleks võinud kõrbes liivatormiga võidelda.

Üldiselt panid tüübid oma kola poole tunni pärast kenasti kokku, ehk et ebaontlikul veerandkaheteistkümnesel tunnil kobisid nad minema.

Järgmisel õhtul tulid nad tagasi! Jätkasid sealt, kus eelmisel õhtul pooleli jäid ja seda ka kellaajalises mõttes. Ehk et kell oli kenasti 11 läbi, kui eelmise õhtu taruiraraa uue hooga jätkus. Sedakorda möllasid nad juba hoogsalt südaööni välja.

Ma ei saa aru, mis kuradi töökorraldus see selline on?! Miks ei võidaks sellist asja teha päevaajal, kui tänav on autodest tühi ja liiklus selles linnaosas niikuinii vaikne ja korraga saaks kinni panna ainult ühe suuna liikluse. Miks peab tulema oma tavaariga õhtul, kui pool tänavat on niikuinii majades elavate inimeste autode poolt kinni pargitud, ja siis terve liikluse seisma panema?! Sellest pole mõtet rääkidagi, et kas on ikka mõistlik nii hilisel tunnil sellist kakofooniat tekitada tänaval. Mõned inimesed äkki magavad öösel?

Päevavalguse asjadest tasuvad äramärkimist sellised asjad:

a) ei maksa minna suvalise küünetehniku juurde, isegi kui sitaks kiire ja ei malda oodata, millal sinu enda tehnikul aega on. Viimane "tehnik" keeras mu ilusad pikad punased küüned täiesti pekki.

b) ei ole mõtet kevadise suurpuhastuse käigus lapse toast hullumas koguses staffi minema visata, kui ei viitsi seda kaugemale peita kui kaminakütteks mõeldud kasti sisemus. Niipea Laura koju tuli, avastas ta sealt oma "maailma kõige tähtsamad joonistused ja väljalõiked" ja muu minu meelest äraviskamist lausa palunud sodi. Seega sain hullu sõnavalingu osaliseks ning kogu minu hoolega kokkukorjatud praht rändas tagasi sinna, kust ma selle paar tundi tagasi olin just kokku korjanud. Järgmine kord olen targem - panen kõigele, mida äraviskamise vääriliseks pean, kohe tule otsa. Siis pole muret.

c) majaomanikud sakivad

d) eelmisest punktist edasi minnes - kardan, et ees seisab kolimine mõistlikuma hinna ja suurema pinnaga eluruumidesse. Tahaks teada, kes kurat mu tuhanded raamatud sinna jälle kohale tassib? Minu maine vara jaguneb ju proportsionaalselt võttes nii, et ca 2/4 on raamatud, 1/4 on mööbel ja viimane veerand igasugu muud staffi a la riided ja näputöövidinad....