Ma käisin lapsega kinos. Mitte Coca-Cola Plazas nagu tavaliselt, vaid Kosmoses. Ja mitte vabal tahtel. Oleks minu valida, oleks ma oma soovitud filmi vaadanud Plazas, aga seal selgus, et sel korral jookseb see Kosmoses ja kuna me juba olime ennast välja pakase kätte ajanud toast, siis tegime trammiga väikese lisasõidu ja läksime sinna. Ma polnud aastaid Kosmoses käinud. Kohe ikka päris palju aastaid. Seetõttu ma eeldasin naiivselt, et kuna vahepeal on seesinane asutus Plazaga justkui leivad ühte kappi pannud, siis on sinna ka üht-teist uuendusi sisse viidud. Tutkit. Selline tunne oli, nagu oleksin ajamasinaga lapsepõlve tagasi sattunud, kus kohalikus kultuurimajas Willisega sõitev kiilas onkel külakino näitamas käis.
Kõigepealt tuli meil oodata mingi hiigelpikk aeg mingis veidras eesruumis, kus polnud ei istekohti ega midagi. Pool tundi enne seansi algust ilmus nagu võluväel uksele nõuka-aegsete keemiliste lokkidega lillajuukseline proua, kes kõigilt ükshaaval pileti võttis ja sellele siis sälgu sisse rebis. Kõrval seisis samasugune värav nagu Plazas, kust pileti läbi libistades väravad avanevad ja sa edasi saad. See seisis seal nagu NASA kosmosejaamast saadud sotsiaalabi, mis küll ilu pärast vastu võetud ja üleski pandud, aga mille otstarbest abisaajad mitte midagi ei taipa ja mis seetõttu Jumalast mahajäetuna lihtsalt moodsa sisekujunduselemendina silmailu pakub. Popcorne müüdi ainult ühes mõõdus. Jooke ka.
Lausa jeebuse ime, et saalis olid pehmed toolid! Pärast sellist sissejuhatust ootasin tegelikult juba saalitäit vineerist klapptoole... Joogitopsi polnud muidugi mitte kuhugi panna peale põranda, nii et tegelikult möödus esimene veerandtund filmist pideva paanikahoo all higistades, et keegi tuleb ja sellele jalaga pihta virutab. Sest ilmselgelt ei taipa inimesed, kes Kosmose kino külastavad, mitte midagi sellest, et kui film algab täistunnil, siis selleks ajaks oleks viisakas oma perse juba saali vedada ja seal vaikselt istudes filmi vaadata. Ei. Sealne seltskond imbus pimedasse saali veel julgelt 15 minutit peale filmi algust ja koperdas siis kottipimedas saalis oma kohta otsides nagu kari pimedaid mügrisid mööda ridade vahesid.
Üldiselt - kõik, kes on kinos käinud, teavad, et kui sa oled seansi jooksul oma popcorni sisse nagistanud ja hiiglasuure joogi takkapeale, siis kohe kui filmi lõputiitrid jooksma hakkavad, tabab iga mõistliku seedekulglaga inimest tohutu vajadus WC-d külastada. Loogiline ju. Plaza on olukorra nooblilt lahendanud - kui tuled kinno kodunt kaasavõetud pissihädaga, võid tasuta külastada nende udupeent kempsu. Aga kui oled nende poolt müüdava joogi endale filmi ajal sisse manustanud, kasseerivad nad su käest sellest lahtisaamise eest terve krooni. Ehk et maksad veel peale justkui, et nende käest jooki ostsid. Kroon krooniks, aga kui iga kinokülastaja selle ausalt sinna vetsu saamiseks sisse maksaks, teeniks see aasta lõpuks üsna kena kopika. Paraku pole ma kordagi maksnud, sest alati leidub mõni lahke ullike, kes seal ukse vahel kõõlub ja kellest saab lihtsalt mööda jalutada. See selleks. Igatahes on sellisele väikesele, aga elementaarsele asjale mõeldud. Ma oleksin nõus selle eest ka krooni maksma, et mitte pärast mööda Viru väljakut ringi joosta, jalad risti-rästi all nagu purjus sajajalgsel ja ootama, kuni kuskilt mingi avaliku tualeti leian.
Aga Kosmos. No koht on tõesti oma nime väärt, sest see on ikka täielik ulme. Peale seanssi kupatati rahvas õkva-prõlla maja taha tänavale ja sa võid oma triiki täis ning üleajava minipõie kasvõi maja nurga taha tühjendada. Mingit post-vetsu teenust nemad ei paku. Ilmselt seal tavapäraselt figureerival seltskonnal sellist probleemi ei ole. Minul, kes ma seal üldiselt ei käi, oli küll. Lapsel veel enam.
Tuigerdasime siis tuljaku-sammul esimesse lähimasse kaubakeskusesse, milleks osutus moodsa elustiili keskusena reklaamitud Solaris. Et no kui ilmselgelt eelajaloolises asutuses inimeste loomulikke vajadusi eiratakse, siis sellises kohas peaks ju ometi kõik vajalik ja elementaarne olemas olema. Tegelikult plaanisime sinna niikuinii ka korraks sisse põigata, nüüd siis lisandus sellele ka hädaline vajadus.
Ja siis algas kultuurišokk vol 2. Kui esimene oli ajas justkui seismajäänud kino, siis nüüd sai selleks ultramoodne-kaasaegne-innovatiivne-jaaaniiiedasi keskus, millele ma tegelikult isegi mingit nimetust ei oska anda. nagu on kultuurikeskus, aga ei ole ka. Nagu oleks kaubanduskeskus, aga ei ole ka. Aga avalikud vetsud pidanuksid seal minu arusaamist mööda igatahes olema. Ma olen üks kord enne käinud Solarises, aga ma tunnistan, et see ei jätnud mulle mingit muljet. Ma tulin sealt tookord välja ja mõtlesin, et misasja siis sealsetes eriti valitud ja nooblites poodides müüdi, mida ma osta tahaksin. Peale raamatupoe ei suutnud ma meenutada mitte ainsatki poodi, kus oleks midagi müüdud. Mingi moodsa elustiili värk ilmselt... ei tea.
Nojah. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Me läksime ju tuljakusammul, hambad ristis, WC-d otsima. Ma tunnistan ausalt, et kirjaoskaja inimesena ma sain majajuhti vaadates aru küll, kus suunas need asutused selles majas pidanuksid asuma, aga kui ma justkui sellesse kohta jõudsin, selgus, et ... neid ei ole! Lihtsam on Kalahari kõrbest leida vee alla uppunud linna varemeid kui Solarise keskusest mõnda WC-d! Lõpuks ma küsisin, endal silmamunad juba kergelt kollased, ühe suvalise lapisahistaja-tädikese käest, et ehk tema oskab juhatada. Ja tema jäi ka mõttesse! Kurat, kui juba seal majas koristajad ka ei tea, kus selline koht asub, siis ma ... no siis ma ei oska enam midagi arvata. Lõpuks näis tädile kusagilt kaugetest aegadest meenuvat, et ta vist nägi ühte sellist kohta raamatupoe kassa piirkonnas, ca 50 m raadiuses sellest.
Normaalsetes oludes oleksin ma olnud juuksejuurteni imestunud, et mismõttes asub avalik tualett üle kaupluse siseruumides?! Kas Kristiine keskuses asub? Ei. Viru keskuses? Ei. Rocca al Mares? Ülemistes? Mustikas? Ei. Ei. Ei. Aga Solarises? Ilmselt siis jaa... Moodne elustiilikeskus... Mida mina ka sellest tean, eksole.
Raamatupoes ei viidanud ükski silt ega suunaviit ega üldse mitte miski, et seal võiks WC asuda ja ega ma seda ise hästi uskunud ka, et ta seal võiks olla. Ilmselt oli tädi oma puhastusvahendite lõhnast väheke sassis ja ei teadnud ise ka, kuhu ta meid juhatab. Igatahes, kuigi ma tundsin ennast juba veidike lollakalt, sest no andke andeks - inimene ei suuda nüüd leida ühte WC-d kaasaegses kaubandus/kultuuri/kuratteabmille keskuses!, ma küsisin raamatupoe müüjalt, ehk ta on kohanud siin majas mõnda sellist kohta, kus nagu võiks...
Ja ennäe! Otse filosoofiakirjanduse riiuli kõrval, seina taga väikeses orvakeses olidki kaks ust! Kõrvuti. Ühesugused nagu kaks tilka vett. Ilma mingi sildita. Praktiliselt nähtamatud. Need võinuksid samahästi ka harjakapi uksed olla.
Super! Haarad aga kõrvalseisvalt riiulilt lähima Nietzsche või Machiavelli või Descartes´i näppu ja suundud eikuhugi, sest ilmselgelt vaat sealt sind küll keegi otsima ei oskaks tulla! Mis sellest, et sa oled endaga koos olevatele inimestele teada andnud, et "ma käin vetsus ära, tulen kohe tagasi".
Ma ei tea, millist elustiili ma harrastan ja millisesse ajastusse selle peaks küll ajateljel paigutama, aga see eeldab igatahes avalike tualettide olemasolu üldkasutatavates kohtades.
Aamen sellega.
Ma olen tänaseks rääkinud.
