neljapäev, 23. oktoober 2008

Desperate Housewives - välja jäänud stseenid

Keegi käpik saatis mulle kirbimüüjad kallale. Ma tean küll, kes see oli, aga nimesid nimetamata, Henry, kui sa veel peaksid kunagi mu telefoninumbri andma ükskõik kas Päästearmeele, jehhovatunnistajatele, vihmavarjumüüjatele või kasvõi loomade varjupaiga vabatahtlike ühendusele, siis ma kaetan su ära ja usu mind, ma teen seda nii põhjalikult, et sinu lapselapsed ka veel nutavad.

Aga kirbimüüjad helistasid mulle tõesti. Kuna mul pühapäeval midagi teha ka ei olnud, mõtlesin, et las siis tuleb ja näitab oma revolutsioonilist kodutehnikaimet, niikuinii ma ei kavatse seda osta.
Tuligi siis mingi mehike kokkulepitud kellaajal kohale, kaasas pisike tolmuimur ise ja hiigelsuur kohver täis lisavarustust, mille majutamiseks tuleks ilmselt teine korter veel üürida, et kogu seda stuffi ära mahutada.
Hakkas peale ladusa jutuga kellestki ameeriklasest, kes kunagi geniaalse idee peale on tulnud ja kellele maailm sellise imemasina eest tänu võlgu on. Sorry, sõbrake, kui ma endale peaksin mingit kodumasinat tahtma soetada, siis mind tõesti ei huvita sealjuures, kes selle kunagi valmis tegi. Peaasi, et töötaks ja oleks efektiivne. Vaevalt et keegi kunagi mingit Philipsit või Kenwoodi ostma minnes enne endale firma ajaloo pähe õpiks. Täiesti marginaalne info ju...
Kiitis edasi, kuidas ikka Ameerikas kõik seda kasutavad (terve Wisteria Lane muudkui kondab sellega ringi, ainult et filmis seda loomulikult ei näe millegipärast :-D) ja et see on puha Ameerikas toodetud ja käsitsi kokku pandud. Halloo... Tänapäeval ei pane mitte keegi Ameerikas enam midagi käsitsi kokku, kõik see töö tehakse ära kuskil Taiwanis või Vietnamis ja pärast lihtsalt kleebitakse silt "Made in USA" peale. Kui sedagi... Pealegi - mulle ei meeldi Ameerika asjad. Ameerika ise ka ei meeldi. Ma ütlesin seda sellele tegelasele ka, aga kui arukas müügiesindaja oleks selle koha pealt kõikides järgmistes lausetes sõna "Ameerika" koheselt ära vahetanud ükskõik missuguse teise kohanime vastu või siis viinud jutu üleüldse sujuvalt mujale, siis seesinane minu eksemplar lasi häirimatult oma Ameerika-jura edasi. Müüja või asi, ei mingit kohanemisvõimet muutuvate oludega...

Tolmutas mul toas mis hirmus, näitas siit ja näitas sealt, kus mul kõik sodi ja praht ja tolmulestakaka kobrutab. Eriliselt pika jutulõigu pühendas ta minu sarjamisele, et miks ei ole mul kodus ühtegi vaipkatet maas. No perrkele, esiteks pole see tema asi, teiseks mulle vaibad ei meeldi ja kolmandaks, nad on ühed tüütud tolmukogujad! Selle viimase väite peale ta teatas, et see ongi hea, vaibad peavadki tolmu koguma. Pif... mina arvasin, et neil on mürasummutav, dekoratiivne ja soojaandev eesmärk. Sellesama tolmutamise pärast ma neid ei olegi endale muretsenud.
Kui ma talle siis veel ütlesin, et mul pole tolmuimejat ka, vaatas ta mind üldse sellise haleda ilmega, nagu ma oleks talle just öelnud, et ma olen orb, mul pole kodu ja mu kuldkala, kes elas minu seljakotis kolmeliitrises purgis, suri ka ära ja ma olen üksik, õnnetu ja depressioonis.

Ühesõnaga - iga järgneva lausega muutusin mina tema jaoks üha mõttetumaks kliendiks ja tema minu jaoks oma apsakatega müügijutus aina halenaljakamaks.
Lugu lõppes sellega, et pärast 2 tundi minu kalli aja raiskamist, mille jooksul ta mulle üheselt mõista andis, et kui ma kohe ei võta pangalaenu ega osta tema tuulepöörisena töötavat imurit, siis suren mina sinnasamasse paika vanarahvast tsiteerides - sitasurma, õigemini tolmulestakakasurma, millele eelneb lõpmatuna tundub agoonia igasuguste ekseemide ja allergiate näol. Mul pole elus mingit allergiat olnud. Kui, siis ainult temasuguste müügitegelaste vastu.

Ma tahaks teada, kas keegi tõesti ka võtab pangast laenu (sest vaevalt et kellelgi mingi 40 tuhhi niisama öökapisahtlis vedeleb), et endale t o l m u i m e j a t osta? Mis sellest, et seesinane masin veel massaaziaparaadiks, õhupuhastajaks, kummimadratsi pumbaks, lemmiklooma kammiks ja kurat teab veel milleks ümber kehastus. (Vana tõde, et kui üks asi kõlbab kõigeks, ei kõlba ta tegelikult mitte millekski).
Ma saaksin selle raha eest endale suvalisest kasutatud autode müügiplatsilt täiesti kobeda sõiduauto, mis mind hea kohtlemise korral mitu ja mitu kilomeetrit edasi viiks.
Ja kui mul juba selline läbi-lauspõranda-keldrit-puhastav robot toas on, kas siis ei teki mul ühel hetkel sunnismeelsust aina koristada ja koristada, sest kõik kohad on kindlasti jälle tolmu täis. Mistõttu ma siis ju koristaksin hoopis rohkem ja sagedamini, kui tavalise tolmuimejaga.
Ja kui sellel kirbul on mingi patenteeritud eriti tõhusalt töötav süsteem, siis miks ei kasuta seda ükski teine tolmuimejatootja? Miks nemad siis kõik seda ebatõhusat teist meetodit kasutavad? Ei usu, et küsimus oleks autoritasudesse makstava raha suuruses.

Ühesõnaga - ma ei usu, et Wisteria Lane´i igas majas üks kirbi peidus on. On ikka mingi tavaline ja ebatõhus aparaat. Mis sellegipoolest kaadrist välja lõigatakse :-)

Kommentaare ei ole: