laupäev, 7. veebruar 2009

"Ja nii nad tapsidki meie Ferdinandi..."

Selle surematu tsitaadiga algas teadupärast vahva sõdur Svejiki seikluste epopöa. Vaene Ferdinand lasti Sarajevos maha ja ülejäänu on juba ajalugu, kus just seesama veretöö sai ajendiks I Maailmasõja algusele.

Kui seda tsitaati nüüd parafraseerida, siis võiksin öelda, et "Ja nii nad varastasidki minu kummipuu" ning seesinane jabur tegu sai ajendiks sellele, et minu mõõt sai täis ja planeeritud kaosest (vt. eelmine sissekanne) sai vaikiv sõda.

Selgitus situatsioonile: kui mina paigutan enda töökohale kunstpuu, siis häda sellele, kes selle sealt ilma minuga kokku leppimata minema tirib ja tühja kabinetti peidab, "vabanduseks" ainult hale väide, et kunstpuud on nõmedad ja ei sobi üldisesse keskkonda. Käed eemale minu kunsthaljastusest!

Tirisin puu tagasi oma kohale ja valmistasin ennast juba vaimus ette peatselt saabuvaks sõnasõjaks. Koidikud on meil siin vaiksed, aga õhk on pinget ja särinat täis. Teritan hambaid, et hammustada.

Kommentaare ei ole: