Tursa monoloog

Kui mul peaks kunagi mõni eriti ilge vaenlane tekkima, siis ma soovitan talle sobival hetkel mesimagusal häälel: "Mine hiina massaazi. Võta kohe tund aega, tead kui mõnus on!"

Ma ise täna käisin ja tõesti-tõesti - ma olen iseenda kõige suurem vaenlane, mulle tundub. Kui ma seal laual kõhutasin, siis mul kumises peas ainult üks lause, mille kunagi minu hea sõber Tanel maha hõikas: "Keskaegsed piinad on selle kõrval ikka lausa vaateratas Läänemere kaldal." Tanel muidugi ei pidanud tookord massaazi silmas, aga see tema tookordne lause sobis tänasesse üritusse ikka nagu rusikas silmaauku.

Lisaks sellele, et ma enda kere poole tunni jooksul läbi torkida, vajutada, venitada, hõõruda, kloppida ja nühkida lasin, sain ma teada, et mul on selgroog kõver, et minu kehas ei ole sellist energiakanalit, mis ei oleks kinni ja et ma muretsen ka veel kõigele lisaks liiga palju, sest nagu selgus, on kusagil olemas ka südamekanal ja seegi on kinni. :-) Kokkuvõtlikult öeldes sain ma aru, et minus on umbes sama palju energiat liikumas kui kuumsuitsutatud tursa rümbal Rimi kalaletis. Ja kuna mu südamekanal on samuti umbes, siis olen ma ka samavõrra südamlik kui too tursk seal tehisjää keskel.

Ütleks nii, et ainsad meeldivad hetked kogu protsessi jooksul olid need 5 minutit, kui too massöör oli mulle umbes 10 kuppu selja peale ladunud ja mind omaette jättis. Kupud muidugi (jumal ise teab, milleks neid veel vaja oli ja mis ajast need massaaziarsenali kuuluvad) maksavad oma tänased jõudehetked mulle homseks kätte sini-lilla-kollase seljaga, nagu ma väga hästi tean, aga kuna veel pole suvi ja selg on riiete all peidus, siis las ta seal sinetab. Peaasi on silmas pidada, et ma selle hullu massööri enda silmnäost kaugemale hoiaksin. (Ehkki - nagu ma täna kogesin, on ta võimeline ka selja tagant mul silmad pealuu seest välja pigistama.)

Nüüd ma käin ringi sellise tundega, et mul on küll pea ja kusagil allpool jalad ka, aga vahepealset osa justkui polekski. Ja kõik see kadunud vahepealne osa valutab mis hirmus. Abaluudest hakkaksid justkui tiivad välja kasvana ja selgroo asemel ripub laevaköis.

Kõige selle peale teatas massöör mulle seansi lõpus, et ta tegi tegelikult väga õrnalt ja üldsegi mitte nii tugevasti, kui tegelikult peaks. Iffand, ma arvan, et kui ta oleks veel kõvemini mind väntsutanud, siis oleks ta ilmselt võinud läbi selja mu rinna- ja kõhulihaseid venitada. Mul oli niigi hing kinni ja rippus paelaga kaelas ja varbad olid kah suurest piinast krampis.

Enivei. Reedel on Vol 2, kui ma sinnani elan. Ja kui mul õnnestub homme hommikul niimoodi üles ärgata, et mitte kuskilt ei valuta, siis ma ilmselt olengi surnud juba.

Kerly, kes mulle selle saatanliku koha kontaktid andis, lubas igatahes, et kuu aja pärast pidi juba täiesti mõnus olema. Kuni sinnamaani aga valmistun me selleks, et see maadam Raudkäsi

mul seal läbi ribikontide kõiki neid lihaseid ja närve välja rebib selja peale, millest mul siiamaani aimugi ei olnud, et nad mul eksisteerivad.