esmaspäev, 16. veebruar 2009

Zippod ja Nokiad










Ma käisin pühapäeval Blunti kontserdil. Ärge küsige mu käest, kust ma pileti sain, ma ei ütle niikuinii. Fakt on aga, et eelnimetatud salapärane piletiallikas eeldas tõrkumatut kohaleilmumist. Mind muidugi ahvatles ka piletiga kaasnenud võimalus tasuta Saku Suurhalli restoranis õhtust süüa. Las see Blunt siis laulab seal kusagil all ja kaugel, ma siis ei lase ennast temast eriti häirida.

Ma arvasin, et tean tema repertuaarist ainult ühte laulu. Seda halinat nimega "juuaarsõuuubjuutifuuuuul" või miskit sedarida, aga selgus, et tegelikult ma isegi olin kuulnud lausa 4 lugu, ilma et ma seda ise oleks teadnud. Võehh. Kusjuures - nagu selgus, teadsin ma nelja kõige viletsamat lugu. Ta laulis muidugi rohkem lugusid, millest 2 tükki ma tunnistasin täiesti kuulatavateks ja need mahtusid "tugeva harju keskmise" piiridesse. Ülejäänud lood olid aga ühtlane soig teemal "mai-brouken-haard" ja "ai-laav-ju-bat-juu-dont-lav-miii-vat-a-pitty-trallalallaaa". Leebelt öeldes - ei olnud minu teema. Kõik laulud tundusid sama ühetaolised kui Dieter Bohleni diskoleele.

Kuna ma kontserdisse niiväga ei süvenenud (põhjuseks laual olev vein ja liiga kaugel olev artist, kelle nägu ma ei näinud (ja see on oluline fiilingu saavutamise eeldus!) ning nutune muusika), siis tegin hulgaliselt muid tähelepanekuid. Näiteks:
a) leidub idioote, kes tulevad sellisele kontserdile, kus on pime ja kole ja detsibellid on taevani, kõhukotis imikutega! Kurat, kus on lastekaitse silmad nüüd? Või kasvõi MuPo? Või vanavanemate?
b) ilusatel aegadel olid lava ees fännid, kes vehkisid ennastunustavalt põlevate Zippodega ja austasid elavat tuld, ähvardades sealjuures kõrvalseisva fänni dermantiinist tagi või juukselakist kooriku moodustanud soengu põlema panna. Nüüd on lavaesine sama tuledetäpiline, aga Zippode asemel plingivad seal kõikvõimalikud mobiiltelefonid, millega vaesed narrid loodavad mingeid arusaadavaid pilte või elukvaliteetseid videolõike jäädvustada. Piff...
c) turvameeste a.k.a. vennikeste, kes selgade peal suur kiri "MEESKOND", käest mingisugustki asjakohast infot saada on ülimalt liiast tahetud. Kui küsida näiteks, et kas restoranipiletiga külastajad saavad oma üleriided restorani panna või peavad alla garderoobi jätma, siis vahitakse sulle sellise näoga otsa, et "oi, kas siin on mingi restoran ka?"
c1) kui restorani turvamehelt (sic!) küsida, et kus võiks sinu numbriga laud paikneda, siis on reaktsioon umbes selline, nagu sa oleksid ta käest küsinud, et millisel laiuskraadil asub Timbuktu.
d) Saku Suurhallist on ikka eri ülbus kasseerida garderoobiteenuse eest 20.- krooni per naase ja kui 2 inimest tahavad oma riided kokku panna (idee nagu ehk selles, et pärast üritust saaks riided koos kätte), siis paigutatakse nad jõhkralt eraldi ja kasseeritakse külmalt 40 krooni. Sellekohast teadet, muide, ei ole kusagil üleval. Küll on aga üleval kiri, et taskus olevate asjade eest garderoob ei vastuta? WTF? Ma maksan neile nagikoha eest sellise utoopilise summa ja vastu ei muffigi? Isegi tasuline vets on odavam, ja seal kasutan ma ometi vett-paberit-käteseepi? Ja võibolla ei ole mul ehk üritusele minnes sularahagi kaasas? Milleks? Pilet on ju ostetud ja mujal saab kaardiga maksta. Seda esiteks. Ja teiseks - no mida hekki? Keegi ei küsi mu käest garderoobi kasutamise eest raha ei kinos, ei teatris, ei muuseumis ja kurat-teab-ükskõik-kus! Kolmandaks - ma lähen ikkagi nende majja nende üritusele ja toon niikuinii juba neile raha sisse, mille nad saavad minu poolt makstud pileti summast saali üüriks ja ma ei tea veel milleks, mida lepingud sätestavad. Saku hall on omast arust mingi...daaahhhhhhhh! Mu edasised mõtteavaldused ei kannata praegu trükimusta.

Kommentaare ei ole: