Iga rahvas väärib oma kuningat

Eile oli kodus põhimõtteline lebotamisõhtu. Kuna ilm oli nagu ta oli (loe: ilma ei olnudki), siis känseldasin sõbrannaga vanalinna plaanitud kohvitamiseürituse ära ja vedasin oma läbiligunenud kondid koju diivanile kindla eesmärgiga mitte midagi teha. Tegin teleka lahti, tapsin puldiga kanaleid ja konstanteerisin fakti, et suveajal ei toimu isegi helesinisel ekraanil mitte muffigi. Lõpuks jõudsin CNN-ni ja ohsaimetegu, parajasti maeti brother Jackot.
Jäin siis vaatama (mitte et ma mingit morbiidset külgetõmmet matuste kui ürituse vastu tunneksin, kaugel sellest), sest juba mitu päeva olid kõikvõimalikud uudistekanalid pasundanud, et tuleb suur show ja tulevärk. Algus oli päris matuste moodi: mustad autod aeglaselt üksteise järel vuramas, palju mustariietatud inimesi ja puha... No kaugvõtted olid, CNN oli oma kaamerad kuskile kõrvalasuva pilvelõhkuja katusele vist monteerinud. Vaatasin pilti nagu kalmistult ülelendav kajakas - linnulennult.
Aga siis läks asi imelikuks. Vaese kadunukese kullast kirst veeretati justkui ratastel haiglavoodi peal kuhugi saali lava ette ja hakkas üks tingel-tangel peale. Terve müriaad tegelasi käis kordamööda laval, kes laulis, kes tantsis, kes lõi trummi, kes tegi reklaami oma sponsoritele. Täiesti kriipi. Inimene on ju surnud, võiks ta siis ju maha matta, küll jõuab pärast seda pidutseda ja potte-panne kokku taguda. Aga ei, ameeriklased üle terve riigi olid lausa tugitoolid tänavale vedanud, endal popcorni ja coca-colaga olemise mõnusaks teinud ja vahtisid seda komejanti ahnelt pealt.
Mina kalli kadunukese asemel oleksin sügavalt solvunud, et mul pärast surma ka rahus olla ei lasta. Ma veel näen seda, kuidas vaene veidrik varsti kõige oma kullast kirstuga hauast välja kaevatakse, sesr raudselt leidub mingi hakkaja surnuaiavalvur või aktivistist ametiühingutegelane, kes tõstab protesti selle katkematu fänniderodu vastu, kes sinna kalmule laiu teeradasid tallama hakkavad. Teine variant on, et mingi tädilehmalellepoeg leiab, et poleks paha veel üks lahkamine läbi viia. Ehk on vahepeal midagi huvitavat toimunud kadunukesega?
Ja siis kobistab terve see täringute klann ennast jälle kohale, manab demonstratiivselt ahastava ilme näole ja veeretab peategelase "for Michael´s peace" lause saatel teise liivakasti, kuhu fännid ei ole jõudnud veel asfalteeritud jalgradu sisse tallata.
CNN-i kommentaatorid ajasid kogu ülekande ajal ka täielikku iba suust välja. Täitsa piinlik hakkas. Sain järjekordse kinnituse sellele, et kui Jacko oligi oma eluajal veidrik ja pehmelt öeldes imelik, siis tema fännid ja perekond Ameerikas on seda veel enam. Kuidas pott, nõnda kaas.