Lihtne. Tehke lapsi. Piisab ka ühest.
Minu lapsevanemlik-pedagoogilised loomkatsed meenutavad viimasel ajal üha sagedamini sotsiaalset katastroofi. Ajuti mulle tundub, et see väike saatan lausa irvitab mu üle ja testib minu närvikava riigipiire.
Tänane poeskäik nägi välja nagu lõputu seente ja herneste sõda, sest ma ei ostnud madaamile ei 110.- kroonist tapeedirulli ega ka mõttetut vedru otsas vibreerivat liblikat. Mida kuradit ta nende asjadega peale oleks hakanud, kui ma olekski ostnud? Vastus - mitte midagi. Lihtsalt see hetkeline rõõm, et "jeeeeeeeee, minu oma!"
Ja siis veel see lõputu kastanimunade-ralli.... Kui ma saaksin, ma annaksin välja seaduse, mis keelaks kastanipuude istutamise sellistesse piirkondadesse, kuhu 6-aastastel sügiseti vaba juurdepääs on.
Ühesõnaga, kogu selle klaperjahi tulemus on - palju kisa, vähe villa. Ja ohtralt juuksevärvi, millega oma enneaegselt halliks läinud juukseid katta.
Väikesed lapsed on tõesti armsad ainult kahel juhul: kui nad magavad, või on kellegi teise omad ja... magavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar