Tursa monoloog

Kui mul peaks kunagi mõni eriti ilge vaenlane tekkima, siis ma soovitan talle sobival hetkel mesimagusal häälel: "Mine hiina massaazi. Võta kohe tund aega, tead kui mõnus on!"

Ma ise täna käisin ja tõesti-tõesti - ma olen iseenda kõige suurem vaenlane, mulle tundub. Kui ma seal laual kõhutasin, siis mul kumises peas ainult üks lause, mille kunagi minu hea sõber Tanel maha hõikas: "Keskaegsed piinad on selle kõrval ikka lausa vaateratas Läänemere kaldal." Tanel muidugi ei pidanud tookord massaazi silmas, aga see tema tookordne lause sobis tänasesse üritusse ikka nagu rusikas silmaauku.

Lisaks sellele, et ma enda kere poole tunni jooksul läbi torkida, vajutada, venitada, hõõruda, kloppida ja nühkida lasin, sain ma teada, et mul on selgroog kõver, et minu kehas ei ole sellist energiakanalit, mis ei oleks kinni ja et ma muretsen ka veel kõigele lisaks liiga palju, sest nagu selgus, on kusagil olemas ka südamekanal ja seegi on kinni. :-) Kokkuvõtlikult öeldes sain ma aru, et minus on umbes sama palju energiat liikumas kui kuumsuitsutatud tursa rümbal Rimi kalaletis. Ja kuna mu südamekanal on samuti umbes, siis olen ma ka samavõrra südamlik kui too tursk seal tehisjää keskel.

Ütleks nii, et ainsad meeldivad hetked kogu protsessi jooksul olid need 5 minutit, kui too massöör oli mulle umbes 10 kuppu selja peale ladunud ja mind omaette jättis. Kupud muidugi (jumal ise teab, milleks neid veel vaja oli ja mis ajast need massaaziarsenali kuuluvad) maksavad oma tänased jõudehetked mulle homseks kätte sini-lilla-kollase seljaga, nagu ma väga hästi tean, aga kuna veel pole suvi ja selg on riiete all peidus, siis las ta seal sinetab. Peaasi on silmas pidada, et ma selle hullu massööri enda silmnäost kaugemale hoiaksin. (Ehkki - nagu ma täna kogesin, on ta võimeline ka selja tagant mul silmad pealuu seest välja pigistama.)

Nüüd ma käin ringi sellise tundega, et mul on küll pea ja kusagil allpool jalad ka, aga vahepealset osa justkui polekski. Ja kõik see kadunud vahepealne osa valutab mis hirmus. Abaluudest hakkaksid justkui tiivad välja kasvana ja selgroo asemel ripub laevaköis.

Kõige selle peale teatas massöör mulle seansi lõpus, et ta tegi tegelikult väga õrnalt ja üldsegi mitte nii tugevasti, kui tegelikult peaks. Iffand, ma arvan, et kui ta oleks veel kõvemini mind väntsutanud, siis oleks ta ilmselt võinud läbi selja mu rinna- ja kõhulihaseid venitada. Mul oli niigi hing kinni ja rippus paelaga kaelas ja varbad olid kah suurest piinast krampis.

Enivei. Reedel on Vol 2, kui ma sinnani elan. Ja kui mul õnnestub homme hommikul niimoodi üles ärgata, et mitte kuskilt ei valuta, siis ma ilmselt olengi surnud juba.

Kerly, kes mulle selle saatanliku koha kontaktid andis, lubas igatahes, et kuu aja pärast pidi juba täiesti mõnus olema. Kuni sinnamaani aga valmistun me selleks, et see maadam Raudkäsi

mul seal läbi ribikontide kõiki neid lihaseid ja närve välja rebib selja peale, millest mul siiamaani aimugi ei olnud, et nad mul eksisteerivad.

Kreisid eesti naised

Sattusin ükspäev Kroku plokirulli lehitsedes kellegi (ma muidugi enam ei mäleta, kelle) blogi vaatama, kes hirmsasti igasugust näputööd harrastab vabal ajal. Kuna ma ise ka samasuguse hobi lõksus juba aastaid siplen (tuttavad soovitavad mul ammu ravile minna), siis muidugi kolasin sealt edasi veel kellegi järgmise ja veel järgmise ja veel järgmise blogidesse, kuni ma selles doominoefektis täielikult mõistuse ja meelerahu kaotasin. Võiks ju muidugi arvata, et ma neid kodulehti ja blogisid ja galeriisid kõiki juba mingil eelneval ajal ise üles otsinud olen, aga ei mitte. Ikka uhkes üksinduses olen oma asjakesi valmis nikerdanud ja eriti kellegi teise tegemisi pole uurinud. Nüüd siis avardasin oma maailma, mis läks mulle maksma mitu head ja rahulikku ööunetundi.

Ma lihtsalt ei saa aru, kustkohast võtavad inimesed selle aja, et kõiki neid tuhandeid sokke, sadu kotte, salle ja ehteid, kümneid lapitekke ja muid imevigureid valmis teha?! Kõigil neil on ju eeldatavasti lapsed, pered, töökohad, majapidamised.... Minul jääb alati ööpäevast vähemalt 2-3 tundi puudu, et pooligi oma idedest teostada. Rääkimata sellest tohutust hulgast mõttevälgatustest, mis mul lisaks peas ringi virr-varritavad ja mida ma ilmselt mitte kunagi teoks teha ei jõua.

Üks kahest - ma kas olen viletsaim ajaplaneerija siinpool Pirita jõge või on mul ilmselgelt liiga palju ideesid. Mul on juba nädalajagu silme ees keerelnud üks kudumistöö, mitu tikandivisiooni, erinevaid lapiteki variante... Ehk ma peaksin tõesti ravile minema? Kuskile antikäsitööliste teraapiasse, kus inimesed tikkimisraame ja lõngakerasid põletavad, ise ringis ümber selle hiigellõkke seisavad ja üksteist nööpnõeltega torgivad...

See on muide minu isiklik lapitekist diivanikate, jah. Hmm!

Mõnus virisemine tuli nüüd välja :-)

Aga kodus ootavad mind pooliku lapiteki ruudud. Näpud sügelevad. Kell venib õhtu poole ja 2 siidisalli ootavad Merikese juures maalimist.

Eesti Nokia - kahe jalaga kanad

Nüüd ma arvan küll, et ma olen kogu maailma lolluse ühekorraga konsentraadina ära näinud. Ma nimelt juhtusin mingil minu jaoks täiesti arusaamatul põhjusel olema sunnitud vaatama ühte osa mingist eesti uuest reality-show´st "Unistuste printsess". Tsiteerides sama saate osalisi: "Ouuuuumaiiiiiiigaaaaaad!"

Mul oli niiiiiiiiiiiiiiiii piinlik. "Viimses reliikvias" olid tegelasteks musketärid ja Jackie Kennedyl oli hullult palju abikaasasid, kes surematuid tsitaate loopisid. Jeep´i-röökurist tibi üllatus, et tema oma kommentaaridega a la "elu-feeling" ja "nüüd me siia sureme, oioi, auto hakkas sõitma!" ei osutugi glamuurikuningannaks oli ka ikka tase omaette. Rääkimata nätsu mäluva kandidaadi näoilmetest, kui uued mängijad sisse astusid. Glamuurikuningannad... Issand jumal, kui need on printsessid, siis olen mina paavsti nuntsius Eesti Vabariigis!
Võtsin Lauralt lubaduse, et kuitahes kännutaha minu kasvatusmeetodid peaksid tema puhul ka minema, sellisesse saatesse ei lähe tema mitte mingi hinna eest. Vastasel juhul sooritan ma persekukkunud lapsevanemana tõepoolest rituaalse ja piinarikka enesetapu.

Ma lähen nüüd ja teen endale selle ahastuse ja ikalduse peale, mida ma just olin sunnitud omaenese silmaga televiisorist vaatama, ühe kangemat sorti kokteili. Taevas olgu tänatud "Top Geari" tegijate eest. Vähemalt eluterve briti huumor on veel maailmas alles ja seda pole häbi vaadata.