Maailmalõputiitrid

Loominguline matemaatika

2010-01-19T23:50:00.000-08:00

Üks mu raamatupidajast ekskolleeg püüdis mulle kunagi tõsimeeli selgeks teha, et raamatupidamine ei ole mingi kuiv ala vaid vastupidi, ääretult loominguline töö. Ma ei tahtnud teda eriti uskuda, kuigi olin valmis möönma et jah, eks see seadustes aukude otsimine ja nn. topeltraamatupidamise pidamine ja muu taoline üks hookus-pookus mõnikord ole küll. Aga ainult juhul, kui tõesti sihilikult kulusid-tulusid moonutada tahetakse. Siis on ilmselt tõesti hullult mõttetööd tarvis, et kõiki neid summasid sinna-tänna tõsta, nii et kõik pealtnäha oki-poki oleks, aga tegelikult on 1+1 ikka kaks ja selle vastu ei saa.
Ma olen tõesti siiamaani arvanud, et kui asi puutub numbritesse, siis ega matemaatika suurt valikuvõimalust ei paku. Samas kui kirjutades võib musta valgeks rääkida ülimalt lihtsate vahenditega ja keegi kurat ei saa aru, kuskohas tõde lõpeb ja vale algab. Peab ainult natuke fantaasiat olema.
Aga paar hommikut tagasi tegi mu oma laps mulle kaude selgeks, et matemaatika võib ikka tõesti väga loominguline olla. Oleneb ainult, millise nurga alt vaadata.
Sõime meie hommikul oma helbeid ja arutlesime niisama maailma asjade üle, enne kui ta kooli läks, ja korraga ta ütles mulle: "Emme-emme, ma ütlen sulle ühe mõistatuse!"
"Okei, shoot!"
"Kui sul on kolm suitsu ja tädi Kati küsib kaks suitsu endale, mitu suitsu sulle jääb?" Hmh, esimese klassi matemaatika... Laps ootas ilmselt lihtsat lahendust: 3-2=1 ja mulle jääks üks suits. Aga ei. Mina vastasin pärast väikest mõttepausi:
"Mulle ei jääks ühtegi suitsu"
"?????"
"Vaata, sellepärast, et me tümbaks tädi Katiga kohe mõlemad ühe suitsu selle peale. Mina oma viimase ja tema ühe neist kahest, mille ma talle andnud olin. Sellepärast ei jääks mulle ühtegi, aga talle jääks üks"
Isegi tema nägi selles loogikat.
Ütle siis veel, et matemaatika pole loominguline.

Moodsa elustiili eripäradest....

2010-01-10T11:53:00.000-08:00

Ma käisin lapsega kinos. Mitte Coca-Cola Plazas nagu tavaliselt, vaid Kosmoses. Ja mitte vabal tahtel. Oleks minu valida, oleks ma oma soovitud filmi vaadanud Plazas, aga seal selgus, et sel korral jookseb see Kosmoses ja kuna me juba olime ennast välja pakase kätte ajanud toast, siis tegime trammiga väikese lisasõidu ja läksime sinna. Ma polnud aastaid Kosmoses käinud. Kohe ikka päris palju aastaid. Seetõttu ma eeldasin naiivselt, et kuna vahepeal on seesinane asutus Plazaga justkui leivad ühte kappi pannud, siis on sinna ka üht-teist uuendusi sisse viidud. Tutkit. Selline tunne oli, nagu oleksin ajamasinaga lapsepõlve tagasi sattunud, kus kohalikus kultuurimajas Willisega sõitev kiilas onkel külakino näitamas käis.

Kõigepealt tuli meil oodata mingi hiigelpikk aeg mingis veidras eesruumis, kus polnud ei istekohti ega midagi. Pool tundi enne seansi algust ilmus nagu võluväel uksele nõuka-aegsete keemiliste lokkidega lillajuukseline proua, kes kõigilt ükshaaval pileti võttis ja sellele siis sälgu sisse rebis. Kõrval seisis samasugune värav nagu Plazas, kust pileti läbi libistades väravad avanevad ja sa edasi saad. See seisis seal nagu NASA kosmosejaamast saadud sotsiaalabi, mis küll ilu pärast vastu võetud ja üleski pandud, aga mille otstarbest abisaajad mitte midagi ei taipa ja mis seetõttu Jumalast mahajäetuna lihtsalt moodsa sisekujunduselemendina silmailu pakub. Popcorne müüdi ainult ühes mõõdus. Jooke ka.

Lausa jeebuse ime, et saalis olid pehmed toolid! Pärast sellist sissejuhatust ootasin tegelikult juba saalitäit vineerist klapptoole... Joogitopsi polnud muidugi mitte kuhugi panna peale põranda, nii et tegelikult möödus esimene veerandtund filmist pideva paanikahoo all higistades, et keegi tuleb ja sellele jalaga pihta virutab. Sest ilmselgelt ei taipa inimesed, kes Kosmose kino külastavad, mitte midagi sellest, et kui film algab täistunnil, siis selleks ajaks oleks viisakas oma perse juba saali vedada ja seal vaikselt istudes filmi vaadata. Ei. Sealne seltskond imbus pimedasse saali veel julgelt 15 minutit peale filmi algust ja koperdas siis kottipimedas saalis oma kohta otsides nagu kari pimedaid mügrisid mööda ridade vahesid.

Üldiselt - kõik, kes on kinos käinud, teavad, et kui sa oled seansi jooksul oma popcorni sisse nagistanud ja hiiglasuure joogi takkapeale, siis kohe kui filmi lõputiitrid jooksma hakkavad, tabab iga mõistliku seedekulglaga inimest tohutu vajadus WC-d külastada. Loogiline ju. Plaza on olukorra nooblilt lahendanud - kui tuled kinno kodunt kaasavõetud pissihädaga, võid tasuta külastada nende udupeent kempsu. Aga kui oled nende poolt müüdava joogi endale filmi ajal sisse manustanud, kasseerivad nad su käest sellest lahtisaamise eest terve krooni. Ehk et maksad veel peale justkui, et nende käest jooki ostsid. Kroon krooniks, aga kui iga kinokülastaja selle ausalt sinna vetsu saamiseks sisse maksaks, teeniks see aasta lõpuks üsna kena kopika. Paraku pole ma kordagi maksnud, sest alati leidub mõni lahke ullike, kes seal ukse vahel kõõlub ja kellest saab lihtsalt mööda jalutada. See selleks. Igatahes on sellisele väikesele, aga elementaarsele asjale mõeldud. Ma oleksin nõus selle eest ka krooni maksma, et mitte pärast mööda Viru väljakut ringi joosta, jalad risti-rästi all nagu purjus sajajalgsel ja ootama, kuni kuskilt mingi avaliku tualeti leian.

Aga Kosmos. No koht on tõesti oma nime väärt, sest see on ikka täielik ulme. Peale seanssi kupatati rahvas õkva-prõlla maja taha tänavale ja sa võid oma triiki täis ning üleajava minipõie kasvõi maja nurga taha tühjendada. Mingit post-vetsu teenust nemad ei paku. Ilmselt seal tavapäraselt figureerival seltskonnal sellist probleemi ei ole. Minul, kes ma seal üldiselt ei käi, oli küll. Lapsel veel enam.

Tuigerdasime siis tuljaku-sammul esimesse lähimasse kaubakeskusesse, milleks osutus moodsa elustiili keskusena reklaamitud Solaris. Et no kui ilmselgelt eelajaloolises asutuses inimeste loomulikke vajadusi eiratakse, siis sellises kohas peaks ju ometi kõik vajalik ja elementaarne olemas olema. Tegelikult plaanisime sinna niikuinii ka korraks sisse põigata, nüüd siis lisandus sellele ka hädaline vajadus.

Ja siis algas kultuurišokk vol 2. Kui esimene oli ajas justkui seismajäänud kino, siis nüüd sai selleks ultramoodne-kaasaegne-innovatiivne-jaaaniiiedasi keskus, millele ma tegelikult isegi mingit nimetust ei oska anda. nagu on kultuurikeskus, aga ei ole ka. Nagu oleks kaubanduskeskus, aga ei ole ka. Aga avalikud vetsud pidanuksid seal minu arusaamist mööda igatahes olema. Ma olen üks kord enne käinud Solarises, aga ma tunnistan, et see ei jätnud mulle mingit muljet. Ma tulin sealt tookord välja ja mõtlesin, et misasja siis sealsetes eriti valitud ja nooblites poodides müüdi, mida ma osta tahaksin. Peale raamatupoe ei suutnud ma meenutada mitte ainsatki poodi, kus oleks midagi müüdud. Mingi moodsa elustiili värk ilmselt... ei tea.

Nojah. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Me läksime ju tuljakusammul, hambad ristis, WC-d otsima. Ma tunnistan ausalt, et kirjaoskaja inimesena ma sain majajuhti vaadates aru küll, kus suunas need asutused selles majas pidanuksid asuma, aga kui ma justkui sellesse kohta jõudsin, selgus, et ... neid ei ole! Lihtsam on Kalahari kõrbest leida vee alla uppunud linna varemeid kui Solarise keskusest mõnda WC-d! Lõpuks ma küsisin, endal silmamunad juba kergelt kollased, ühe suvalise lapisahistaja-tädikese käest, et ehk tema oskab juhatada. Ja tema jäi ka mõttesse! Kurat, kui juba seal majas koristajad ka ei tea, kus selline koht asub, siis ma ... no siis ma ei oska enam midagi arvata. Lõpuks näis tädile kusagilt kaugetest aegadest meenuvat, et ta vist nägi ühte sellist kohta raamatupoe kassa piirkonnas, ca 50 m raadiuses sellest.
Normaalsetes oludes oleksin ma olnud juuksejuurteni imestunud, et mismõttes asub avalik tualett üle kaupluse siseruumides?! Kas Kristiine keskuses asub? Ei. Viru keskuses? Ei. Rocca al Mares? Ülemistes? Mustikas? Ei. Ei. Ei. Aga Solarises? Ilmselt siis jaa... Moodne elustiilikeskus... Mida mina ka sellest tean, eksole.

Raamatupoes ei viidanud ükski silt ega suunaviit ega üldse mitte miski, et seal võiks WC asuda ja ega ma seda ise hästi uskunud ka, et ta seal võiks olla. Ilmselt oli tädi oma puhastusvahendite lõhnast väheke sassis ja ei teadnud ise ka, kuhu ta meid juhatab. Igatahes, kuigi ma tundsin ennast juba veidike lollakalt, sest no andke andeks - inimene ei suuda nüüd leida ühte WC-d kaasaegses kaubandus/kultuuri/kuratteabmille keskuses!, ma küsisin raamatupoe müüjalt, ehk ta on kohanud siin majas mõnda sellist kohta, kus nagu võiks...
Ja ennäe! Otse filosoofiakirjanduse riiuli kõrval, seina taga väikeses orvakeses olidki kaks ust! Kõrvuti. Ühesugused nagu kaks tilka vett. Ilma mingi sildita. Praktiliselt nähtamatud. Need võinuksid samahästi ka harjakapi uksed olla.
Super! Haarad aga kõrvalseisvalt riiulilt lähima Nietzsche või Machiavelli või Descartes´i näppu ja suundud eikuhugi, sest ilmselgelt vaat sealt sind küll keegi otsima ei oskaks tulla! Mis sellest, et sa oled endaga koos olevatele inimestele teada andnud, et "ma käin vetsus ära, tulen kohe tagasi".

Ma ei tea, millist elustiili ma harrastan ja millisesse ajastusse selle peaks küll ajateljel paigutama, aga see eeldab igatahes avalike tualettide olemasolu üldkasutatavates kohtades.
Aamen sellega.
Ma olen tänaseks rääkinud.

Iga rahvas väärib oma kuningat

2009-07-08T13:03:00.000-07:00

Eile oli kodus põhimõtteline lebotamisõhtu. Kuna ilm oli nagu ta oli (loe: ilma ei olnudki), siis känseldasin sõbrannaga vanalinna plaanitud kohvitamiseürituse ära ja vedasin oma läbiligunenud kondid koju diivanile kindla eesmärgiga mitte midagi teha. Tegin teleka lahti, tapsin puldiga kanaleid ja konstanteerisin fakti, et suveajal ei toimu isegi helesinisel ekraanil mitte muffigi. Lõpuks jõudsin CNN-ni ja ohsaimetegu, parajasti maeti brother Jackot.
Jäin siis vaatama (mitte et ma mingit morbiidset külgetõmmet matuste kui ürituse vastu tunneksin, kaugel sellest), sest juba mitu päeva olid kõikvõimalikud uudistekanalid pasundanud, et tuleb suur show ja tulevärk. Algus oli päris matuste moodi: mustad autod aeglaselt üksteise järel vuramas, palju mustariietatud inimesi ja puha... No kaugvõtted olid, CNN oli oma kaamerad kuskile kõrvalasuva pilvelõhkuja katusele vist monteerinud. Vaatasin pilti nagu kalmistult ülelendav kajakas - linnulennult.
Aga siis läks asi imelikuks. Vaese kadunukese kullast kirst veeretati justkui ratastel haiglavoodi peal kuhugi saali lava ette ja hakkas üks tingel-tangel peale. Terve müriaad tegelasi käis kordamööda laval, kes laulis, kes tantsis, kes lõi trummi, kes tegi reklaami oma sponsoritele. Täiesti kriipi. Inimene on ju surnud, võiks ta siis ju maha matta, küll jõuab pärast seda pidutseda ja potte-panne kokku taguda. Aga ei, ameeriklased üle terve riigi olid lausa tugitoolid tänavale vedanud, endal popcorni ja coca-colaga olemise mõnusaks teinud ja vahtisid seda komejanti ahnelt pealt.
Mina kalli kadunukese asemel oleksin sügavalt solvunud, et mul pärast surma ka rahus olla ei lasta. Ma veel näen seda, kuidas vaene veidrik varsti kõige oma kullast kirstuga hauast välja kaevatakse, sesr raudselt leidub mingi hakkaja surnuaiavalvur või aktivistist ametiühingutegelane, kes tõstab protesti selle katkematu fänniderodu vastu, kes sinna kalmule laiu teeradasid tallama hakkavad. Teine variant on, et mingi tädilehmalellepoeg leiab, et poleks paha veel üks lahkamine läbi viia. Ehk on vahepeal midagi huvitavat toimunud kadunukesega?
Ja siis kobistab terve see täringute klann ennast jälle kohale, manab demonstratiivselt ahastava ilme näole ja veeretab peategelase "for Michael´s peace" lause saatel teise liivakasti, kuhu fännid ei ole jõudnud veel asfalteeritud jalgradu sisse tallata.
CNN-i kommentaatorid ajasid kogu ülekande ajal ka täielikku iba suust välja. Täitsa piinlik hakkas. Sain järjekordse kinnituse sellele, et kui Jacko oligi oma eluajal veidrik ja pehmelt öeldes imelik, siis tema fännid ja perekond Ameerikas on seda veel enam. Kuidas pott, nõnda kaas.

Kuuldused minu enneaegsest surmast on tugevasti liialdatud...

2009-06-28T23:21:00.000-07:00

Jah, nii see on. Erinevalt vaesest Brother-Wacko-Jackost olen ma elus ja terve, lihtsalt vahepeal oli miljoneid muid asjaajamisi kui siin kribada.
Ma mõtlesin, et peaks nüüd mingi adekvaatse selgituse enda vabandamiseks juurutama, aga selle peale asutas mu ainus ajurakk ametiühingu ja hakkas streikima. Seega - ei hakka ma mingit muinasjuttu haigest vanaemast või pikast välismaareisist paika, kus internetti polnud, välja mõtlema, ja ütlen otse, et mul lihtsalt ei olnud kirjutamise vaimu peal ja mott. Mitte et vahepeal asju poleks juhunud, millest kirjutada. Küll on juhtunud.... Ma kolisin vahepeal näiteks. Sellest oleks võinud umbes 40 erinevat lugu rääkida, mis kõik selle protsessi käigus aset leidsid. Maailmas on vahepeal tuhandeid asju toimunud, millest vähemalt 5 kohta oli mul nende toimumise hetkel täiesti isiklik seisukoht olemas, mida oleksin võinud ka siin pikemalt lahti kirjutada. Aga no tõesti - ei tulnud vaimu peale ja kõik... Midagi pole parata, ega loomekriis ei küsi, millal ta sulle kaela sadada võib. See tuleb niimoodi pauhtik! ühekorraga kukile ja seal ta siis on.
Aga no nüüd olen ma siin tagasi ja ma kohe räägiks sellest, kuidas ma laupäeva õhtul Ruut-mu-pruudiga (Nagu Ruth päriselt. Ja mitte minu pruut päriselt :-D) überbling-bläng üritusel nimega Supernoova käisin. Aga et minu puhul ei ole kunagi ükski asi nii lihtne kui pealtvaadates tundub, siis tuleb mul seda käiku kirjeldama hakates ka hoopis kaugemalt peale hakata. Sedapuhku siis tuleb ajas tagasi neljapäeva minna. Ja lugu alaku...

I VAATUS
Sissejuhatus
Peategelased: Ruut-mu-pruut ja mina ise täies hiilguses
Kõik sai alguse sellest, et me ajasime neljapäeval Ruthiga niisama MSN-is plära, sest ega suveajal pole ju kontoris mitte halligi muud teha. Muu jutu sees tuli välja, et kuna Ruthi firma on Supernooval mingi sponsor, siis nad saavad üritusele tasuta kutsed ja kui midagi ilma rahata saab, tuleb see ju praeguses valitsevas MASU-s pikema jonnimiseta vastu võtta. Et Ruth oma mehe selleks päevaks Soome oli pagendanud, siis tal polnud kellegi teisega sinna üritusele minna. Pealegi - miline lollakas puid metsa veab... Kutsuski mind. No mina olen täiesti vabalt nõus igasugustel üritustel (kui need just täiesti kapitaalselt napakad ettevõtmised ei ole) selline second-hand-choise kaaslane olema. Ma ise kutsun ka alati oma sõbrannasid selliste second-handidena kaasa. Esmavalikuna kutsuks ju abikaasa/elukaaslase/whatever :-D, aga et minu majapidamises selline isend puudub, siis ongi kõik ülejäänud sõbrannad automaatselt second-hand valik. :-) Keegi ei kannata ja kellelegi ei tehta liiga. :-) Aus mäng. Leppisime juba kokku, et laupäeval siis teeme enne minekut sellise väikese teraapilise eel-shoppingu, täiendamaks oma niigi suurepäraseid tualette. Moeüritus ikkagi ju, kus sa siis saad nagu mingi Tiiu-talutütrekene kohale ilmuda.
Reede õhtul teatas Ruth mulle sügava paanikatooniga hääles, et ürituse dresscode pidavat olema Red Carpet. Moeteadliku inimesena sain ma kohe aru, et minu senine idee laupäevaks plaanitud outfitist lendas kosmilisteks algosadeks ja plaan "Osta mõni väike lisavidin kostüümile lisaks" muteerus plaaniks "OSTA UUS KLEIT!" Kirusime koos Ruthi firma sekretäri, kes selle info kusagilt Piletilevist välja oli kaevanud ja manasime kogu sekretäride soo maapõhja, sest nad nuusivad alati liiga palju liiga olulist infot välja. Ma tean, ma ise olen ju ka sekretär :-)

II VAATUS
Peategelased: jätkuvalt samad
Aeg: Laupäeva hommik ja päev
Ajasin oma silmaluugid kell pool 10 lahti, aga panin need kohe kinni tagasi, sest Ruth oli öelnud, et tema enne kella poolt ühte enda omasid avada ei kavatse, mis tähendab seda, et minu juurde jõuab ta alles parimal juhul kella kaheks või poole kolmeks. Mõtlesin, et mis stahaanovlast minagi siis vaba päeva hommikul mängin ja eks ma siis lebotan ka kauem voodis ja mõtlen elu üle järele. No tiba peale kahtteist ei pidanud ma enam vastu ja vedasin ennast voodist välja. Õhtuni oli aega maa ja ilm... Kella kolmeks ei olnud Ruthist veel jälgegi. Ma ei üllatunud eriti, sest Ruth arendab kellaaegadest kinnipidamise teemal mingit ainult temale arusaadavat metoodikat, aga kui kella neljaks ikka veel täielik vaikus valitses, siis ma muutusin juba rahutuks. Pärast paari närvilist kõnet ja kella seitsmeni jäänud minutite lugemist laekuski ülalmainitud asjaosaline umbes poole viieks kohale. Temal oli muidugi kleit olemas, vaja ainult paar vidinat juurde osta a la sukad ja nagu kohapeal selgus, ka rinnahoidja, sest ta vana kõõlus oli konkreetselt selle kleidi jaoks sobiva vidina maha unustanud.
Tormasime siis Viru keskusesse ja kukkusime nagu kaks arulagedat Prževalski hobust mööda sealseid poode ringi kappama, et mulle mingi hilp selga leida. Nagu võitegi arvata, olid müüjad juba hoiatava sms-i saanud ja kogu Viru keskus oli kleitidest tühjaks tassitud. Alles olid jäänud ainult mingid ebamäärased ürbid, räbalad, varrukatega telgid ja muu selline kräpp, mida ainult selle järgi seljas kandmiseks mõeldud asjade hulka võis arvata, et nad riidepuude peal rippusid.
Kell muudkui tiksus ja me olime juba meeleheitel, sest ma olin proovinud juba peaaegu kõikide poodide kõiki kleite. Ma ei saa, mis kuradi valemi järgi tänapäeval riideid õmmeldakse? Altpoolt kuni keskkohani on kõik nagu tibens-tobens, aga niikui rindade juurde jõutakse, läheb disaineritel ja õmblejatel pea sassi ja nad õmblevad nööbid ja nööpaugud teineteisest nii kaugele, et näiteks minu puhul nad küll kinni ei ulatu. No igasugustest kott-lõigetest ja muidu iks-disainiga mudelitest ma ei hakka parem rääkimagi. Need sobivad ainult pulk-inimestele selga, mina näen nendes välja nagu oleks ma endale 40 rulli kempsupaberit ümber mässinud ja seisaksin rajutuule käes.

III VAATUS
Peategelased: Ruth ja ikka mina
Aeg: Laupäeva õhtupoolik
No pmst lõppes lugu sellega, et kui me olime kaubamaja naisteosakonnale juba 8 tiiru peale tegemas, lootusega et ehk on vahepeal sinna uut kaupa toodud, siis me leidsime mingi ime läbi sinnamaani meie kotkapilkude eest varjule jäänud üheainsa kleidi, mis mulle lõpuks meeldis-sobis-ja tõesti ka kleidi moodi välja nägi. Kassas ma muidugi tapsin jõhkralt oma krediitkaardi, aga ma luban, et lähen ja annan ennast selle roima eest ise vabatahtlikult esimesel vabal hetkel politseisse üles. Mul on vaese kadunukese tühi kest ka kohe asitõendina kaasa võtta, et see vastavatele võimuorganitele ette näidata.
Kell oli selleks ajaks juba miljon ja kolmkümmend, nii et kõige jõhkrama arvestuse kohaselt jäi meil endi kordategemiseks ja söömiseks aega maksimaalselt kolmveerand tundi. Rabasime viimases hädas minu kodupoest kumbki ühe kanakintsu ja neelasime need sõna otseses mõttes ilma närimata alla.

IV VAATUS
Peategelased: Ruth, mina, palju rahvast
Aeg: Suursündmus on käes
Koht: Vene Teater
Sisenesime Vene Teatrisse absoluutselt täpselt 5 minutit enne kella kaheksat. Täiesti graafikus. Tegime punase seina taustal ollivuudipilti ja tundsime ennast nagu kalad vees. Esimese hooga võttis küll veidi hapnikku vähemaks kui vaatasime, mismoodi eesti inimesed (eeldatavasti siis ka moeinimesed või nii) ettemääratud dresscode´i tõlgendavad. Minu pilk ei tabanud esimese hooga küll mitte ülipidulikku maani tualetti, vaid hoopiski kellegi karvaseid jalgu ja rabalaid põlvini teksasid. Hetkeks tekkis juba kahtlus, kas me ikka õigel peol oleme. A siis tabas pilk ikka maani kleite ja vähemmaani kleite ja lühikesi kleite ja väga lühikesi kleite ka. Me jäime sinna kuskile keskelekanti oma hilpudega.
Showl polnud viga, kannatas täiesti vaadata. Oli ilusaid asju ja vähem ilusaid, nagu arvata oli, siis ühtegi seljaskandmiskõlbulikku asja polnud disainerid suutnud välja mõelda. Eriti tasub äramärkimist disainerite mingi seletamatu viha meessoo vastu, sest need vaesekesed olid ikka sellistesse "asjadesse" pakitud, et isegi puu peal rippuvatena ei oleks neid mingil tingimusel riideesemeteks pidada osanud. Kes tahab, võib muidugi internetist ise pilte vaadata.
Ühe detaili etendusest tahaks küll veel ära mainida, ei saa kohe mitte vaiki olla. Mõned modellid olid ikka täielikud pingviinid! Ma ei uskunud oma silmi! Pärast selgus, et tegemist oli tänava castingult leitud mimpsudega, no siis ma muidugi enam ei imestanud. Aga kuniks me seda ei teadnud, kukkus mõne supermodelli kõnnakut vaadates küll lõug põrandale. Ma ei tea, kui ikka on nii hüper-super-vinge üritusega tegemist, nagu seda reklaamiti, oleks äkki pidanud ikka professionaalseid mannekeene palkama või vähemalt mingi väljaõppe saanud tibisid. Neid peaks meil ju siin küll ja rohkem olema.

Aga hoopis huvitavam oli see kaader, kes saalis istus. Kroonika-kundesid oli ikka üsna palju kohal. Näiteks vibas mööda koridore ringi see hüper-super-pururikas Monaco poissmees Antonio või Giovanni või Roberto (mul on vist mingi amneesia eriliik, mis ainult nimesid meeles ei lase pidada). Nägi välja nagu mingi plastmassmees ja pikkust tal küll rohkem ei olnud kui minul. Aga mina teadupärast mingi eukalüpt ju ei ole. Naisterahvana võin enda 164 cm küll rahul olla, aga see vaeseke oli ikka tõeline kähmik. Ma ei vaataks sellist siis ka mitte, kui ta oleks ainuke mees maamuna peal ja meist kahest sõltuks inimkonna kui liigi püsimajäämine. Võime rahus välja surra minupoolest :-)

Helen Mahmastol lehvis ringi udupeenes sirelilillas tualetis, aga oma küünarnukkide kreemitamisega oleks ta pidanud küll paar kuud enne ürituse toimumist pihta hakkama. Need hakkasid tõesti kergelt kleidiga sama värvitooni omandama juba. Kummaline fopaa sellise muidu nii stiilse naise kohta. Hmhhh.... Paneb imestama.

Karmen Kassi kohta kirjutas kusagil portaalis keegi, kuidas ta oma säraga kogu üritust olevat varjutanud, aga minu meelest nägi ta oma hiigelprillide ja mütsiloduga välja nagu Viljandi paadimehe õnnetu ämm. Mingist särast ei näinud ma küll sädetki, pigem kamuflažeerus ta üliedukalt selle tooliga, millel ta istus. Kollane ajakirjandus... pif
Kui seal keegi üldse säras, siis oli see Beatrice.

Ukse peal pidin peaagu surma saama, sest sinna, just kõige kitsamasse kohta, oli ennast sisse seadnud mingi lõkerdav naisolevus hiigelrindadega. Tundus kusagilt tuttav olevat, aga mu nimeamneesia oli jälle progresseeruvas faasis ja alles pärast ma vaatasin kusagilt mingist seltskonnaajakirjanduse saidilt, et ta oli üks sellest kanakarjast, kes eelmainit´ Giovannit taga oli ajanud. Mõne nõrgema olevuse oleks ta võinud oma rindadega lausa ära tappa, kui nendega vehkides seal sellele pihta oleks saanud, aga vanajumal on mind samaväärse arsenaliga õnnistanud, seega ma lihtsalt astusin temast läbi. Ei ole mõtet seisa kitsa ukse vahel, kust inimesed käia tahavad. Ma saan aru küll, et võibolla oli tegemist ajukeenjuslikult läbimõeldud strateegilise plaaniga suurema tähelepanu äratamiseks: kitsas koht, kus kõik möödujad niikuinii sind märkavad, sest sa seisad konkreetselt KESET TEED EES, lisame sinna juurde täiesti ebakohaselt valju haa-haa-haa ja polegi rohkem vaja. Voila!

Ühesõnaga - kui nüüd kõik eelnev kokku võtta, siis pean küll tõdema, et ... jumal tänatud, et ma sellistesse kohtadesse ülimalt harva satun (Aga ikkagi satun, muide. Nii kord või kaks aasta jooksul). Huvitav on vaadata ja rahulik teada, et ma ei kuulu selle seltskonna hulka.

V VAATUS
Epiloog
Peategelased: Ruht, mina
Aeg: Öö
Koht: Tallinna vanalinn
Ega palju enam rääkida polegi jäänud. Üritus sai läbi. Nooremas kategoorias viis võidu endaga kaasa kõige koledama kollektsiooniga maha saanud moelooja, vanemas kategoorias võitis õnneks ilusate kleitidega hakkama saanud tegija. Mulle kohe väga imponeerisid need tema pitsi-satsilised eksemplarid, sest kuigi neist mitte ainuski polnud reaalselt päriselus kantav, oli ometi näha, millise peenuse ja detailiderohkusega need valmistatud olid. Oleks kohe tahtnud mõnda neist lähemalt näha ja käega katsuda ja uurida, mismoodi ta neid teinud oli.
After-party kohana reklaamitud Privé tundus pärast Mahmastoli violetseid küünarnukke nii õõvastava paigana et me otsustasime juba eos, et sinna me ei lähe. Kroonika-seltskonnast selleks päevaks aitas. Uitasime hoopis vanalinna ja tegime endale mõnusa olemise
C´est La Vie välikohvikus. Südaöösel õues valget veini limpsata tundus palju mõnusam olevat kui kusagil lubivalges ja steriilses klubis higistada.
Arutasime omavahel muljeid ja leidsime, et ikka aeg-ajalt tuleb käia niimoodi teisi vaatamas-ennast näitamas, aga üle pingutada ei maksa. Sedapuhku sai täpselt paras doos glämmi ja blingi ära nähtud.

Öös on asju...

2009-04-03T11:22:00.000-07:00

Mõni päev tagasi seadsin ma end vastu kõiki tavapäraseid reegleid telekat vaatama. Nevermind, mis sealt näidati, aga ma unustasin ennast sinna ette ikka üsna hiliseks ajaks. Kolmveerand üheteistkümne paiku hakkas õues, tänaval, midagi kummalist toimuma. Mu aknad on paraku täpselt tänava poole ja otse mu kardinate vahelt tuppa plinkima hakanud kahtlane kollane plafoon muutis mind pikapeale üsna närviliseks. Alguses arvasin, et nähh, prügiauto. Aga prügiautodel on kombeks käia varahommikuti, meenus mulle siis. Ja kindlapeale ei uimerda nad ühe tühise prügikasti kallal sellist igavikuna tunduvat aega. Ja veelgi kindlamalt ei kolista nad oma tegevuse käigus nii, nagu kukuks taevas alla. Vedasin ennast oma mõnusa diivani pealt kirudes üles ja luurasin kardinate vahelt nagu unetu naabrimutt, et mis siis toimub. See, mida ma nägin....
Nojah. Terve tänav, mis sel kellaajal on niigi tihedalt elanike autosid täis pargitud, oli sisuliselt blokeeritud terve rodu hiiglasuurte ehitusmasinate poolt. Ümber suurte kollaste autode sebis terve sülem tunkedes tüüpe, kes tassisid sealt maha väiksemaid masinaid. Ja siis hakkasid nad, nii kella üheteistkümne paiku õhtul, suruõhupuuriga asfaltisse auke puurima ja seda tänavalt üles võtma. Selle kuramuse agregaadi müratase on juba päevavalguses raske taluda, aga mida arvata sellest, et nad napilt enne südaööd ca 10 m kaugusel minust selle asjanduse tööle panid!

Ma ei uskunud oma silmi. Ümberringi olid inimesed, väga kurjad inimesed, majade akendele kogunenud ja püüdsid läbi selle hirmsa tärina töömeestele selgeks teha, et kodanikud, kaduge siit oma kuulupidujaga kus kurat, aga sama hästi oleks võinud kõrbes liivatormiga võidelda.

Üldiselt panid tüübid oma kola poole tunni pärast kenasti kokku, ehk et ebaontlikul veerandkaheteistkümnesel tunnil kobisid nad minema.

Järgmisel õhtul tulid nad tagasi! Jätkasid sealt, kus eelmisel õhtul pooleli jäid ja seda ka kellaajalises mõttes. Ehk et kell oli kenasti 11 läbi, kui eelmise õhtu taruiraraa uue hooga jätkus. Sedakorda möllasid nad juba hoogsalt südaööni välja.

Ma ei saa aru, mis kuradi töökorraldus see selline on?! Miks ei võidaks sellist asja teha päevaajal, kui tänav on autodest tühi ja liiklus selles linnaosas niikuinii vaikne ja korraga saaks kinni panna ainult ühe suuna liikluse. Miks peab tulema oma tavaariga õhtul, kui pool tänavat on niikuinii majades elavate inimeste autode poolt kinni pargitud, ja siis terve liikluse seisma panema?! Sellest pole mõtet rääkidagi, et kas on ikka mõistlik nii hilisel tunnil sellist kakofooniat tekitada tänaval. Mõned inimesed äkki magavad öösel?

Päevavalguse asjadest tasuvad äramärkimist sellised asjad:

a) ei maksa minna suvalise küünetehniku juurde, isegi kui sitaks kiire ja ei malda oodata, millal sinu enda tehnikul aega on. Viimane "tehnik" keeras mu ilusad pikad punased küüned täiesti pekki.

b) ei ole mõtet kevadise suurpuhastuse käigus lapse toast hullumas koguses staffi minema visata, kui ei viitsi seda kaugemale peita kui kaminakütteks mõeldud kasti sisemus. Niipea Laura koju tuli, avastas ta sealt oma "maailma kõige tähtsamad joonistused ja väljalõiked" ja muu minu meelest äraviskamist lausa palunud sodi. Seega sain hullu sõnavalingu osaliseks ning kogu minu hoolega kokkukorjatud praht rändas tagasi sinna, kust ma selle paar tundi tagasi olin just kokku korjanud. Järgmine kord olen targem - panen kõigele, mida äraviskamise vääriliseks pean, kohe tule otsa. Siis pole muret.

c) majaomanikud sakivad

d) eelmisest punktist edasi minnes - kardan, et ees seisab kolimine mõistlikuma hinna ja suurema pinnaga eluruumidesse. Tahaks teada, kes kurat mu tuhanded raamatud sinna jälle kohale tassib? Minu maine vara jaguneb ju proportsionaalselt võttes nii, et ca 2/4 on raamatud, 1/4 on mööbel ja viimane veerand igasugu muud staffi a la riided ja näputöövidinad....

Tursa monoloog

2009-03-30T04:07:00.000-07:00

Kui mul peaks kunagi mõni eriti ilge vaenlane tekkima, siis ma soovitan talle sobival hetkel mesimagusal häälel: "Mine hiina massaazi. Võta kohe tund aega, tead kui mõnus on!"

Ma ise täna käisin ja tõesti-tõesti - ma olen iseenda kõige suurem vaenlane, mulle tundub. Kui ma seal laual kõhutasin, siis mul kumises peas ainult üks lause, mille kunagi minu hea sõber Tanel maha hõikas: "Keskaegsed piinad on selle kõrval ikka lausa vaateratas Läänemere kaldal." Tanel muidugi ei pidanud tookord massaazi silmas, aga see tema tookordne lause sobis tänasesse üritusse ikka nagu rusikas silmaauku.

Lisaks sellele, et ma enda kere poole tunni jooksul läbi torkida, vajutada, venitada, hõõruda, kloppida ja nühkida lasin, sain ma teada, et mul on selgroog kõver, et minu kehas ei ole sellist energiakanalit, mis ei oleks kinni ja et ma muretsen ka veel kõigele lisaks liiga palju, sest nagu selgus, on kusagil olemas ka südamekanal ja seegi on kinni. :-) Kokkuvõtlikult öeldes sain ma aru, et minus on umbes sama palju energiat liikumas kui kuumsuitsutatud tursa rümbal Rimi kalaletis. Ja kuna mu südamekanal on samuti umbes, siis olen ma ka samavõrra südamlik kui too tursk seal tehisjää keskel.

Ütleks nii, et ainsad meeldivad hetked kogu protsessi jooksul olid need 5 minutit, kui too massöör oli mulle umbes 10 kuppu selja peale ladunud ja mind omaette jättis. Kupud muidugi (jumal ise teab, milleks neid veel vaja oli ja mis ajast need massaaziarsenali kuuluvad) maksavad oma tänased jõudehetked mulle homseks kätte sini-lilla-kollase seljaga, nagu ma väga hästi tean, aga kuna veel pole suvi ja selg on riiete all peidus, siis las ta seal sinetab. Peaasi on silmas pidada, et ma selle hullu massööri enda silmnäost kaugemale hoiaksin. (Ehkki - nagu ma täna kogesin, on ta võimeline ka selja tagant mul silmad pealuu seest välja pigistama.)

Nüüd ma käin ringi sellise tundega, et mul on küll pea ja kusagil allpool jalad ka, aga vahepealset osa justkui polekski. Ja kõik see kadunud vahepealne osa valutab mis hirmus. Abaluudest hakkaksid justkui tiivad välja kasvana ja selgroo asemel ripub laevaköis.

Kõige selle peale teatas massöör mulle seansi lõpus, et ta tegi tegelikult väga õrnalt ja üldsegi mitte nii tugevasti, kui tegelikult peaks. Iffand, ma arvan, et kui ta oleks veel kõvemini mind väntsutanud, siis oleks ta ilmselt võinud läbi selja mu rinna- ja kõhulihaseid venitada. Mul oli niigi hing kinni ja rippus paelaga kaelas ja varbad olid kah suurest piinast krampis.

Enivei. Reedel on Vol 2, kui ma sinnani elan. Ja kui mul õnnestub homme hommikul niimoodi üles ärgata, et mitte kuskilt ei valuta, siis ma ilmselt olengi surnud juba.

Kerly, kes mulle selle saatanliku koha kontaktid andis, lubas igatahes, et kuu aja pärast pidi juba täiesti mõnus olema. Kuni sinnamaani aga valmistun me selleks, et see maadam Raudkäsi

mul seal läbi ribikontide kõiki neid lihaseid ja närve välja rebib selja peale, millest mul siiamaani aimugi ei olnud, et nad mul eksisteerivad.

Kreisid eesti naised

2009-03-26T01:51:00.000-07:00

Sattusin ükspäev Kroku plokirulli lehitsedes kellegi (ma muidugi enam ei mäleta, kelle) blogi vaatama, kes hirmsasti igasugust näputööd harrastab vabal ajal. Kuna ma ise ka samasuguse hobi lõksus juba aastaid siplen (tuttavad soovitavad mul ammu ravile minna), siis muidugi kolasin sealt edasi veel kellegi järgmise ja veel järgmise ja veel järgmise blogidesse, kuni ma selles doominoefektis täielikult mõistuse ja meelerahu kaotasin. Võiks ju muidugi arvata, et ma neid kodulehti ja blogisid ja galeriisid kõiki juba mingil eelneval ajal ise üles otsinud olen, aga ei mitte. Ikka uhkes üksinduses olen oma asjakesi valmis nikerdanud ja eriti kellegi teise tegemisi pole uurinud. Nüüd siis avardasin oma maailma, mis läks mulle maksma mitu head ja rahulikku ööunetundi.

Ma lihtsalt ei saa aru, kustkohast võtavad inimesed selle aja, et kõiki neid tuhandeid sokke, sadu kotte, salle ja ehteid, kümneid lapitekke ja muid imevigureid valmis teha?! Kõigil neil on ju eeldatavasti lapsed, pered, töökohad, majapidamised.... Minul jääb alati ööpäevast vähemalt 2-3 tundi puudu, et pooligi oma idedest teostada. Rääkimata sellest tohutust hulgast mõttevälgatustest, mis mul lisaks peas ringi virr-varritavad ja mida ma ilmselt mitte kunagi teoks teha ei jõua.

Üks kahest - ma kas olen viletsaim ajaplaneerija siinpool Pirita jõge või on mul ilmselgelt liiga palju ideesid. Mul on juba nädalajagu silme ees keerelnud üks kudumistöö, mitu tikandivisiooni, erinevaid lapiteki variante... Ehk ma peaksin tõesti ravile minema? Kuskile antikäsitööliste teraapiasse, kus inimesed tikkimisraame ja lõngakerasid põletavad, ise ringis ümber selle hiigellõkke seisavad ja üksteist nööpnõeltega torgivad...

See on muide minu isiklik lapitekist diivanikate, jah. Hmm!

Mõnus virisemine tuli nüüd välja :-)

Aga kodus ootavad mind pooliku lapiteki ruudud. Näpud sügelevad. Kell venib õhtu poole ja 2 siidisalli ootavad Merikese juures maalimist.

Eesti Nokia - kahe jalaga kanad

2009-03-25T12:35:00.000-07:00

Nüüd ma arvan küll, et ma olen kogu maailma lolluse ühekorraga konsentraadina ära näinud. Ma nimelt juhtusin mingil minu jaoks täiesti arusaamatul põhjusel olema sunnitud vaatama ühte osa mingist eesti uuest reality-show´st "Unistuste printsess". Tsiteerides sama saate osalisi: "Ouuuuumaiiiiiiigaaaaaad!"

Mul oli niiiiiiiiiiiiiiiii piinlik. "Viimses reliikvias" olid tegelasteks musketärid ja Jackie Kennedyl oli hullult palju abikaasasid, kes surematuid tsitaate loopisid. Jeep´i-röökurist tibi üllatus, et tema oma kommentaaridega a la "elu-feeling" ja "nüüd me siia sureme, oioi, auto hakkas sõitma!" ei osutugi glamuurikuningannaks oli ka ikka tase omaette. Rääkimata nätsu mäluva kandidaadi näoilmetest, kui uued mängijad sisse astusid. Glamuurikuningannad... Issand jumal, kui need on printsessid, siis olen mina paavsti nuntsius Eesti Vabariigis!
Võtsin Lauralt lubaduse, et kuitahes kännutaha minu kasvatusmeetodid peaksid tema puhul ka minema, sellisesse saatesse ei lähe tema mitte mingi hinna eest. Vastasel juhul sooritan ma persekukkunud lapsevanemana tõepoolest rituaalse ja piinarikka enesetapu.

Ma lähen nüüd ja teen endale selle ahastuse ja ikalduse peale, mida ma just olin sunnitud omaenese silmaga televiisorist vaatama, ühe kangemat sorti kokteili. Taevas olgu tänatud "Top Geari" tegijate eest. Vähemalt eluterve briti huumor on veel maailmas alles ja seda pole häbi vaadata.

Kelle müts? Kus kraavis? Mitu lehma?

2009-02-16T23:13:00.000-08:00

Tänane hommik algas järjekordse sissemagamisega. Pikemaajalised lugejad võivad sellest järeldada, et äratuskella ma Jõuluvanalt siiski ei saanud. Samas oli see sel aastal alles esimene kord, kui ma sellise šokiäratuse üle pidin elama. Eelmisel aastal hakkas asi vahepeal juba täiesti igapäevaseks muutuma ja lõpuks tundus, et ainsad päevad, kui ma sisse ei maganud, olid laupäev ja pühapäev. Selles mõttes on nagu edusammud märgatavad.

Aga täna ma hakkasin tõega kahtlema, kas naabrid mulle mitte kloroformi öösel lukuaugust sisse ei pihusta. No et ma kauem magaksin ja nemad ei peaks igal hommikul kella 7.00-st alates algul Käsna-Kalle ja siis Vihaste Kobraste kuuldemängu kuulama. Too bad - täna jäi neil tõesti seeria vahele, sest selline uduangerjas, nagu ma täna hommikul olin, pole ma tõesti varem olnud. Üldiselt ma panen telefoni varem äratama, et sellel siis veel paar korda edasi heliseda lasta ja niikaua vaikselt oma aju ja muud organid selle koletu mõttega harjutada, et peab tõesti ennast jälle voodist välja ajama. Täna ei suutnud ma silmi isegi niipalju avada, et oleksin aru saanud, mitmes kord mu telefon heliseb juba. Mingil imelikul ajahetkel ma läbi vasaku silma kitsukese pilu suutsin ainult ära tabada, et kui ma veel mõnda nuppu näpin, siis helistan kohe Gerlile, sest millegipärast olid tema nimi ja number mul juba ekraanil. (Kontrollisin juba hommikul - õnneks ma ei olnud talle helistanud.) Kusagil kõige väikesemas ajusopis pinises siiski mõte, et ta vist ei ole kuigivõrd õnnelik selle üle, kui ma talle hommikul kell 5.45 fantoomkõnesid teen.

Ja väga veidrad unenäod jälitasid mind ka. Mingid draakonid ja müstilised põgenemised ja muud muinasjututegelased. Ilmselt tulenesid need sellest, et ma eile enne magamajäämist juurdlesin selle kallal, missugused Laura lasteaia teatritükis olevate tegelaste kostüümid peaksid välja nägema, kui ma neid ükskord tegema hakkan.

PS! Sellest ma muidugi ei räägi parem, et kell on praegu kohe 12.00 saamas, aga mina tunnen ennast ikka veel nagu vettinud hapukurk.
Ja sellest vaikin samuti, et mul oli eile õhtul täiesti toimiv plaan täna hommikul veel pea ära pesta.... Noh, nüüd igatahes käin ringi nagu balleriina - iga viimane kui juuksekarv on peadligi surutud, et keegi ei näeks, mis õudus mul siin peas muidu valitseb.

Zippod ja Nokiad

2009-02-16T06:36:00.000-08:00

Ma käisin pühapäeval Blunti kontserdil. Ärge küsige mu käest, kust ma pileti sain, ma ei ütle niikuinii. Fakt on aga, et eelnimetatud salapärane piletiallikas eeldas tõrkumatut kohaleilmumist. Mind muidugi ahvatles ka piletiga kaasnenud võimalus tasuta Saku Suurhalli restoranis õhtust süüa. Las see Blunt siis laulab seal kusagil all ja kaugel, ma siis ei lase ennast temast eriti häirida.

Ma arvasin, et tean tema repertuaarist ainult ühte laulu. Seda halinat nimega "juuaarsõuuubjuutifuuuuul" või miskit sedarida, aga selgus, et tegelikult ma isegi olin kuulnud lausa 4 lugu, ilma et ma seda ise oleks teadnud. Võehh. Kusjuures - nagu selgus, teadsin ma nelja kõige viletsamat lugu. Ta laulis muidugi rohkem lugusid, millest 2 tükki ma tunnistasin täiesti kuulatavateks ja need mahtusid "tugeva harju keskmise" piiridesse. Ülejäänud lood olid aga ühtlane soig teemal "mai-brouken-haard" ja "ai-laav-ju-bat-juu-dont-lav-miii-vat-a-pitty-trallalallaaa". Leebelt öeldes - ei olnud minu teema. Kõik laulud tundusid sama ühetaolised kui Dieter Bohleni diskoleele.

Kuna ma kontserdisse niiväga ei süvenenud (põhjuseks laual olev vein ja liiga kaugel olev artist, kelle nägu ma ei näinud (ja see on oluline fiilingu saavutamise eeldus!) ning nutune muusika), siis tegin hulgaliselt muid tähelepanekuid. Näiteks:

a) leidub idioote, kes tulevad sellisele kontserdile, kus on pime ja kole ja detsibellid on taevani, kõhukotis imikutega! Kurat, kus on lastekaitse silmad nüüd? Või kasvõi MuPo? Või vanavanemate?

b) ilusatel aegadel olid lava ees fännid, kes vehkisid ennastunustavalt põlevate Zippodega ja austasid elavat tuld, ähvardades sealjuures kõrvalseisva fänni dermantiinist tagi või juukselakist kooriku moodustanud soengu põlema panna. Nüüd on lavaesine sama tuledetäpiline, aga Zippode asemel plingivad seal kõikvõimalikud mobiiltelefonid, millega vaesed narrid loodavad mingeid arusaadavaid pilte või elukvaliteetseid videolõike jäädvustada. Piff...
c) turvameeste a.k.a. vennikeste, kes selgade peal suur kiri "MEESKOND", käest mingisugustki asjakohast infot saada on ülimalt liiast tahetud. Kui küsida näiteks, et kas restoranipiletiga külastajad saavad oma üleriided restorani panna või peavad alla garderoobi jätma, siis vahitakse sulle sellise näoga otsa, et "oi, kas siin on mingi restoran ka?"
c1) kui restorani turvamehelt (sic!) küsida, et kus võiks sinu numbriga laud paikneda, siis on reaktsioon umbes selline, nagu sa oleksid ta käest küsinud, et millisel laiuskraadil asub Timbuktu.
d) Saku Suurhallist on ikka eri ülbus kasseerida garderoobiteenuse eest 20.- krooni per naase ja kui 2 inimest tahavad oma riided kokku panna (idee nagu ehk selles, et pärast üritust saaks riided koos kätte), siis paigutatakse nad jõhkralt eraldi ja kasseeritakse külmalt 40 krooni. Sellekohast teadet, muide, ei ole kusagil üleval. Küll on aga üleval kiri, et taskus olevate asjade eest garderoob ei vastuta? WTF? Ma maksan neile nagikoha eest sellise utoopilise summa ja vastu ei muffigi? Isegi tasuline vets on odavam, ja seal kasutan ma ometi vett-paberit-käteseepi? Ja võibolla ei ole mul ehk üritusele minnes sularahagi kaasas? Milleks? Pilet on ju ostetud ja mujal saab kaardiga maksta. Seda esiteks. Ja teiseks - no mida hekki? Keegi ei küsi mu käest garderoobi kasutamise eest raha ei kinos, ei teatris, ei muuseumis ja kurat-teab-ükskõik-kus! Kolmandaks - ma lähen ikkagi nende majja nende üritusele ja toon niikuinii juba neile raha sisse, mille nad saavad minu poolt makstud pileti summast saali üüriks ja ma ei tea veel milleks, mida lepingud sätestavad. Saku hall on omast arust mingi...daaahhhhhhhh! Mu edasised mõtteavaldused ei kannata praegu trükimusta.

Jumalasõnast ja meditsiinilisest imest

2009-02-10T13:39:00.001-08:00

Ma olen ikka öelnud, et arukad inimesed ei lähe mingil tingimusel arsti juurde, kui nad end tervetena tunnevad. Arukad inimesed lähevad arsti juurde siis, kui koolnukangestus hakkab juba igapäevaelu segama. Siis on kindel, et isegi rutiinse kontrolli käigus ei avastata mingit üleliigset tõbe.
Lollid on need, kes niisama ennast kabineti ukse taha veavad ja heas usus ning rahvatervise üldisele mainele mõeldes ennast kontrollida lasevad. Ja seal nad siis on.... Kui enne oli inimene täiesti terve, siis kabinetist lahkudes kõnnib ta ringi nagu meditsiiniline ime, kelle puhul jääb täiesti arusaamatuks, mil viisil ta veel üldse omil jalul käib ja üldse mitte mullatoidul ei ole, kuigi kõik märgid näikse sellele viitavat.

Ja ma kohtasin eile täiesti uut tüüpi usuhullu. Tehnika- sajandi imed on ka jumalasõna levitajateni jõudnud, ehk nagu CSI New Yorkis öeldi: "Jumal oli teadlane". Trollibussi sisenes pealtnäha täiesti normaalne naine, kes uste sulgudes äkki oma mobiiltelefoni haaras ja sellesse üle trollibussi jumalateenistust pidama hakkas. Milleks talle telefon, kui teisel pool olev kuulaja oleks teda ka niisama kuulnud, isegi kui ta oleks kusagil mujal mandril asunud - nii valjuhäälne oli see jutlus. Väga noobel - telefonikõnet ju keegi katkestama ei hakka, seega kuulasid kõik vaikides ja kannatlikult terve tee Kaubamaja juurest kuni Kristiine keskuseni seda katkematut "Gospadi pamiilui hissuss tebja ljuubit taram-taraad". Isegi minu kõrvaklappides üsna viimase volüümipulga peal laulda röökiv Joe Cocker ei suutnud seda jabadabaduud summutada.
Kujutan ette, et kui keegi oleks teisel pool telefoniliini tõesti seda manitsust kuulama pidanud (aga ei pidanud, sest telefon nimelt ei helisenud, kui sellesse rääkima hakati), siis oleks ta juba pärast kolmandat lauset kuularist uhkava lööklaine mõjul vastu esimest seina laiaks litsutud nagu vesipilt. Ja kuna usuhull ei teinud ainsatki pausi oma tiraadis, siis poleks vaesekesel olnud vähimatki võimalust kõnet katkestada või telefoni kõrva äärest kaugemale sirutada olnud.

"Ja nii nad tapsidki meie Ferdinandi..."

2009-02-07T13:40:00.001-08:00

Selle surematu tsitaadiga algas teadupärast vahva sõdur Svejiki seikluste epopöa. Vaene Ferdinand lasti Sarajevos maha ja ülejäänu on juba ajalugu, kus just seesama veretöö sai ajendiks I Maailmasõja algusele.

Kui seda tsitaati nüüd parafraseerida, siis võiksin öelda, et "Ja nii nad varastasidki minu kummipuu" ning seesinane jabur tegu sai ajendiks sellele, et minu mõõt sai täis ja planeeritud kaosest (vt. eelmine sissekanne) sai vaikiv sõda.

Selgitus situatsioonile: kui mina paigutan enda töökohale kunstpuu, siis häda sellele, kes selle sealt ilma minuga kokku leppimata minema tirib ja tühja kabinetti peidab, "vabanduseks" ainult hale väide, et kunstpuud on nõmedad ja ei sobi üldisesse keskkonda. Käed eemale minu kunsthaljastusest!

Tirisin puu tagasi oma kohale ja valmistasin ennast juba vaimus ette peatselt saabuvaks sõnasõjaks. Koidikud on meil siin vaiksed, aga õhk on pinget ja särinat täis. Teritan hambaid, et hammustada.

Planeeritud kaos

2009-02-05T00:00:00.000-08:00

Üldiselt ma olen nõus selle väitega, et esmamulje määrab 90% ulatuses ära selle, kas ja kuidas kaks inimest edaspidi omavahel klappima hakkavad.

Mõne inimese puhul hakkab kõhutunne juba pärast esimest paari omavahel vahetatud lauset kripitsema - ei sobi, ei sobi, ei sobi.... Kusjuures konkreetset põhjust tavaliselt ei olegi (pole veel jõudnud tekkida), lihtsalt tunned, et see keemiline element, mis kahe inimese vahelist sõbralikku suhtlust peaks tähistama, lihtsalt puudub. Reeglina kõhutunne ei valeta. Minu oma igatahes mitte. Ma olen paar korda püüdnud teda eirata ja olen alati varem või hiljem, aga tavaliselt juba varem, vastu näppe saanud.

Üldiselt ma selliseid inimesi, kelle suhtes see alarm tööle hakkab, võimaluse korral edaspidi püüan ignoreerida. Õnneks on selline tunne tavaliselt mõlemapoolne, nii et probleeme ei ole. Maailm on toredaid inimesi täis, pole ju mõtet hakata ennast igaühele sobilikuks tegemise eesmärgil ribadeks rebima.

Aga kus on reegel, seal on ka kohe erandid platsis. Mõne inimese puhul on sellesse keemilise sobivuse puudumisse kohe juba eos konflikt sisse kodeeritud, mis tähendab seda, et püüa sa mida sa püüad, ignoreeri teist inimest kasvõi 10 korda läbipaistvaks, ikka saabub ühel päeval see moment, mil potil kaane pealt ära viskab ja siis lendavad õhus kuradid, saadanad ja pliiatsitopsid.

Ma juba tükk aega mõtlen, kaua mul jätkub kannatust viisakaks jääda ja ühe sellise eksemplari püüdeid mind iga oma kuramuse lause või märkusega mulle koht kätte näidata, eirata. No ma ei saa lihtsalt aru. Mõnel on kohe nagu kibauss krae vahel vingerdamas, ei saa rahulikult omi asju ajada, vaid peab teistele närvidele käima.

Mis kuradi elu see on, kui inimesel ei lasta omatahtsi teisi ignoreerida ka. Ma ju püüan viisakas olla, aga kui kogu suhtlu käib ainult nagu koeradresseerija monoloog stiilis "apport!! ja "fu!", siis ma ühel päeval hammustan. Praegu veel urisen vaikselt....

On asju, mida on võimatu ette teada - aga neid asju on võimatu ette teada...*

2009-01-11T23:04:00.000-08:00

See on juba vana tõde, et inimene mõtleb, Jumal juhib. Paraku on inimloomal selle valusa tõega raske leppida ja seetõttu teeb ta ikka lolli järjekindlusega plaane, mis niikuinii aja möödudes esialgsest ideest hoopis millekski muuks transformeeruvad. Oli meilgi plaanis nädalavahetusel korraldada kõigiti ontlik ja viisakas naisteõhtu, mis pidi sisaldama väikest veini/õlut/muud alkot, pizza küpsetamist ja trühvlite valmistamist.

Esimesed märgid sellest, et asi kisub rappa, tekkisid mul juba hommikul, kui Anne-Ly tuli õhtuseks ürituseks vajaminevaid produkte minu juurde ära tooma. Six-pack õlut ei tõotanud head. Aga ma loomulikult eirasin seda vihjet ja ostsin seepeale endale hoopis pudeli gin´i ja toonikut: teine vihje sellele, et Jumalal olid juba omad mõtted peas liikumas.

Alguses läks kõik muidugi plaanipäraselt. Inimesed kogunesid, pizza oli ahjus ja läbi suure surma ning viletsuse õnnestus meil isegi šokolaad potis ära sulatada ja trühvlite tegemiseks vajalik plöga valmis meisterdada.

Edasi tekkis kusagilt idee minna ööklubisse. Pagan teab, kes selle idee esimesena välja käis. Minu jaoks läks see igatahes gin-tooniku aurudes kaduma. Aga tehtud, mõeldud. Pizza oli niikuinii juba söödud ja lapsed olid trühvlid ka valmis voolinud.

Pärast paanilisi tuunimisprotseduure, et endile sobilik klubivälimus tagada, istus kõik see naine taksosse. Esimese hooga pidime viima minu rööviku ööseks lapsehoidja juurde, sest teadupärast kehtib 6-aastastele ööklubidesse sisenemiskeeld. Taksos istudes keris jutt muuhulgas külaskäimiste peale, ma täpselt ei mäleta, mis teema oli, aga siis tegi minu järeltulija suu lahti ja ütles "Jaaa, meil käib üldiselt vähe mehi külas".

Hetkega autosse siginenud haudvaikuses purtsatas taksojuht, kes seni oli jätnud veenva mulje kurt-tummast mehest (no mida ongi võimalik 4 keskmises joobeastmes naise vadinale vahele öelda), niimoodi naerma, et pidi teelt välja sõitma. Jätkuvas vaikuses suutsin ma Laura kommentaari peale ainult piiksatada, et "Nüüd, tüdrukud, on kätte jõudnud see koht, kus ma hardalt palun teil ennast ära tappa."

Aasta Ütleja 2009 oli minu jaoks selgunud selleks hetkeks. Ja meil on alles jaanuar....

Aamen.

* Murphy seadused. Jaffe ettekirjutus.

God has spoken

2009-01-08T06:26:00.000-08:00

Teadmiseks asjaosalistele!

Seoses ülemaailmse energiakriisiga lülitatakse tunneli lõpust paistev valgus ajutiselt välja.

Oodake edasist informatsiooni.

Lugupidamisega,

Teie Jumal

Kus mu tabletid on?

2009-01-07T10:15:00.000-08:00

Üks asi on nüüd selge. Ma vajan ravi. Kiiresti. Ja tõhusat. Mul on nimelt mäluga mingi täielik error. Või oli see keskendumis- võime... ma täpselt ei mäleta.

Enivei. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb mul alustada sellest, et ma mingil ajaloo hämarustesse kaduma läinud ajahetkel suutsin ära kaotada firma krediitkaardiga makstud tee tšeki. Poleks seda pisikest kadu tähelegi pannud, kui mitte raamatupidaja mulle täiesti asjakohaselt kuu alguses (see on siis praegu, onju) kukile poleks hüpanud ja seda endale tahtnud.

Otsisin. Sahtlist otsisin, kapist otsisin. Rahakoti ja märkmiku lammutasin sisuliselt algosadeks. Kodus keerasin ka juba kõik võimalikud sahtlid kummuli, aga mida pole, oli see vilets tšekk. Ega´s midagi, normaalsed inimesed lähevad seepeale poodi tagasi, manavad endale ette sellise tapaleviidava vasika ilmse ja paluvad uue tšeki. Tagasiulatuvalt. Mina olen normaalne inimene (enda arvates, kuniks asjaolud vastupidist ei kinnitanud) ja läksin ka tagasi sinnasamasse tee- ja kohvipoodi. Noh, kui ma seal juba olin, siis mõtlesin, et ostan endale koju ka pisut teepuru. Pakiteed mina ei armasta, üleüldse ma olen rohkem kohviinimene, aga kui juba teed juua ja kallitele sõpradele pakkuda, siis sobib ikka ainult parim.

Alustasin siis müüja moosimist, öeldes talle, et mul on 2 probleemi. Kuna ma olen seal poes juba tõsine püsiklient, siis võisin endasle veidike familiaarsemat lähenemist lubada. Esimese probleemi ütlesin olevat selle, et mul on kodunt teepuru otsa lõppenud. Müüja naeratas, pakkis soovitud kauba ära ja valmistus teist muret kuulama. Kuni sinnamaani oli kõik kena. Palusin tšekki. Vaatas küll kahtlustavalt nii mind kui krediitkaardi väljavõtet, arvas kindlasti, et tahan teda kindlasti petta. Jee-jee, 60 krooni oleks tõesti seda vaeva väärt, et seal leti ees komejanti mängida. Kirjutas tšeki. Uuris ikka kordi ja kordi, et mis kaupa ma ikka tookord ostsin. Ikka veel oli kõik korras, sest ma võisin eksimatult öelda, mida ma tookord ostsin. Samas, mis kasu sellest teadmisest oli, kui ta tšekile ikka ainult "tee" kirjutas.

Vahepeal panin enda teepaki kotti ja siis hakkas peale. Tšekk valmis, müüja ütleb mulle, et paluks nüüd 30 krooni ka. Khmmm, esimese hooga mõtlesin, et jeebus, kas tšeki duplikaadi kirjutamine on nüüd juba sama kallis lõbu kui mingi eraarsti juures retsepti saamine? Aga oma lohakus, et esimese ära kaotasin, mis seal´s ikka. Siis tuli välja, et tšekk on küll tasuta, aga et oma tee eest ma maksnud ei olnud. Ja see 30 krooni oli selle hind. Ähmaselt meenus, et ega vist ei maksnud jah. Pilk rahakotti kinnitas seda samuti. Maksin tee eest ja hakkasin ära minema. Olin juba poest väljas, kui müüja hõikas, et ei tea, kas mul seda krediitkaardi väljavõtet ikka vaja ei olegi, mille ma leti peale jätsin. Vaja. Muidugi vaja. Kannakalt tagasi ja paber laua pealt kotti. Vahepeal hakkas müüja järgmisele tšekile järjekorranumbrit kirjutama ja küsis, et kas minu tšeki number oli 3. Tšekk kotist välja, jah, oli küll. Poest välja. Ukse pealt hüüab müüja, et kas ma oma tšekki ei tahagi. Näeh, nüüd jätsin selle letile. Uuesti poest välja. Paar poodi kaugemal avastan, et kindaid pole. No kus mujal ikka kui teepoes! Sel korral võisin juba vanduda, kuidas müüja leti all vaikselt telefoni silitas ja pingsalt juurdles, kas tasub 112 helistada või mitte, sest normaalsusest oli asi juba kaugel. Ilmselt kahtlustas ta mul mingit haigushoogu. Ma ei saanud talle seda pahaks panna, sest kui kristalselt aus olla, siis ma ise mõtlesin juba ka, et huvitav-huvitav, milline tõbi nüüd siis niimoodi välja lööb.

Ühesõnaga, tulles tagasi loo alguse juurde, siis tõenäoliselt vajan ma ravi. Ma ei tea, kas mingeid nõelu või teraapilist plaastrit kuklapiirkonda või mingeid tablette. Midagi igatahes. Ma helistan oma perearstile, enne kui see kapitaalselt dekreeti jääb. Ausalt.

Ja üleüldse ei saa ma aru, miks keegi minust koomiksit ei joonista. Ma olen oma hajameelsuses ju nii kriipi tüüp küll, et teeksin näiteks Hagar Hirmsale lõdvalt ringiga ära. Tema kõrval on minul ikka juhmuses magistrikraad, kui nii võib öelda.....

Inimefed on vaftikud...

2009-01-06T13:35:00.001-08:00

Väike misantroobiussike on minus juba paar päeva oma kurja rohelist pead kergitanud ja mille muuga see lõppeda võikski kui sellega, et nüüd tuleb soig.
Mulle tundub, õigemini ma olen suhteliselt päris kindlasti raudsel seisukohal ja veendumusel, et inimesed käivad mulle närvidele. Ehk tsiteerides "Jääajast" oma armastatud tegelast laiskloom Sid´i: "Inimefed on vaftikud!" Vähemalt mingi osa nendest.

Esiteks see osa, kes on kas nägemispuudega või lihtsalt kirjaoskamatud. Sest kurat, kui ma lähen kaubanduskeskuse proovikabiini mingit riideeset selga proovima ja selle uksel on SUURTE TRÜKITÄHTEDEGA kirjutatud tekst "Palume kaasavõetud rõivad tagasi oma kohtadele viia", kuid proovikabiin näeb välja nagu mingi Balti jaama second-hand osakond, nii et mul pole isegi nii palju ruumi, et ennast sinna sisse mahutada, ilma et ma mõnele riidehilbule peale ei astuks, siis ma tunnen, kuidas mul vererõhk tõuseb ja ma tahaks kedagi peksta. Aabitsaga. Peksta. Et ta raisk ükskord lugemise selgeks õpiks ja aru saaks, et sildid on kirjutatud selleks, et neid loetaks ja neil kirjutatut järgitaks.

Teine osa inimesi on need promeneerijad, kes kulgevad ringi luuludes, et peale nende ei ole kogu tänaval ega koridorides ega üldse kustahes kitsas kohas mitte ühtegi inimest. Eriti käib selline kaader mulle närvidele Narva maanteel, Foorumi vastas üle tee, kus bussipeatused on. Kretiinid, kes arvavad, et kui Tallinna Transpordiameti mingisuguse segase otsuse alusel selle tänava ääres bussid peatuvad, siis see ongi kohe 100% bussipeatus, kus võib seista ja tolgendada täies laiuses. Sitapead, see on kõnnitee, kus inimesed mõ-ni-kord tahavad lihtsalt kiiresti edasi liikuda, mitte teie selja taga oodata, kuni te oma suitsu ära teete või oma jutuajamise naabrimutiga ära lõpetate. Ma olen kordi ja kordi enda ees kulgenud inimesele konkreetselt selga jooksnud, sest tema on otsustanud, et aitab nüüd kiirest sammust, ma olen kohal, seisan poolelt sammult ja ootan nüüd bussi. Aamen.
Minu meelest peaks sellesse tänavaossa üles riputama valjuhääldid, kust keegi plekise häälega vahetpidamata pasundaks, et "kodanikud, tehke ruumi!" Meeldetuletusviitade idee ei tule kõne alla kahjuks (vaata eelmist punkti).
Viru keskuses on samasuguseid luulusid järgmine kamp ringi loivamas, nii et juhul, kui sul on kiire ja sa tahad aega võita ning rutem liikuda, siis... seda teed mööda minnes ei maksa lootagi.

Kolmandaks on vaimupuudega autojuhid, kes ristmikule/vöötrajale välja sõidavad ja seal siis tõmblema hakkavad, sest nad jäävad ette nii jalakäijatele kui ka neile autodele, kes oma õigusega ära oodatud rohelise tulega sõitma peaksid hakkama. Mõnikord tahaks tõesti mõnele sellisele minna ja aknale koputada, et küsida, kui palju aega ta nüüd siis ikkagi võitis selle nõmeda sokkimisega ristmikul. Kas jõuab ikka kõrvalseisnud autost varem kohale?
Kust sellised imbetsillid load saanud on?

Ah, aitab küll, jaanuarikuu soigumise limiit on juba ammu ületatud.
Aga päriselt ka - inimefed on vaftikud.

National Geographic annab teada

2009-01-01T12:45:00.000-08:00

Olulised asjad kõigepealt:
Südamlikud õnnesoovid Matikaalule ja isand Turovskile uue aasta saabumise puhul.

Laulasmaa Ornitoloogiaklubi kogunes, seekord tõsi küll, hõrendatud koosseisus, vana aastat ära saatma hoopis Sakku. Selleks oli mitmeid mõjuvaid põhjuseid, milledest esimese ja tähtsamana tasub ära mainida asjaolu, et me soovisime oma tegevusraadiust laiendada. Teise, mitte vähem olulise põhjusena võib öelda, et me tahtsime kontrollida, kas uuemaid loomaliike ka mujal kui Laulasmaal leidub. Oh, oleks me vaid aimanud, miline saak meid ees ootab!
Ilmselt tuleb 2010 aasta jaanuariks välja "Darwinismi keerdkäigud Harjumaa piirialadel: Täiendusi Punasele raamatule" esmatrükk.

Kohe kokkutuleku alguses koperdas keset majahoovi Tikukaapur. Üsna haruldane isend, kelle esivanemate alged ulatuvad juba juura ajastusse, mil tulemasinaid polnud veel leiutatud ja selle asemel alles eranditult tikkude abil sigarette süüdati. Tikukaapurid on võrdlemisi muutumatul kujul säilinud kuni tänapäevani, evolutsioon on neid mõjutanud vaid sel määral, et nad küll püüavad ainult aeg-ajalt lolli järjekindlusega tikkudega suitsule tuld peale saada, aga sellest ei tule paraku esimese paarikümne tiku jooksul mitte muffigi välja.

Vahetult enne aastalõpu viimaseid minuteid leidsime Kontsmaakri. Tema avastamine tulenes puhtalt praktilistest vajadusest. Nimelt oli viimasest lumetormist jäänud värava ette meenutuseks hale lumehangeke. Kahjuks oli see saabuvate külmakraadide tõttu läbinisti ära jäätunud ja troonis seal uhkes üksinduses nagu polaarmütsi tutt Marsil. Kontsmaakri abiga tuli selle kivistunud pätsi sisse adekvaatsed augud raiuda, et nendesse võiks raketipulki sisse torgata. Kingsepaarve lubas Kontsmaaker hangeomaniku aadressil hiljem järele saata.

Eriti tulemuslikuks muutus meie leiunimekiri aga alles täna pärastlõunal, kui meiega ühinesid ülejäänud klubiliikmed. Nüüd võime mitmele isendile ka häälenäidised juurde lisada, mis tähendab seda, et väljaantav entsüklopeedia saab ilmselt olema elektrooniline või vähemalt lisame paberväljaandele kaasa CD-plaadi nende salvestustega.

Salvestasime edukalt madalalaubalise mullakabistaja abitud piuksatused, gürsa futurama regularise susina ja erilise briljandina tuleb kindlasti ära märkida tikkimisvõimetu tötskääbuse laulu. Tötskääbuste liigi kohta saime ka hulganisti muud informatsiooni. Näiteks on meile nüüd teada, et lollidele küsimustele reageerib ta iseloomuliku tramptantsuga, millele lisanduvad raevukad kätsuvad häälitsused. Ka on tal on üliarenenud huumorimeel, mis ekstreemsetes olukordades võib väljenduda lausa krevetiks krussi tõmbunud kehakuju ja kõõksuvate luksatustena. Ettevaatust - vihahoos või päkapikke ligi meelitades lõhub pannilabidaid!

Punktiks kogu aastavahetuse meelelahutusele lisasime oma kollektsiooni veel ka karmikarvalise saku sariharjaja. Nemad on iseäranis hoolikad pesapunujad, kes valdava osa oma ärkvelolekuajast veedavad harja ja kühvliga mööda oma territooriumit ringi kablutades ja kohati isegi nii sõgedaks muutuvad, et plaanivad õues lumehange pealt raketitahma ja puupuru kokku kraapida, et hang uuesti valge ja puhas välja näeks.

Protokollis ja edastas
entsüklopeedia väljaandmise komitee lihtliige
gürsa futurama regularis

Hallid kassid jäävad ka päeval hallideks kassideks

2008-12-22T13:54:00.000-08:00

Alljärgnev olgu selgituseks minu mania- kaalsele kinnis- ideele leida meie viletsast kaubandusest midagi isikupärast ja värvilist endale selga.
Lugege, moepätud, ja võtke õppust! Siin räägib keskpärasuse jumal teiega!
Lugege ja olgu see lugu teile näiteks elust enesest.
Situatsioon - hommik. Bussitäis uniseid inimesi kooli-kontorisse-kuratteabkuhu loksumas. Mina loksusin tööle, see selleks. Täiesti ebas kohas, keset Ristiku tänavat, ronivad bussi piletikontrolörid! Ma ütlen, et neile on uusi logistikuid sinna tööle võetud. Või moodustatud mingi üllatusprojektide osakond, sest ma pole oma elus enne näinud, et selle koha peal kunagi kontrolörid seisnud oleks. Aga noh, arenevad. See on hea. Keegi vähemalt suhtub oma töösse väikese loomingulisusega.

Kontrollivad pileteid, minul loomulikult ontliku inimesena on pilet täiesti olemas. Või noh, kuukaart, kui seda ID-kaardi eest ostetavat eimidagit kaardiks võib nimetada. Noh, nimetame seda siis tinglikult kaardiks. Ühesõnaga - olemas. Juba jupp aega olen korralikult ostnud. Vahepeal katsetasin ka jänese-elu, aga see karjäär jäi üsna lühikeseks, sest kasvav paranoia ja närvirakkude massimõrv ei tasunud seda ära. Mis elu see on, kui iga inimest, kes su kõrval bussis natuke niheleb, kohe kontrolörismis kahtlustama peab.
Ei, ühesõnaga... olin täiesti korralik kodanik.

Noh, teevad siis oma tiiru ära ja hakkavad jäneseid üles lugema, kes nendega koos selleks korraks oma reisi lõpp-punkti jõudnud olid. Ja viipab meeskontrolör siis oma poole pealt bussist ka, et nii - teie, teie, teie ja teie tulete siis ka minuga koos välja soojast ühistranspordist. Kolmas "sina" olin tema viipe peale mina! Ma pidin südari saama! Mismõttes nagu??!! Tõstsin valju protesti, et kuulge-kuulge-kodanik, mis toimub. Mees seepeale vaatab mulle hetkeks pingsalt otsa ja ütleb siis "Oih, vabandage, teie ei pea kuhugi tulema. Ma mõtlesin hoopis seda naisterahvast siin. Teil oli kõik korras", ja viipab mingi 2 pinki eemal istuvale naisele.
Ja lõpetab siis lause "Te olete ju k õ i k ü h t e m o o d i m u s t a d e s m a n t l i t e s, ega mul meelde jää kohe"

Selge. Tähendab, see, et ma oma mustale mantlile suure muhu roosid peale tikkisin, ei aita ka mitte üks põrm. Must mantel jääb mustaks mantliks ja kõik naised mustades mantlites jäävad ikka ühesugusteks naisteks mustades mantlites. Oh oleks mul näiteks kollane mantel olnud... või roheline...
Nii et - siit moraal! Kui võimalik, siduge endile kasvõi suled pähe, muidu lüüakse teid keskpärasuse risti ja seal te siis olete.

Öösel on kõik kassid hallid

2008-12-21T03:34:00.000-08:00

Riisikal oli lasteaias jõulupidu. Ontliku lapsevanemana olin muidugi kohal nagu 5 kopikat. Tootjafirma teine pool oli samuti ennast kohale vedanud, kaamera kaasas ja filmis kõik oma jüngri laulmised-tantsimised-näitlemised üles. Noh, kõik oli ilus ja päris nagu ameerika filmis.

Pidu sai läbi, rahvas läks laiali. Mingi osa koduteest meil kattus. Mina astun ees, Laura käekõrval ja pidukleit riidepuuga kilesse pakituna üle õla. Järsku küsib äsjane rezissöör:
"Kas Laural oli see kleit seljas?"
Oleksin sel hetkel ilmselt Hämmeldunud Ilmete maavõistluse kinni pannud... Mismõttes nagu, et kas tal oli see kleit seljas?! Ei, kurat, niisama tassin siin kogu tüdruku garderoobi üleõla kaasas, lihtsalt et kõik näeks, kui palju tal veel peokleite kodus olemas on. Kõiki ühekorraga ju selga ei pane...
Või et kas tüübil on nagu selline räimemälu, et ta ei suuda meenutada, mida ta just 10 minutit tagasi filmis?
"Jah, mis sa nagu ei mäleta või?"
"Einoh, millal ta selle siis ära vahetas? Tal oli ju punane kleit!"
Hämmeldunud Ilme minu näol saavutas Grand Prix väärilise taseme. Vahetas? Keset pidu? Millal nagu?
Selgus, et tüüp oli kogu aeg vale last filminud. Ok, ma saan aru, et päkapikumütsid olid peas kõigil, aga... Pif, mehed. Pool aastat lahus elamist ja juba ta enam ei mäleta, mis nägu ta oma laps on. Mitte et nad vahepeal piisavalt sageli koos poleks olnud...

Igatahes on kellelgi on nüüd kena koduvideo. Ainult et vale mehe kaameras.

Nädalavahetuse päeva nali ka. Vahib Laura hommikul lakke ja teatab sügavamõtteliselt: "Mina ei ole oma vanavanemaid kunagi näinud. Nad surid enne välja."

No comments.

Kuidas transportida teelusika peal pošeeritud* muna

2008-12-04T11:37:00.000-08:00

Täna ma ei virise, sest täna ma olen vihane. Ja kui ma olen vihane, siis ma sajatan.
Ma nimelt ostsin endale täna täiesti plaaniväliselt järjekordse orhidee. See on mul nüüd kolmas. Esimese ma sain kingituseks, teise ostsin täiesti sündsusetult kalli hinna eest Tallinna Kaubamajast ja kolmanda omanikuks sain siis täna, kui nägin neid Maximas (kuhu ma tavaliselt kunagi ei satu) uduodavalt müügil.

Väike eellugu asjale on järgmine:
See, et ma neid üldse endale koju muretsema hakkasin - selles on täielikult süüdi Riina, Anne-Ly ja Heddi, kes mulle esimese kinkisid. Alguses ma vaatasin seda imeasja täieliku hirmuga, et hoidku taevas, mida selline küll sööb ja kuhu ma temaga jalutama pean minema, aga kui ta pärast kolmandat päeva minu aknalaual õitsedes ikka veel juurikaid nurka ei olnud visanud, siis juba pidasin plaani, et what if... Vatiffi viirus läks sujuvalt üle kergeks põletikuks ja nüüd võin öelda, et põen juba täielikku orhideetõve akuutseimat vormi.

Aga tänase juurde tagasi tulles, siis, olles oma uue silmarõõmu üliettevaatlikult ostukorvi paigutanud ja sellega järjekorras seisin, hakkas toimuma imelikke asju. Mida edasi, seda kindlamalt ma veendusin, et inimesed ikka ei oska ilusaid ja õrnu asju üldse hinnata ja suur osa kahejalgsetest on täielikud lambad. Esimesena üritas minu kallist värsket lemmikut mõrvata üks sinises kitlis naislehm (ma mõtlen tõsiselt!), kes tuli mingi kuradi korvikuhjaga ja konkreetselt sihtis seda minu taime pihta. Ning et asi oleks kindel, siis üritas veel jala- ja seelikusabaga tagant aidata. Minu karjatusele, mis kannatanuks täiesti välja võrdluse parima õudusfilmi röögatusega, see moor üldse ei reageerinud. Vaevalt et ta kurt oli, pigem venelane. Ei saanud eestikeelsest karjatusest aru... No kuna lill oli veel terve, siis läksin sujuvalt üle venekeelsele karjatusele, põimides sinna ilma igasuguse valehäbita sisse asjakohaseid väljendeid nagu "kuda võ napadajete", "slepaja suka" jne. Selle peale kostis moor ainult "mõhhh" ja kärutas oma korvikuhjaga edasi. Ilmselt ei olnud tema aju võimeline hetkel rohkem kui üheks ülesandeks ja selleks oli ees terendav korvikuhi, mis temapoolset täiendust ootas. Enivei, üle noatera õnnestus mul seekord oma taim päästa.

Järgmisena katsus õnne kassiir, kes, olles lille kassast läbi löönud, loopis selle tagantkätt kuskile kassalindile, nii et ainult minu välkkiire reageering lill püstiasendisse tagasi tõsta päästis seekordki hulleimast. No pekki, miks müüvad selliseid hapraid asju niisugused ajukääbikud, kes lille ilust ja väärilisest kohtlemisest mitte halligi ei taipa!!!???
Kui Kaubamajast oma eelmise eksemplariga koju tulin, siis ronis kassiir oma leti tagant välja (sic!) ja pakkis oma kätega mu ostu mitmesse paberisse, et jumala eest külm sellele liiga ei teeks. A need uduangerjad seal Maximas tuleks minu meelest küll taimekaitseseltsi kaevata.

Saaga jätkus tänaval, kus mitu penskarit mu kilekotile küll kepiga, küll kotiga kallale tungida püüdsid, tehes seda sellise agaruse ja järjekindlusega, justkui oleks Savisaar selle kotijooksu võitjale 60% pensionitõusu auhinnaks lubanud.
Kuidagi õnnestus mul siiski neist maniakkidest mööda laveerida ja kontorisse jõuda. Seal pakkisin oma kallikese kenasti mitmekordsesse paberisse ja palusin Jumalat, et õhtul rahulikumalt läheks. Aga ei. Terminalis bussi oodates kügeles seal mingi poisiklunn, kes oma trennikotipõiega kettaheidet harrastas. Vähemalt seda osa, mis puutub hoovõtukohta. Seal ei olnud kannatajaks mitte üksi mina, napikalt enne mu pagasile pihtasaamist jõudis ta ühe titemamma vankri ära rihtida, nii et mina ei pidanudki vaeva nägema talle peale käratamisega. Sain vaid kergendunult ohata.

Viimaseks piisaks karikas osutus minu oma liha ja veri, kes ka kohe uurima kukkus, et mis mul seal paberi sees koti sees ikka olla võiks. Kukkus kohe harutama ja rebima. Pärast minu röögatust "Käed eemale Nikaraaguast, tahmanägu" ja sellele järgnenud selgitamist, et see on lill ja väga õrn ja läheb katki, kui käperdada jaa nii edasi, näis asi maha rahunevat. Aga mu lapsel on paraku eesti rahvuskala - suitsuräime - mälu. Unustamiseks polnudki rohkem vaja kui seda aega, mis väike-Helena ennast ka garderoobis riidesse sai ja meiega koos välja hakkas tulema. Selle õnne peale, et ei pea üksi lasteaia väravast välja jalutama, läks Laura nii pöördesse, et hüüdis "Oioi, Helena tuleb ka meiega koos koju!". Aga hüüdele taustaks kloppis ta mõnuga vastu minu hindamatut paberituutut.

Kurat, kui ma koju jõudsin lõpuks, olid mul närvid läbi nagu narkokoeral. Järgmine kord, kui kavatsen veel mõne lille endale koju soetada, rendin endale soomuki.
Ja ajan sellega kõik ees koperdavad inimesed kui potentsiaalsed ohuallikad alla. Laiaks. Ja külje peal liikuvad isendid, kes soomukile lähemale kui 2,5 m trügivad, samuti.

pošeeritud muna* - juhuks, kui keegi ei tea, mida see tähendab. Munade pošeerimine on munade keetmine ilma kooreta. Ehk et tehnika näeb välja selline, et vesi aetakse keema ja muna lüüakse keevasse vette ning üritatakse siis seda seal lusika abil segades umbes ümara kujuga hoida. Tekib poolhüübinud loperguse kujuga.... miski. Põhimõtteliselt võib öelda, et kui see maitseb sama hea kui ta välja näeb, siis olen ma siiani elus veel ainult tänu faktile, et ma pole seda jälkust sööma juhtunud.

Kiri Jõuluvanale

2008-12-03T03:38:00.000-08:00

Tere, kallis Jõuluvana!

Olen sel aastal olnud üsna hea inimene, noh-nii-mõistuse-piires... Seega ma arvan, et vääriksin täiesti ühte sinupoolset väikest meenet kuuse alla.

Ole mureta, ma ei soovi punast Audi TT-d ega tasuta reisi Iirimaale ega isegi mitte lotopiletit, mille võidusumma eest saaks osta väikese elamise kuhugile vaiksesse rajooni. Ma olen palju vähenõudlikum ja ei küsi sinu käest muud, kui vaid et palun too mulle üks plekist äratuskell, mis armsa tirina asemel röögiks nii umbes 200-detsibellise helitugevusega "KARK ALLA, UIMERDIS!", sest ma ei viitsi enam hommikuti selle peale üles tõusta, et väljas on hele valge ja päike kõrgel ja ma olen oma mobiili süüdimatult kinni vajutanud ning pean tõdema, et olen suutnud järjekordselt sisse magada (nagu täna hommikul näiteks)!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Ette tänades.....

Üldiselt tegin ma täna hommikul täieliku Pelgulinna rekordi, lühendades voodist üleskargamise ja kesklinnas kontoriuksest sisseastumise vahelise ajavahemiku 40 minutile. Jumal ise teab, kuidas see mul õnnestus, arvetades asjaolu, et vaja oli veel ka väike razboinitsa lasteaeda viia ja 40 liini buss lausa ületas isennast uimerdamise taseme poolest. Venis nagu purjus Viinamäe tigu mööda Ristiku tänavat ja Toompuiesteed.

Enivei, meikida ma ennast muidugi ei jõudnud ja kodunt välja olin sunnitud minema oma öönäoga, mis tähendas seda, et inimesed vaatasid mind täna hommikul väääägaa kummaliste näoilmetega. Mulle tundus. Kui ma ise ennast kõrvalt vaadanud oleks, siis oleksin kindlasti sama ilmega jõllitanud. Sest tavaliselt ei lähe ma kõrvalmajas asuvasse poodigi ilma elementaarse tuuninguta.

Pärastlõunal tabas mind ilmutus, mis sosistas mulle kõrva: "Hmmmmmm, hmmm, ma näen, et täna on viletsus, igavene põlgus ja töökoha kaotamine saabunud ühele Suurtüki kingapoe müüjale!"

Vaeseke unustas riiulile sinakashallid kingad ja ma sain enne jaole, kui mõni kohusetruum klienditeenindaja need sealt ära oleks jõudnud krabada ja maja taha lume alla matta kuni

6. detsembrini.

Vaat nii.

Operatsioon "Päästkem dodo-linnud!"

2008-11-23T23:18:00.000-08:00

Nädalavahetusel sai taas kord kokku Laulasmaa Ornitoloogia- ja Zooloogia Selts, sedapuhku Henry sünnipäeva puhul. Ma siiani pole veel kindel, kas mul on kahju sellest, et pidupealik ise kohe alguses liiga suure lonksu võttis ja seetõttu 80% ulatuses oma peo maha magas, aga ma mõtlen selle peale. Jõuluaeg, vist peaks ikka veel 12 tunnil heaks inimeseks hakkama ja ütlema, et oli küll kahju. Icc...

Üldiselt, kõige muu toimunu käigus sa selgeks kaks asja: järgmisele üritusele kutsume külalisesinejaks kas Mati Kaalu või isand Turovski, sõltuvalt sellest, kumma tunnihind odavam on, ja teiseks - kurat, suitsupausidele tuleb diktofon kaasa võtta, sest kogemused näitavad, et just siis avastatakse kõige rohkem uusi elajateliike. Aga gin-toonikus leotatud ajudest kipuvad nende nimetused hommikuseks pohmeluseks koos alkoholiga ära aurustuma. Vähemalt minul, Kerstil ja Ulrical see nii juhtus.

Ja nii ongi, et kuigi ma mäletan, et seekordne saak oli üsna kopsakas, ei suutnud mitte keegi meenutada ühtegi nimetust rohkem kui möödunudkordse hariliku eesti hallikirju käbirebija väheke rajum alaliik käbirappija ning täiesti uus liik, ladinakeelse nimetusega gürsa futurama regularis, mis eesti keelde ümber panduna võiks tähendada siis midagi umbkaudu sellist nagu tulevikuvisiooniga tissidega uss või midagi sellist.

See viimane kuulub üldiselt üsna ohustatud liikide hulka. Täna on seis veel selline, et nimetatud liigi esindajal (elik minul endal, nagu selgus :-D) on küll naissoost järglane olemas, aga edaspidiste arengute osas ei anna ma mingit garantiid ja nii võibki juhtuda, et paarikümne aasta pärast oleme me välja surnud nagu dodo-linnud.

Mati võiks ainuüksi Laulasmaa populatsioonist leitud elajaloomadest Tallinnasse teise loomaaia püsti panna, ma pakun :-)

Aga niipalju dodolindudest.

Nagu päris-päris dodo, nüüdseks surnud...

Helesiniste kingadega on selline lugu, et pole kinga, pole probleemi. Lähen reedel pidusse ilmselt paljajalu. Ongi nooblim. Majanduslangus ja puha... Kingamüüjad on selle juba ära tabanud ja ei too sisse mitte ühtegi värvilist pidukinga, sest selge on ju see, et kes see katku ajal ikka pidu peab ja kinga ostab. Parem müüme botikuid ja muid tatise ilma kontsikuid. Ei tea, kas peaksin ähvardama, et tulen linnapeale saapaid ostma - siis ilmselt kaoks see mustade jalavarjude mass otsekohe lettidelt....

Tegelikult, kui ma täna hommikul oma saabastele natuke tõsisemat tähelepanu pühendasin, siis ma omaette tõsimeeli arutlesin, et peaksin laskma mõnel heal tuttaval ennast piilukaameraga jälgida tänaval. Enda meelest ma käin nagu normaalne inimene, aga saapaninade järgi otsustades võiks arvata, et tipsin puhtalt varvaste pealt nagu mingi kuradi balleriina. Saapad igatahes ähvardavad küll varsti jälle välja näha nagu pika säärega sandaalid, lahtiste varbaotstega.

Neid ninaotsaparandusi tuleb mul kingsepa juurest oluliselt sagedamini tellida kui kontsaplekivahetusi. Kohaliku Rimi kingsepal tõuseb juba iga kord, kui ta mind lähenemas näeb, vererõhk 200 peale ja süda jätab lööke vahele, ei tea kas õnnest või õudusest (et kas rahapakki nähes või järjekordsetele ninaotsadele mõeldes) ja ta ei rahune enne, kui on veendunud, et ma seekord tema konkust mööda astun.

Nii, selleks korraks ma nüüd lõpetan halamise, kunagi hiljem, kui mul rohkem aega on, siis ma võiksin rääkida sellest, kuidas ma tuisu käes ennast õuepoole välisust luku taha panin või muudest vahepeal juhtunud viletsustest... Aga seda mõni teine homme.

Konnade elust

2008-11-20T23:47:00.000-08:00

Ma pidin üksõhtul tõsiselt naerukrambid saama, kui Laura-Heleen hakkas oma päevaseid lasteaiamuljeid minuga jagama.
Jutt oli lühike ja konkreetne:

"Mina onju istusin kivi peal ja mängisin magavat konna, kui tulid kaks titte - üks oli eriti vastik ja teine oli täitsa juhmpea, ja nad lükkasid mu sealt kivi pealt ümber ja ma kukkusin maha ja sain haiget ka. Siis ma mõtlesin, et ma teen neile peksa, aga ma ei teinud, sest nad on ikkagi tited ja lollid pealegi."
Kurat, viimasel ajal on ajaga nii kitsas käes, et nutt tuleb peale. Kirjutada ka ei ole aega siia enam .... Kuigi - vinguda oleks nii mõnegi asja üle. Eks ma võtan ennast ükspäev kokku ja siis irisen täie raha eest! Be warned!

Ma olen nähtamatu

2008-11-03T01:25:00.000-08:00

Kroku avastet´ test tundub üsna pop olevat blogirahva seas. Ega mina ei saa kehvem olla.

Tulemus oli veidi üllatav küll, ma ise oleks ennast mingiks lõkke-inimeseks pidanud, aga noh, juuu maaaa siiiii ei oleeee......

Ma puhun nüüd oma tulemuse siia, mitte et see kellelegi üldiselt korda peaks minema.

Air
You are 61% Extroverted and 52% Chaotic

Virtue - Air people possess the virtue of knowledge. This does not mean they are more intelligent than anyone else but are generally well rounded and informed. They are good communicators. Most have a good grasp of the language and generally know a little something about everything. They have good personalities and are easy to get to know.
Core - These are mentally inclined people. They actively acquire knowledge through experience, education and association. They are curious, have initiative, are original, generally are well-disciplined and are quick thinkers.
Nature - They rationalize by thinking things out rather than being influenced by emotional or physical factors. They enjoy any type of entertainment where they can use their intellectual capacity and their ability to think quickly and accurately often gives them the upper hand.
Drives - These people have a tendency to judge themselves very harshly. They have certain standards they set for themselves such as hygiene, the way they dress, education, job performance and family.
Vice - When angered, they resort to trickery. These people are crafty, under handed and ingenious when it comes to evil. They are also prone to physical violence. They carry a grudge, and they are quick to express their opinion and are very opinionated.

Vot niimoodi siis.
Mõni asi tundus täitsa minu moodi isegi olevat....

Kuidas linnud ja loomad endale nimed said

2008-10-27T12:20:00.000-07:00

Kunagi ammu-ammu, umbes 2 päeva tagasi sai ühel sünnipäevaüritusel kokku hunnik superhäid sõpru, kes üksteist juba Vilma ja Fredi ajast tunnevad ja sellest ajast alates umbes 274 puuda soola, ligikaudu Vaikse ookeani jagu gin-toonikut ja ruutmeetrite kaupa minu küpsetatud singi-seene-, õuna- ja kirsipirukaid on ära hävitanud.

Loendamatute suitsupauside käigus ja hingematvate naerurõkatuste saatel avastati hulgaliselt uusi ja senitundmatuid looma- ja linnuliike, kellel siis ka vastavalt uued nimed anti. Nii täienes meie punane raamat alljärgnevate isenditega:
harilik eesti hallikirju käbirebija;
ida-euroopa madalalaubaline mullakabistaja;
laulasmaa madalakasvuline koninokkur.

Tänud, sõbrakesed, et te olemas olete ja minu spordivaenuliku elustiili kihva keerate sellega, et ajate mu niimoodi naerma, et see võrdub räigelt 200 kõhulihaseharjutusega loetud tundide jooksul. Mul on veel täna selline tunne, et sain irvitamisest tõhusa songa endale ning kaalun tõsiselt perearsti poole pöördumist.
Ja Ulrica, sulle teadmiseks veel: mu hing ei saanud rahu ja ma kontrollisin täna järele - ma olen oma 10-senimeetriste punaste saabaste tikk-kontsade otsas liikudes tõepoolest Laulasmaa rajooni kiireim sprinter, sest 40 bussil ei olnud minu vastu mitte mingeid šansse :-), tegin talle julmalt pooleteistkümne ringiga terminalis pähe. Pärast oli küll kops põlveõndlas ja hapnik täiega nullis, aga see ei loe. Võitjate üle kohut ei mõisteta.
Vana indiaanlane Välepõder on rääkinud. Hau.

Ma parem ei hakka oletama, mis järgmisel ühisüritusel toimuma hakkab. Alkot tuleb igatahes rohkem varuda, et ei peaks kell 1 öösel ennast sellega petma, et kummelitee ja sidrunimorss ka promille võiksid sisaldada. Kahtlustan, et teist korda ma enam oma organismi ei peta sellega.

Desperate Housewives - välja jäänud stseenid

2008-10-23T23:46:00.000-07:00

Keegi käpik saatis mulle kirbimüüjad kallale. Ma tean küll, kes see oli, aga nimesid nimetamata, Henry, kui sa veel peaksid kunagi mu telefoninumbri andma ükskõik kas Päästearmeele, jehhovatunnistajatele, vihmavarjumüüjatele või kasvõi loomade varjupaiga vabatahtlike ühendusele, siis ma kaetan su ära ja usu mind, ma teen seda nii põhjalikult, et sinu lapselapsed ka veel nutavad.

Aga kirbimüüjad helistasid mulle tõesti. Kuna mul pühapäeval midagi teha ka ei olnud, mõtlesin, et las siis tuleb ja näitab oma revolutsioonilist kodutehnikaimet, niikuinii ma ei kavatse seda osta.

Tuligi siis mingi mehike kokkulepitud kellaajal kohale, kaasas pisike tolmuimur ise ja hiigelsuur kohver täis lisavarustust, mille majutamiseks tuleks ilmselt teine korter veel üürida, et kogu seda stuffi ära mahutada.

Hakkas peale ladusa jutuga kellestki ameeriklasest, kes kunagi geniaalse idee peale on tulnud ja kellele maailm sellise imemasina eest tänu võlgu on. Sorry, sõbrake, kui ma endale peaksin mingit kodumasinat tahtma soetada, siis mind tõesti ei huvita sealjuures, kes selle kunagi valmis tegi. Peaasi, et töötaks ja oleks efektiivne. Vaevalt et keegi kunagi mingit Philipsit või Kenwoodi ostma minnes enne endale firma ajaloo pähe õpiks. Täiesti marginaalne info ju...

Kiitis edasi, kuidas ikka Ameerikas kõik seda kasutavad (terve Wisteria Lane muudkui kondab sellega ringi, ainult et filmis seda loomulikult ei näe millegipärast :-D) ja et see on puha Ameerikas toodetud ja käsitsi kokku pandud. Halloo... Tänapäeval ei pane mitte keegi Ameerikas enam midagi käsitsi kokku, kõik see töö tehakse ära kuskil Taiwanis või Vietnamis ja pärast lihtsalt kleebitakse silt "Made in USA" peale. Kui sedagi... Pealegi - mulle ei meeldi Ameerika asjad. Ameerika ise ka ei meeldi. Ma ütlesin seda sellele tegelasele ka, aga kui arukas müügiesindaja oleks selle koha pealt kõikides järgmistes lausetes sõna "Ameerika" koheselt ära vahetanud ükskõik missuguse teise kohanime vastu või siis viinud jutu üleüldse sujuvalt mujale, siis seesinane minu eksemplar lasi häirimatult oma Ameerika-jura edasi. Müüja või asi, ei mingit kohanemisvõimet muutuvate oludega...

Tolmutas mul toas mis hirmus, näitas siit ja näitas sealt, kus mul kõik sodi ja praht ja tolmulestakaka kobrutab. Eriliselt pika jutulõigu pühendas ta minu sarjamisele, et miks ei ole mul kodus ühtegi vaipkatet maas. No perrkele, esiteks pole see tema asi, teiseks mulle vaibad ei meeldi ja kolmandaks, nad on ühed tüütud tolmukogujad! Selle viimase väite peale ta teatas, et see ongi hea, vaibad peavadki tolmu koguma. Pif... mina arvasin, et neil on mürasummutav, dekoratiivne ja soojaandev eesmärk. Sellesama tolmutamise pärast ma neid ei olegi endale muretsenud.

Kui ma talle siis veel ütlesin, et mul pole tolmuimejat ka, vaatas ta mind üldse sellise haleda ilmega, nagu ma oleks talle just öelnud, et ma olen orb, mul pole kodu ja mu kuldkala, kes elas minu seljakotis kolmeliitrises purgis, suri ka ära ja ma olen üksik, õnnetu ja depressioonis.

Ühesõnaga - iga järgneva lausega muutusin mina tema jaoks üha mõttetumaks kliendiks ja tema minu jaoks oma apsakatega müügijutus aina halenaljakamaks.

Lugu lõppes sellega, et pärast 2 tundi minu kalli aja raiskamist, mille jooksul ta mulle üheselt mõista andis, et kui ma kohe ei võta pangalaenu ega osta tema tuulepöörisena töötavat imurit, siis suren mina sinnasamasse paika vanarahvast tsiteerides - sitasurma, õigemini tolmulestakakasurma, millele eelneb lõpmatuna tundub agoonia igasuguste ekseemide ja allergiate näol. Mul pole elus mingit allergiat olnud. Kui, siis ainult temasuguste müügitegelaste vastu.

Ma tahaks teada, kas keegi tõesti ka võtab pangast laenu (sest vaevalt et kellelgi mingi 40 tuhhi niisama öökapisahtlis vedeleb), et endale t o l m u i m e j a t osta? Mis sellest, et seesinane masin veel massaaziaparaadiks, õhupuhastajaks, kummimadratsi pumbaks, lemmiklooma kammiks ja kurat teab veel milleks ümber kehastus. (Vana tõde, et kui üks asi kõlbab kõigeks, ei kõlba ta tegelikult mitte millekski).

Ma saaksin selle raha eest endale suvalisest kasutatud autode müügiplatsilt täiesti kobeda sõiduauto, mis mind hea kohtlemise korral mitu ja mitu kilomeetrit edasi viiks.

Ja kui mul juba selline läbi-lauspõranda-keldrit-puhastav robot toas on, kas siis ei teki mul ühel hetkel sunnismeelsust aina koristada ja koristada, sest kõik kohad on kindlasti jälle tolmu täis. Mistõttu ma siis ju koristaksin hoopis rohkem ja sagedamini, kui tavalise tolmuimejaga.

Ja kui sellel kirbul on mingi patenteeritud eriti tõhusalt töötav süsteem, siis miks ei kasuta seda ükski teine tolmuimejatootja? Miks nemad siis kõik seda ebatõhusat teist meetodit kasutavad? Ei usu, et küsimus oleks autoritasudesse makstava raha suuruses.

Ühesõnaga - ma ei usu, et Wisteria Lane´i igas majas üks kirbi peidus on. On ikka mingi tavaline ja ebatõhus aparaat. Mis sellegipoolest kaadrist välja lõigatakse :-)

Attention, Al Bundy, siin sinu Kingajumal räägib!

2008-10-21T01:11:00.000-07:00

Here I come!

Tere, stiiliäbarikud ja muud inimesed.

Te võite vabalt ära arvata, mitut paari punaseid saapad - no ma mõtlen selliseid, milliseid mina meeleheitlikult endale otsisin mõned nädalad tagasi - ma nagu viimase paari kingapoeralli käigus leidnud olen. Kes pakub üle kolme paari, võib ennast autasustada visiidiga lähima kingsepa juurde ja lasta seal minu kulul enda kummikutele uued kontsaplekid panna.

Tegelikult on teema tõsine. Ma kavatsen hakata endale nüüd jõulupidustuste perioodiks, mis on teadupärast kohe-kohe ukse ees, helesiniseid rihmikuid otsima. Nii et kõikide kingapoodide Al Bundyd - kui teil on midagi kasvõi sarnast sellistele iluasjadele, nagu pildil näha on - PANGE PEITU! KAEVAKE MAASSE! PÕLETAGE ÄRA! (ei, ärge põletage tegelikult, teil läheb neid minu närviajamiseks vaja jälle nii detsembri lõpupoole, kui mul neid enam tarvis pole) VÄRVIGE ÜLE!

Ma võiksin muidugi rääkida pikalt veel nendestki eksirännakutest, mida ma olen pidanud viimasel ajal kaubanduses läbima, otsides endale mingisugustki normaalset seelikut, aga ma ei tea enam, kas teema on käsitlemist väärt. Seda enam, et mitu korda sa ühest ja samast asjast ikka kirjutad.

Juhtusin hiljuti Delfist lugema kellegi hala teemal "Olematu pesuvalik suurematele kui AA ja AB korviga naisinimestele" ja ma olin kirjutajaga nagu 110% nõus. Aga kuna ma põhimõtteliselt mitte kunagi ei lasku nii madalale, et hakkaksin kuskil Delfis või Õhtulehes mingit lugu kommenteerima ja kogu selle valdavalt imbetsillidest koosneva "arvamusliidrite kambaga" liituksin, siis olgu siinkohal ära toodud minu arvamus asjast. Siin, minu enda blogis, kus see kedagi ei tohiks segada.

Kõigepealt need, kes soovitavad suuremarinnalistel naistel minna endale spordipoest rinnahoidjaid muretsema - tõmmake endale froteesokk heaga pähe ja kandke seda seal bareti eest. Niikuinii ei ole teie peakolu, mis selliseid sooje soovitusi välja genereerib, paremat peakatet väärt. Ja soovituseks veel - kandke ise neid naba-T-särke, mida seal poes rinnahoidjateks kutsutakse.

Teiseks - pärast pikki otsinguid C-korviga rinnahoidjate osas jagaksin ma meil poes müügil olevad rinnahoidjad lihtsalt kolme kategooriasse: kuulivestid, päästevestid ja tädi Varvaarad.

Kuulivestid on need kivikõvade korvidega, viimase kui millimeetrini täis tikitud ja topitud kausid, mis näevad kenad välja ainult kolmel juhul: esiteks siis, kui need on pandud kenasti üksteise kõrvale ritta kusagile riiulile või riidepuudele (ilmselt ongi nad just sellepärast sellised tehtud, et poes ilusad välja näeksid ja müüjatel mugav oleks); teiseks - vaateakendel nende plastmassmannekeenide seljas. Aga et viimaste tissid niikuinii liikumatult ühes asendis ja juba valmistamise tehnoloogia poolest kikkis ning pringid on, siis pole ju olulinegi, kuidas see rinnahoidja seal veel püsib. Ja kolmandaks - ma arvan, et kui nende kausside sisse näiteks õitsvaid suvelilli istutada ja siis need tikitud lillepotid kuhugi majaseinale kinnitada rõhknaeltega, oleks pilt ka paljutõotav.

Igatahes - tavainimeste selga ja oma algset otstarvet täitma need pesuesemed minu meelest küll ei sobi. Kujuta ette, kui teed mõne järsema liigutuse ja sul selline turvis seljas on! Nii võib ju mõnel pahaaimamatul kõrvalseisjal ootamatult peaajuvapustuse põhjustada. Eriti veel, kui sellise rüü endale ümber Cehk D korviga rindade tõmbad.

Päästevestid on eelmiste lihtsustatud mudelid, ainult selle vahega, et korvid ei ole mitte kivikõvadeks tikitud ja polsterdatud, vaid neisse on mingit geeli sisse luristatud. Kui mõni pervert peaks kunagi teada tahtma, kuidas silikoonrinnad või Botoxit täis näolihased käe all katsudes tunduvad, siis need võiksid küll oma kiiksu täie mõnuga kuskil pesupoes neid rinnahoidjaid mudimas käies rahuldada. Mis puutub väljanägemisse, siis need asjad ei näe mitte kusagil head välja. Riidepuudel rippudes on nagu suhteliselt lontis ja lillepottideks neid kasutada ei saa. Selga pannes loksuvad nagu lekkiv päästevest - rinnad liiguvad ühtepidi, geelipadjakesed vastassuunas. Nagu kuradi vesipüks ümber kere.

Tädi Varvaarad on valdav osa ülejäänud rinnahoidjaid, mis on suuremate korvidega ja mõeldud siis täidlasema tissivaramu omanikele. Üldiselt on nad kas beezid või valged või mustad. Muid toone pole mina nendel täheldanud. Ja ma tean, et minu vanaema kandis ka sellise lõike ja materjaliga "asju" juba õndsal nõukaajal. Aga kui inimene on näiteks mitte 55, vaid ütleme, 18-25? Ja tal on juhtumisi näiteks D või E või isegi F korv, mis muide ei ole üldse mingi haruldus tänapäeval. (Ma ei räägi siin endast, aga never say never - kui ma samas tempos ebasportlik olen, siis ühel koledal päeval võib nii juhtuda küll et minu kehamassiindeksil ja minul endal tekib teineteise suhtes vastupidine arusaam saledast kehaehitusest.)

Pärast esimest voodielukogemust (kui see pärast sellise pesu paljastamist üldse aset leiab) läheb suurem osa tüdrukuid ilmselt kloostrisse või litsiks. Sõltuvalt sellest, kas ta peab vajalikuks ka edaspidi veel sedasama pesu kanda või otsustab loobuda.

Ja kõige lõpuks on veel siis olemas ka normaalne pesu. Aga seda müüakse katakombides. Kusagil seal... you know...

Moejumal on rääkinud. Hau. Selleks korraks.

Aeg annab mõnikord silmad, aga mõistust mitte...

2008-10-14T00:31:00.000-07:00

Hambapolikliiniku ees kasvab täiega lahe kastanipuu. Või noh, puu nagu puu ikka, aga selle lehed on praegu nii vahvalt sügisesed - rootsu keskelt on rohelised veel, aga servad on kõik kolla-kollased. Kõikidel lehtedel. Nii huvitavalt ja korrapäraselt, nagu oleks keegi neid ükshaaval värvimas käinud.
Ma sõidan igal hommikul 40 bussiga sealt mööda tööle, aga pole varem seda puud niimoodi vaadanud. Täna hommikul oli seevastu aega lausa mitu minutit silmitseda, sest terve Toompuiestee venis lõpmatus liiklusummikus. Mingisugune seltskond sõidukijuhte, kes ilmselt igasugusest meediast ära on lõigatud, ei olnud seetõttu ilmselt kuulnudki midagi sellest, et alates tänasest enam Vabaduse väljakule ei pääse. Ja nii nad siis avastasidki Rahvusraamatukogu ees ristmikul olles, et minna pole enam kuhugi. Et perse on läinud nende pikantne plaanike kella 8 ajal linnaviletsuse eest mööda paarutada.

Kogu see summ kruttis ennast lõpuks Liivalaia tänavale, aga kuuldavasti ei olnud seal ka midagi paremat ees ootamas, kuna täna on ju Ülevabariigilise Kakapaberiralli esimene päev ja loomulikult oli Stockmanni juures kah liiklus kinni, sest kõik seisid juba poolest ööst alates sabas ja ootasid, millal kollaste tontide paradiis oma uksed avab. See on ju vana tõde, et kes Hulludelt Päevadelt oma Luonnonystäväni ja Serla varusid kohe esimesel päeval koju ei lohista, see pühib ülejäänud poolasta jooksul peput ajalehepaberiga või tõmbab niisama näpuga komasid seina peale.

Sittagi pole muutunud:
http://euro.postimees.ee/170405/esileht/arvamus/163044.php

Kõverpeegliklassika

2008-10-09T04:07:00.000-07:00

Ma suutsin endale täna hommikul läätse tagurpidi silma ajada. Terve hommikupooliku käisin mööda maja ringi nagu nägemispuudega: kui parema silmaga oli kõik korras, siis vasakult küljelt jooksis pilt kogu aeg mingi nihkega. Ei olnud sünkroonis, nagu öeldakse. Jõle udune oli ka kõik. Aga teisalt - selline pidev sisekaemuslik tunne oli, nagu oleks kolmas silm avanenud :-)

Sellega seoses tuli mulle meelde, kuidas ma eile Täpikesega ühe minu eelneva blogiloo üle vaidlesin. Õigemini nägi asi välja nii, et mina vaidlesin, aga Täpike oli endale mingi seisukoha võtnud ja ketras seda omasoodu. Vastu just ei vaielnud, aga järele ka ei andnud.

Ja sealt edasi kerisid mu ajus need asjad, mida mõteteks kutsutakse, täiesti vabakäigul oma radu pidi edasi ja ma leidsin ennast ühel hetkel hoopiski kogu teema üle laiemas plaanis arutlemas.

Ma ütlen ausalt - tegelikult ma ei viitsi eriti ühest teemast kaks korda kirjutada, aga Täpikese kangekaelne püsimine oma (ja minu arvates täiesti üdini vale) seisukoha juures ei andnud mulle hingerahu ja siin ma nüüd siis jälle olen.
Aga et mis nagu teema on üldse... Teema on see, et Täpike luges minu ebameeldivate inimeste iseloomuomaduste edetabelit ja oli veendunud, et tema võib enda kohta absoluutselt iga punkti juures linnukese kirja panna. Noh, ma ei viitsi enam vaielda, aga igaüks, kes seda inimest elus kasvõi kaugelt ükskordki näinud on, saaks ise ka aru, kui puusse ta oma enesekriitikameelega seekord paneb.

Ma jäin pärast selle üle uuesti järele mõtlema ja see on ikka hämmastav, kui erinev võib olla see mulje, mida sa teistele jätad, sellest pildist, mida me kõik ennast peeglist vaadates näeme. Täpike kuulub selle vähemuse hulka, kes ennast ise alahindavad, samas kui nende tegelik sisu ja väärtus teiste silmis on oluliselt suurem. Enamik inimesi näeb ennast ise märksa ilusamana kui teistele paistab. Ja käitub ka vastavalt sellele.

Üldiselt mul jooksis praegu mõte täiesti umbe. Mul oli mingi idee, mida ma tahtsin siin justkui sõnadesse vormida, et asi endale selgeks saada, aga.... vist ei tule täna välja midagi. Pif.
Lühidalt öeldes - Täpike pani puusse. Toredad inimesed kipuvad ennast ise alahindama, samas kui mittetoredad peavad ennast sageli mingiteks ülilahedateks ja vastupandamatuteks inimesteks. Siis on veel inimesed, kes hindavad oma väärtust täiesti adekvaatselt ja nende sõbrad on selle arvamusega täiesti päri. Ja siis on need, kes ise endale ei meeldi ja kes ei meeldi teistele ka.

Jehh, ma jään parem vait täna.
Lasen endale järgmiselt seantsul mingi teraapilise ajuplaastri panna kuklasse, et ma selliseid "üle minu mõistuse" käivaid ideesid ei genereeriks, mul juba juhtmed kärssavad...

Ja vispli nimel - järgmine kord valin irisemiseks ja filosofeerimiseks mingi maalähedasema ja lihtsama inimese IQ-le vastava teema. Või püüan arutlemiseks leida mingi sellise aja, kus mul pea selge on. Täna lihtsalt ei ole minu päev.

Kuidas saada Swarzkopfi VIP-kliendks

2008-10-04T11:03:00.000-07:00

Lihtne. Tehke lapsi. Piisab ka ühest.
Minu lapsevanemlik-pedagoogilised loomkatsed meenutavad viimasel ajal üha sagedamini sotsiaalset katastroofi. Ajuti mulle tundub, et see väike saatan lausa irvitab mu üle ja testib minu närvikava riigipiire.
Tänane poeskäik nägi välja nagu lõputu seente ja herneste sõda, sest ma ei ostnud madaamile ei 110.- kroonist tapeedirulli ega ka mõttetut vedru otsas vibreerivat liblikat. Mida kuradit ta nende asjadega peale oleks hakanud, kui ma olekski ostnud? Vastus - mitte midagi. Lihtsalt see hetkeline rõõm, et "jeeeeeeeee, minu oma!"
Ja siis veel see lõputu kastanimunade-ralli.... Kui ma saaksin, ma annaksin välja seaduse, mis keelaks kastanipuude istutamise sellistesse piirkondadesse, kuhu 6-aastastel sügiseti vaba juurdepääs on.

Ühesõnaga, kogu selle klaperjahi tulemus on - palju kisa, vähe villa. Ja ohtralt juuksevärvi, millega oma enneaegselt halliks läinud juukseid katta.

Väikesed lapsed on tõesti armsad ainult kahel juhul: kui nad magavad, või on kellegi teise omad ja... magavad.

Ma tean, mis sul järgmisel nädalal seljas on

2008-10-01T23:57:00.000-07:00

Halloo, õnnetud, siin räägib teie Moejumal!

Mina tean, mida te järgmisel nädalal/kuul selga panete! Tulge ainult ja küsige, ma hea meelega ütlen teile. Aga see maksab!

(pildil iidne Mehhiko moejumala kujuke)

Ah et kust ma seda tean? Väga lihtsalt.

Sest vaata, kui minul tuleb mingi idee, et mida ma endale poest osta tahan - siis võib pea 100%-se kindlusega öelda, et seda asja ei ole terves Tallinna linna kaubandusvõrgus olemas. Usinamad lugejad ehk mäletavad minu itku värviliste mantlite puudumise teemal mõni nädal tagasi. Pekki, ma pidin selleks Itaaliasse sõitma, et endale niisugune mantel saada, nagu ma tahtsin. Ja mida ma tagasi tulles näen - terve Tallinna linn on täis värvilisi mantleid, mida siis siin veel küll ei olnud mitte ainsatki, kui m i n a neid otsisin.

Üleeile arvasin ma heaks hakata endale punaseid saapaid otsima. Teate küll, selliseid väikeseid ja tingimata kõrge kontsaga. No et sobiks minu uue mantliga. Arvate, et leidsin? Khmmm..... Jaa-jaa, ühte paari isegi kohtasin, aga nende hind oli selline, et ma enne närin endal jalad alt, kui sellise raha eest mingid saapanirud endale soetan. Ma peaks olema ikka tikk-kontsaga pähe saanud hea obaduse, raudselt.

Noh, kristalselt aus olles siis mingi alternatiivide alternatiivi ma lõpuks ikkagi isegi leidsin ka, aga võin kihla vedada, et ca nädala-pooleteise pärast müüakse Tallinnas ainult punaseid saapaid.

Ja nii on see absoluutselt kõikide asjadega. Sellepärast ma mõtlen, et mina olengi Moejumal, sest ma tahan igasuguseid vidinaid-hilpe-kaltse-rootse tugeva paarinädalase edumaaga kaubanduses pakutava ees.

Mingi aeg tagasi, kui ma veel ei olnud oma jumalikku aurat avastanud, olin ma kindel, et tegemist on mingi üleüldise minuvastase vandenõuga. Ja et kuskil istub mingi mõtetelugeja, kes otsekohe, kui mul mingi idee tuleb, saadab välgukiirusel ümbruskonna kauplustesse SOSSMS-i "ETTEVAATUST, TA TULEB!", mispeale müüjad korjavad ahvikiirusel lettidelt ära ja matavad 3 m mullakihi alla kõik need kaubad, mille järgi ma poodi läksin või mis kasvõi kaudselt sarnanesid nendele kaupadele, mida ma otsisin. Ja kui siis mõni uimane või algaja teenindaja unustaski midagi letile, nii et ma selle lõpuks viimases hädas ainsa valikuna ära pidin ostma, lasti see muidugi päevapealt lahti ja teda jäi kuni surmani saatma kõikide kaubandustöötajate lepitamatu põlgus selle eest, et ta niisugune käpard oli.

Aga pärast seda ohkasid kõik müüjad kergendunult, kaevasid peietud kauba kõdukihi alt välja ja pärast keemilisi puhastusi või misiganes protseduure (sellest see paarinädalane nihe) panid peidetud kauba lettidele tagasi. Ja see oli see hetk, kui ma enda koba peale soetatud asjaga ringi käisin juba, avastasin, et näed kus, terve linn ju nüüd lõpuks sedasama nänni täis, mida mul just vaja oli kunagi. Aga mis sest nüüd enam....

Teine variant, mida ma ka oma piiritus paranoilisuses kahtlustasin, oli see, et kusagil peavad olema sellised salajased šoppingu-katakombid, kus kilomeetite viisi on poode ja poekesi normaalsete riiete ja kingade ja mütside ja muu tarbekaubaga, aga selle kullakaevanduse asukohta teavad ainult vähesed pühendatud, kes seda siis väga valikuliselt edasi annavad. Sest kust muidu sai see naine, keda ma igal hommikul tööle minnes kohtan, endale meie oludes selle udulahenda apelsinivärvi jaki ja see teine naine, kellega ma alati toidupoes kokku saan, sellised saapad ja koti? Ja miks sügise tulekul on linn täis normaalsete peakatetega inimesi, samal ajal kui mina võin ennast lolliks otsida, aga ei leia midagi peale nende gaasimõõtjate, mida mütside pähe poes müüakse. Või kust saavad inimesed suvel endale ilusaid kleite, samas kui mina näen poodides ainult mingeid niisuguseid hilpe, mille selga panemine meenutab Minotaurose labürinti sukeldumist või mis sarnanevad vanutatud viltsokiga, kuhu varrukad külge on õmmeldud?

Pühaduseteotus!

Nii et, stiiliäbarikud, võtke järjekorda... Selles seismine on, muide, tasuta.

Homo homine lupus est...

2008-10-01T11:24:00.000-07:00

Kui kristalselt aus olla, siis globaalsel tasandil olen ma misantroop. Aga samas - rohujuure kõrguselt inimesi vaadates pean ma tunnistama, et on terve hulk neid tegelasi, ilma kelleta ma oma elu ette ei kujutaks ja kes on 100%-d erandid reeglile "asendamatuid inimesi ei ole olemas".
Aga et ma nendega liiga ära ei harjuks ja nende voorusi liiga iseenesestmõistetavatena võtma ei hakkaks, hoian ma alati oma tutvusringkonnas ka paari sellist tegelast, kelle kohta ülejäänud absoluutselt aru ei saa, miks ja kuidas ma üldse sellistega suhtlen. Vaat sellepärast suhtlengi, et nad on heaks võrdlusmomendiks ja et ma ülejäänud inimkonna suhtes liiga kõrgeid ootusi ei hellitaks, sest laias laastus on homo sapiensi liik ikka mölakaid täis.

Ühel päeval, kui ma jälle oma ajuasjadega tegelesin, sai mulle selgeks, et sellel ebanormaalsete tegelaste seltskonnal on ebanormaalselt palju ühiseid jooni:
- alaväärsuskompleks, mida nad varjavad teeseldud enesekindluse ja "tulen-löön-jalaga-ukse-lahti"-suhtumise taha.
- labiilne närvisüsteem. Esimese mistahes nende jaoks ebameeldiva ilmingu peale lähevad nad totaalselt endast välja ja hakkavad häälekalt oma õigust nõudma.
- tänamatus. Mida iganes nende heaks teha, nad võtavad seda kui täiesti iseenesestmõistetavat asja, sest "tegelikult ongi maailm neile sitaks võlgu ja nad peaksid saama kõike vähemalt tugeva alega, selle eest et nad üleüldse suvatsesid siia sündida". Aga nad mäletavad kõiki kordi, kui nad on midagi sinu jaoks teinud ja pole kahtlust, et sa maksad selle teene priskete intressidega tagasi.
- targutajad. Nad teavad absoluutselt täpselt, kuidas mina peaksin oma elu elama, ja nad ei hoia oma tarkust endale, oh ei!
- hädapätakad, mis puutub nende endi eraellu. Olematud või ebakindlad suhted, kogu maailma süüdistamine selles, et neid ei mõisteta. Nad küsivad lakkamatult nõu ja arvamust, aga kui vastuseks ei ole nendele takkakiitmine või nende õigustamine, siis pole parem mõtet suudki lahti teha, sest niikuinii on see, mida sa ütled, vale ja halb.
- eelarvamustega. Valivad omale suhtlusringkonda mingitest mõttetutest isiklikest standarditest lähtudes. Enamuse ajast jääb arusaamatuks, kuidas mina sellesse seltskonda sattunud olen.
- egotsentrilised. Kui nad kellegagi on otsustanud suhtlema hakata, siis nad imavad ennast selle inimese külge nagu kaanid või vampiirid ja nõuavad, et vaeseke kogu oma edaspidise hingamisruumi ümber nende suurepärase isiku koondaks.
- ajaraiskajad. Neil pole sinu jaoks aega, kui sul neid vaja läheb. Aga nad ei aktsepteeri vastupidist situatsiooni.
- üldiselt nad elavad ka üksi. Huvitav, miks?

Jah, ma olen misantroop. Eelnevat nimekirja vaadates - õigustatult vist?

Miks pubekad ei ruuli...

2008-09-30T22:57:00.000-07:00

Noh, põhimõtteliselt võiks siinkohal näiteid tuua süle ja seljaga, aga ma hetkel räägiksin kahest.

Esimene on lihtne - ma olin sunnitud (päriselt-päriselt) ükspäev nende pärast minetama oma tavapärase rahumeelsuse ja tolerantsi ning muutuma "vigisevaks eideks", nagu nad mind omaette pobisedes nimetasid. Mitte et mind see nimetus häirinud oleks, ma tean sitaks hästi, et mind ka öösel kottpimeduses mingi vanamutiga segi ajada pole võimalik, ma lihtsalt ei ole mingi vanamutt vaid täiesti oki-doki välimusega (noh, see on muidugi suht subjektiivne hinnang, aga põhineb siiski usaldusväärsetele infoallikatele) naisterahvas. Seega - ei võtnud isiklikult.

Mind vihastas pigem see, et mingid 3 käpikut suutsid mind bussis nii endast välja ajada, et ma nagu suvaline vene baaba või vingviinikust penskar "noorte inimeste" kallal irisema hakkasin.

Teiseks - miks ma endast välja läksin üleüldse.

Ühesõnaga - istun mina Viru terminalis oma 40 bussile ja plaanin niipalju kui ühistranspordis võimalik, mõnusat kojusõitu peale tööd. Minu selja taha prantsatavad - otsustades toolile kukkumise järgi - surmani väsinud ca 12-aastast pärdikut. Poisid. Ja siis hakkas peale. Kuni kuradi Kelmiküla peatuseni oli terve buss sunnitud kuulama, kuidas needsamad kolm ajuinvaliidi omavahel kõva häälega arutavad, milline on ikka hea õlu ja milline on sitt õlu ja milline lausa pask (otse tsitaadid, mina pole neid välja siin mõelnud) ja kui palju keegi on kusagil kunagi kaugemas minevikus ja lähemas olevikus ja kavatseb tulevikus seda märjukest endale sisse kallata ja mis siis kõik juhtuma hakkab jne.jne.jne. Katkematu möla...

Ümberringi inimesed tegid tüüpilise eestlase kombel nägusid ja nihelesid, keegi mitte midagi ei öelnud. Küll pärast kodus jõuab targutada, kuidas ikka oleks tahtnud öelda ja oleks ikka öelnud, kui mitte..... Mina alguses olin ka vait, aga mingi hetk tundsin, et veel 1 peatusevahe ja mul hakkab kõrvust õllevahtu tulema ja ma ei suuda neid seal tagapingil enam ignoreerida. Siis ma ennast ümber keerasingi ja ütlesin (Vaikselt. Tapjapilguga.), mida ma nende jutust arvan ja neist endist.

Ma ei hakka siinkohal seda teksti ära tooma, polegi oluline. Ei kannataks eriti trükimusta kah, kui piinlikult aus olla.

Aga kuradi leemurid sellised, õud tuleb peale, kui mõtled, et sellistest peavad kunagi kellegi isad ja mehed kasvama.

Yeah, right. Some people ei peaks kunagi õlut jooma, siis ei sünniks ehk selliseid mini-imbetsille kah.

Dziisus Kraist!

2008-09-23T23:32:00.000-07:00

Ma leidsin hiljuti Kroku blogi lugedes mingi udulaheda testi, mis näitab sulle, kes sa võisid olla umbes aastal 1400 või midagi sinnapoole.... Otse loomulikult ma tahtsin teada, kes ma oma üleüleüle ja veel mõned elud tagasi eelmises elus olla võisin. Tulemus sai selline, et ma vist pean hakkama oma renomeega siva midagi ette võtma, enne kui kuuldused laiali lähevad.
Test ise muide asub sellisel aadressil:
http://www.helloquizzy.com/tests/the-who-would-you-be-in-1400-ad-test

Miks pubekad ruulivad...

2008-09-20T12:44:00.000-07:00

Ainult ühel põhjusel - nad võivad süüdimatult õhata mõne Hollywoodi või moeajakirja kaunizmehe poole ja keegi ei pea neid sellepärast napakaks. Vastupidi - kui sul pole seina peal poolpaljast Brad Pitti või Orlando Bloomi, siis sa oled nohik ja üleüldse kuidagi imelik.
Ma käisin täna Vene Draamateatris vaatamas Gribojedovi "Häda mõistuse pärast" ja nüüd tahaks nagu natuke pubekaikka tagasi, sest hirmus tahtmine on kõik oma korteri seinad Elisa reklaame täis kleepida. Seal nimelt poseerib see seksikas kassisilmadega vene näitleja, kes tänases etenduses peaosa mängis. Seesama: Aleksandr Ivaskevitš

Paraku ma olen sellisteks lollusteks natuke liiga kaugel juba.
Aga minge ise vene teatrisse, siis saate aru, millest/kellest ma räägin.
PS! Tänasel etendusel oli tubli 1/3 publikust eestlased, nii et pole vaja karta ka, et te olete seal mingid valged varesed ja kohalik vene kogukond teie peale imelikult vaataks, et "boooze moi, što ani zdjes deelajut?"

Lapsed on elu õied

2008-09-18T12:46:00.000-07:00

On-on... Pagana karuohakad, ma ütlen. Minu isiklik tulipunane lilleke on kohe eriti särav näide. Lähen mina õhtul lasteaeda, et tibi kaasa haarata ja sealt otse õkva-prõlla Kristiine keskusesse tuisata, kui kasvataja mulle muu jutu sees (noh, ikka võtame päeva kokku selle aja jooksul, kui lilleke garderoobis enda riideid vahetab) mainib, et "Noh, Marleen tuleb siis täna teile külla, jah?". Minul sellepeale kerkisid kulmud kuklasse, mõtlesin, et mis pagana uus huumor see nüüd on. Mingi kasvatajate eri või? Pole kuulnudki mingist Marleenist, eiei, meie läheme poodi. Seepeale kasvataja mulle lahkelt selEtab, et ei, tema ei tee nalja midagi, täiesti tõsiselt - nimetatud Marleen passivat lasteaias, talle vanemad ei tule järele kah, sest teavad, et laps meile mängima tuleb õhtul. No kurat! Huvitavad vanemad, seda juba esiteks. Jätavad lapse kus see ja teine, kas mina olen nagu mingi maksakaste, et minuga ei peagi sellist asja arutama?!
Siis kargab lilleke ise garderoobist välja ja teatab mulle särasilmil, et "Marleen tuleb täna meile, tead!" Nohhh, nüüd juba tean, tänx, sõbrake. Ja seisabki sealsamas seesama Marleen kah, silmad nagu nööbid peas ja vaatab mulle sellise innuka kutsika pilguga otsa, umbes niimoodi:

No kuhu ma ta jätan, ega siis tema süüdi pole, et ta nüüd siin niimoodi siis ripakile jäetud on. Haarasin siis oma plika ühe käe otsa ja laenuks saadud lapse teise käe otsa ja läksin nagu mingi paljulapseline ema lasteaiaväravast välja, saatjateks kasvataja ja kahe teise Laura rühma lapse ema kaastundlikud pilgud. Silme ees kangastusid kõik need Kristiine keskuse poed, kus ma plaanisin sel õhtul läbi käia ja vajalike asju koju osta. Shoppinguelamuse asemel sain aga "meeliülendava" õhtu kahe kääbiku seltsis...

Õudne, kui sihukesed tegelased ise endale õhtust meelelahutust orgunnima hakkavad, vanematel pole enam mitte mingit mokakobinat ette nähtud. Kuradi käpikud sihukesed. Suunasin nad lastetuppa hukku ja kadu tekitama, leidsin oma paberipahna seest isegi mingi telefoninumbri ka kamandasin armsad lapsevanemad kella kaheksaks oma võsule järele. Ärgu arvaku, et ma kedagi ise kuskile teise linna otsa ära transportima hakkan. Ühtlasi minetasin oma tavapärase hea kasvatuse ja ütlesin välja, mida ma sellisest laste aktiviteedist ja vastaspoole täiskasvanute suhtumisest asjasse arvan. Teisel pool oli täiesti süüdimatu häälega naisterahvas, kes teatas, et jah, näed, Marleen ja Laura ju niiiiiiiiiiiiiiiiiiii tahtsid koos mängida, ega siis nemad vastu polnud. Lubasidki. AGA MINA????

Made in E.U.

2008-09-13T13:11:00.000-07:00

Situatsioon elust... Tõstatas minus sel hetkel mitmeid vastuseta jäänud küsimusi ja tekitas soovi tsiteerida ühte mu tuttavat - "Nõmmele tulnud roosa elevant. Paneb imestama."

Asukoht: kesklinn, Norde Centrumi ees
Aeg: täiesti keskpäev
Seisan mina eelnimetatud kaubakeskuse ees ja teen võimalikult diskreetselt nurka hoidudes oma lõunast sigaretti. Eemal sebib mingi seltskond. Sellest eraldub tibi, kepsleb minu juurde ja küsib:
- "Could you please give me one cigarette?"
- "No problem," ulatan sigareti.
- "Light too, if you are so kind"
Annan tuld ka, no mida veel. "You welcome..."
- "I´m so sorry, that I had to ask"
Kehitan õlgu, no problem.
Järgmine küsimus:
- "Do you speak estonian?"
No tõesti, ma mõtlen, ei maksa isiklikuks minna. Suitsu ju tahtsid, mis nüüd kipud sõbraks ka veel või?
- Yes, I do!
Selle vastuse peale lahkub tibi tagasi oma seltskonna juurde ja karjatab seal selges eesti keeles "OUMAIGAAD, SEE NAINE RÄÄKIS EESTI KEELT KA!!!!!!!"

Mul vist kerkisid kulmud esimese hooga juustepiirini. Siis purtsatasin omaette naerma. Ja siis tekkisid küsimused:
Kas ma näen välja nagu mingi ebatüüpiline eestlane või? Ei usu nagu...
Kas 100 m raadiuses ümber Norde Centrumi on eesti keele rääkimine mingi eriti ebatavaline nähtus või?
Miks just inglise keeles, loogika kohaselt oleks ju soomekeelne pöördumine hoopis loogilisem olnud?
Kas see tibi oli nagu kokkuvõttes absoluutselt idioot või?

Ma siiamaani pole ühelegi küsimusele vastust leidnud :-)

-

WTF?

2008-09-10T05:47:00.000-07:00

Kas inimesed kohe kalduvadki suuremas enamuses idioodid olema ja ma pole sellest kuulnudki või on see lihtsalt mingi minu eripära - kõikvõimalike homo sapiensi esindajate hulgast enda tuttavate hulka idioote korjata? Mingi tropimagnet olen või?

Jääb muidugi alati ka see variant, et ma lihtsalt ei usu, kui mulle öeldakse, et see või teine inimene on natuke ohoh, ja selles veendumiseks pean ma ikka ise asja omal nahal ära proovima ja peksa saama?

Sorry kõik mu normaalsed tuttavad, õnneks olete teie esialgu veel arvulises ülekaalus, aga kui nii edasi läheb nagu täna juhtus, siis ma pole sellest varsti enam kindel....

Kunagi ei tea, kus kivi all vähk peidus on.

Müüdimurdja argipäev

2008-09-09T01:00:00.000-07:00

Ma ei salli lifte, eriti suurte kontorihoonete omi, aga üldiselt lifte laiemas plaanis ka. Eriti ilge on seista, nüri pilk kõikidest elus ja eluta asjadest läbi vaatamas ja ootamas, millal õigel korrusel päästvad uksed avanevad. Minu meelest sobivad liftid suurepäraselt algajatele joogaharrastajatele, sest see on koht, kus suurepäraselt saab praktiseerida "oma sisemise minaga diskussiooni astumist" või "kolmanda silma avanemist", aga normaalsetele inimestele tuleks võimaldada üles-alla liikumine ka treppide kaudu. Oleks tervisele kah kasulikum, muidu istutakse endal ju kontorites kannikad kõrvuni laiaks.

Paraku on suuremates kontorihoonestes treppidele ligipääs mingite segaste turvanõuete ettekäändel blokeeritud, seda teed saab kasutada ainult juhul, kui kontoris tulekahjupaanika juba viimase vindi peal ja leegid uksest-aknast sisse lahmivad.

Ja siis ka mitte enne, kui oled maja haldavale turvafirmale kirjutanud põhjaliku selgituse (soovitavalt 3 eksemplaris ja pitsatiga kinnitatult), miks sa soovid omaenese jalavaeva abiga oma perse kõrbemisest päästa.

Enivei, miks ma sellest kirjutan... Ma tegin täna loomkatseid laboriinimestega. Kuna ma eilsest saadik pole veel oma inimvihkajalikku meeleolu kusagil maandada saanud, siis tundus idee täitsa kobe olevat. Ma läksin lifti, lõikasin oma sisenemisega muidugi niidipealt mingi paarikese omavahelise kahekõne pooleks (no ma ei tea, mis kuradi riigisaladusi liftides alati räägitakse, et niipea kui keegi kolmas juurde tuleb - ja et tuleb, see on fakt: lift ju!, kukub sõna silbipealt maha ja sinna ta jääb) ning hakkasin inimesi jõllitama. Põhimõtteliselt ja sihilikult.

Vaat ei lugenud seina pealt, mitme neediga need metallseinad kood püsivad või mitu liivatera põrandal on. Mingit müstilist Tambovi konstanti ei hakanud ka laest otsima, lihtsalt vaatasin kõigile liftisolijatele pikalt ja pingsalt ja sõbralikult silma. Tere ei öelnud, võõrad ju. Aga jõllitasin. Kontektsi arvestades ebaviisakalt, aga reaktsioonid olid huvitavad.

Ma kujutan ette, et need 6 korrust tundusid mõnele tegelasele elu pikimate hetkedena seal. Efekt on umbes sama nagu istuksid "Tõehetke" saates, ainult et Võrno oma küsimustega on täitsa könn selle kõrval.

Paarike oli sellise näoga, justkui ma oleks nad seksimise pealt tabanud, mutike niheles nagu oleks tal kari termiite krae vahel ja noormees ei suutnud ilmselt kuidagi silmade pööritamise taustal välja mõelda, kas me võiksime kunagi mingis piinlikus situatsioonis tutvunud olla, kas ta on mulle raha võlgu või teen ma talle otsa vaadates nagu mingeid vihjeid edaspidiseks.

Mingist rahulikust kulgemisest ei olnud enam juttugi.

Läksin oma korrusel liftist välja, jätsin segaduses seltskonna endast maha. Mul poogen, et järgmised 6-8 minutit on maailmas vähemalt neli inimest, kes juurdlevad, kust sihuke maniakk nagu mina välja ilmusin. Ma ju ei tunne neid inimesi :-D, ja piff... nemad ei tunne mind ka. Ja inimestel on teadupärast räime mälu, liftist välja astudes nad ei mäletagi mind enam :-)

Worst day of my life.... almost

2008-09-08T13:54:00.000-07:00

Absoluutselt subjektiivne värk muidugi, et mis selle pealkirja juures kellelegi kõige hullema asjana just meelde tuleb, aga ma arvan, et minu variant platseerub julgelt seal kusagil Kõikide Sakkivate Asjade TOP 10-s.

See on olukord, kus sul on viimased 12 tundi hing millegi/kellegi peale nii täis, et sa tahaksid oma pilkudega kive purustada, aga sa ei saa nagu mitte midagi selle marutõve põhjustajale endale teha. Ja siis sa käid ja otsid väsimatult mõnda süütut ja pahaaimamatut kolmandat osapoolt, kes juhtuks olema valel ajal vales kohas elik siis sinu tee peal ees, nii et sa saaksid mingil haledal põhjusel oma raevu ja meelepaha tema peale välja elada. Asja teeb hulluks see, et sa kurat, ei leia seda peksukotti! Mitte kusagilt! Ja siis marineerudki omaenese depressiivsuses nagu räim tomatis.

Töö juures oli kõik nii tüüne ja rahulik, keegi ei keeranud mingit käkki kokku, et oleks saanud seal mässata. Lõuna ajal mõtlesin, et lähen kohalikku Rimisse, mis muidu on tüütuid soomalsi täis, ja pihustan mõne nendest elukatest oma pilguga mateeria algosadeks, aga isegi ühtegi soomlast ei olnud! Ma arvan, et täna juhtus olema see aasta ainuke päev, kui selles poes ei olnud ainsatki vodkaturisti :-( Klienditeenindus toimis täiesti adekvaatselt, ei olnud isegi kassasse mingit sobilikku mömmi paigutatud, isegi järjekorda ei olnud.
Ma ei taha küll paranoilisena mõjuda, aga hetkeks tundus küll, et see kõik on minuvastane vandenõu.

Paar head sõpra soovitasid mulle kõigepealt mingit internetis levivat vihamaandamise teraapiat a la anna vale telefoninumber, ärrita kaks teineteist mitte tundvat tüüpi omavahel kisklema ja siis mine vaata pealt.... koos televisiooniga. Teate küll seda nalja. Mulle ei sobinud see variant, sest see eeldas liigset ajakulu planeerimise ja organiseerimise näol. Ma tahtsin k o h e kedagi tümitada. Alternatiivina pakkusid mõlemad järgmiseks välja erinevate ekside telefoni teel läbisõimamise, aga see ka ei sobinud, sest seda ma juba eile õhtul tegin ja see ei toiminud. "Vaesekesel" jätkus piisavalt ebaõnne helistada mulle mingi mõttetu teemaga just sel hetkel, kui mu solvumisekarikas oli just kaane pealt löönud... B(s)ad story, but I´m not sorry.
Tundus, et sellega nagu võimalike lahenduste valiku lõppeski. Astrid soovitas veel küll katsetada alluvaid, raamatupidajaid ja veel midagi, mida ma hetkel ei mäletagi, aga kuna ükski neist ka ei sobinud, siis polegi oluline.
Ühesõnaga - olukord on selline, et kui sa otsesõnu pead leidma midagi/kedagi, kelle peale oma viha välja valada, siis nagu eriti võimalusi ei olegi.

Ja ärge tulge ütlema, et ainult minuga selline olukord juhtub ja et see pole hull. Think about - saate ülemuse käest sõimata, vastu öelda midagi ei saa; politsei/partei/bürkoraatia ajab hinge täis, aga midagi "süüdlasele" teha ei saa; vanem põlvkond sõidab sul katuse vilinal pealt, no ei hakka ju neile midagi ütlema, jne. jne.jne.

Must masendus on meie tänavail

2008-09-04T04:49:00.000-07:00

Mul tulevad alati kaubanduskeskuste läheduses geniaalsed ideed. Ma ei tea, kas rahakulutamise aura mõjutab kuidagi minu isiklikke võnkeid või kuidas neid nimetataksegi, aga iga kord, kui ma kuhugi suurema keskuse juurde satun, saan ma koheselt valgustatud sellel teemal, ilma millise riideesemeta ei ole mul järgnevaid päevi-nädalaid-kuid lihtsalt võimalik üle elada.

Silme ette kangastuvad õõvatekitavad pildid sellest, kuidas ma olen sunnitud koju, tuppa jääma, sest mitte ainsatki normaalset ja sobilikku kehakatet pole kapist selga panna, kui ma just mingit kaupluses müügil olevat ja mulle meeldima hakanud püksi-pluusi-seelikut selsamal hetkel poest ära ei osta.

Õnneks tasakaalustab minu hilbuhullust asjaolu, et tavaliselt ei ole poest seda konkreestet asja, mida ma sel hetkel enda vaimusilmas endale ette kujutasin, et ma tahaks, olemas.

Eile näiteks... Sattusin Viru Keskusesse ja kurat teab kuskohast hakkas mul peas pinisema hääleke: "sulle on väga vaja mingit erksavärvilist mantlit-jakki-jopikest, sest see must ja see halliruuduline, mis sul juba olemas on, on igavad ja vanad". Asusin siis otsingutele - Zara, Kaubamaja naistekas, PTA, Esprit, Vero Moda.... No ja arvake ära, kas ma leidsin? IRWWWW.... Igast poest vahtis mulle vastu terve müriaad musti, halle, tumepruune ja potisiniseid... asju. Sekka paar ontlikku kirsipunast, beezi ja isegi valget. Valge meie tänavatel, kus iga tropp sulle liitrite viisi soppa pihta pritsib, khmmm. Ei ühtegi erepunast, munakollast, elektrisinist ega mürkrohelist asja. Oranzi kah mitte. Enim, mida leidsin, oli mingi sinepikollane õudus Vero Modas. Jäkkkkkk.

Ma nagu ei saa aru, miks ei võiks olla meil ka min-gi-su-gu-ne-gi valik muud värvi riideid poes?! Lugupeetavad sisseostjad või tootejuhid või kuidas kurat teid nimetataksegi - äkki teeks midagi selle nimel, et ka niisugust valikut oleks??? No kasvõi proovimise mõttes....

Mul on üks hea sõbranna, kes toob maale kontoritarbeid. Just mingi aeg tagasi tuli jutuks, kuidas nende ostujuht ka ainult konservatiivse väljanägemisega musti, valgeid ja hõbehalle klammerdajaid, auguraudu, kaustu ja jumal teab mis muud träni veel kokku ostis. Noh, äri nagu läks ka, inimesed ikka ostsid ja kõik oli justkui korras. Ja siis ühel hetkel pakkus sõbranna välja, et toome proovi mõttes sisse paar partiid värvilisi vidinaid: rohelisi, kollaseid, sinised... Pärast pikka põtkimist ostujuht telliski ühe partii rõõmsamaid asju ja need müüdi läbi enne, kui nad "apelsin" öelda jõudsid.

Siit moraal riidekaupmeestele - äkki nagu prooviks või nii? Kui muidu lahti ei saa, siis Hullud Päevad ja Osturallid ja muud sellised kampaaniad peaks ikka puhta töö tegema.

Jube tüütu on see sügisene hallide ja mustade masside müriaad tänavatel. Pole ime, kui räägitakse mingist sügismasendusest ja talvekaamosest, kui kurask - kõik, mida sa näed, ongi must ja tume ja porikarva masendav.

Ilja Muromets, RUS - riistvõimlemise vabakava

2008-09-02T23:15:00.000-07:00

Kurat, täna hommikul jäi mulle külmkapi uks pihku! Lihtsalt... Inimene läheb paha aimamatult lapsele hommikul piima võtma kapist ja selline asi. Arumaisaa. Oleks mingi nõkats ja väike vana kapp olevat, siis võib juhtuda, et vanake otsustab ühel hetkel saba anda, aga pagan, suur ja suht uus kodumasin on.

Uurisin siis mina oma nõrga naisemõistusega, et kuidas selline asi võimalik saab olla ja esmavaatlusel jäi mulle küll mulje, et see jama on vastuolus igasuguste füüsika, mehaanika ja loogika reeglitega - see kapiuks oleks pidanud veel aegu ja sajandeid seal ees seisma.

Kuna hommikul polnud eriti aega asjasse detailsemalt süüvida, siis teipisin ukse kapi ette tagasi ja eks õhtul näeb, mis värk on.

Õnneks on (mõistlikult asju ajada oskaval) naisterahval olemas igasugused eks-id, kes on nõus ennast kohale vedama ja asju mehe/tehniku pilgu läbi vaatama ja võimalusel ära remontima.

Öeldakse, et "lollil looma jõud", no mina ei tea, et ma selle kapiukse seljas nüüd nii hirmsasti ratsutanud ja kõõlunud oleks, et see sellepärast otsad andis, aga hetkeks tekkis küll paanika, kas peaksin tööle jõudes kiiruga ühe teraapilise IQ-testi tegema. Noh, just to be sure.... et kõik ikka omal kohal on alles.

Hispaania Saabas

2008-09-02T11:17:00.000-07:00

No kuidas võib sellise häälega inimene laulda, aru ma ei saa... RÕ-VE
Ma ei taha üldse teada, missugune Hispaania Saabas talle ümber munade on pandud.

A,B hakka pähe

2008-09-02T01:05:00.000-07:00

Mingi üllatus, et eile algas kool ja hommikul pole enam lootustki bussis istuma saada või üleüldse bussi mahtuda, kõik kohad on pädalikke täis. Ranitsatega pädalikke. Suurte ranitsatega.....

Tegin väikese vaatluse põhjal väikese "kooliminejate välimääraja":

Abituriendid - keda kuraditki ei saa aru, kas tegemist on abiturientidega või suvaliste kontoritibidega. No poistest saab veel aru, aga tüdrukutest küll mitte.

Beibed - need on non-stop 12/7/24 ühtemoodi üles löödud, olgu suvel rannas või sügisel kooli minnes, üks chill ja disko kogu aeg. Esimene september neile küll kuidagi muudmoodi mõjunud ei ole, kui et Stroomi ranna asemel tuleb kooli minna.

Esimese klassi juntsud - vanasti olid nad esimesel koolipäeval kaugelt äratuntavad oma meetripikkuste gladioolidega või astripuntidega, emmed käekõrval ja valged pluusid seljas. Nüüd on suht haruldane neid kohata, sest üldiselt viiakse nad autodes kohe kooli ukse ette.

Geeniused (tulevased) - ei malda kooli algust ära oodata, koperdavad, nina raamatus, juba enne ametlikku avapauku, mööda bussi ringi ja on pimedad agu mustlase hobused - ei kuule, ei näe midagi.

Hip-hopparid - ikka ühtemoodi hark-põlvini-10-numbrit-suuremates teksapükstes, nokamütsid silmini ja dressipluusid põlvini kutid. Väike raamatukompsuke on ainult kätte ilmunud, nii armas :-)))

Juntsud - kõige tüütum liik kooliõpilasi pärast pubekaid. Absoluutselt taltsutamatud kisakõrid, liiguvad tavaliselt 3-5 pealistes kampades ja on omandanud kõrgema pilotaazi kitsas bussis rüselemise alal.

Laptopsikud - mingi uus liik lapsi, kes sebivad kooli poole, läpakakotid õlal. Meh? Mida on koolis läptopiga peale hakata (kas ma olen lootusetult ajast maha jäänud?) või on tegemist mingi uue ranitsaliigiga, mida ma veel näinud ei ole??

Pubekad - kõige hullemad. Lähevad läbi kõigest ja kõigist, kes neil tee peal ees, et saaks oma ülimalt väsinud kondihakatised esimesele vabale istmele lajatada ja nooo miiissss tekst nende suust kostab.... Esimesel septembril on nad küll veidike taltsutatud, aga mida edasi, seda rohkem tekib tunne, et riigitelevisioonis moodustaks nende sõnavõtt küll ainult katkematu piiks-piiks-piiksude jada.

Jumal paraku, on maailmas midagi head ka. Eesti Päevaleht hakkab uut raamatusarja välja andma, kohalike vaimuhiiglaste paremik saab kaante vahele. See teeb mulle tõsiselt headmeelt, kuigi mu rahakott ja pangaarve mulle selle peale raudselt vinge vasakhaagi lajatavad. Ja sõbrad muretsevad mulle kambapeale tasuta majutuse Paldiski maanteele kumminagidega ja vetruvate seintega toakesse, sest see, mismoodi mina endale raamatuid koju osta võin, vajab nende arvates küll juba meditsiinilist sekkumist. Ma saan aru, nad on mures, et kui ma kogu aeg kodus raamatuid loen, siis ei jätku mul nende jaoks üldse aega, aga olge mureta - pole seda siiamaani juhtunud ega juhtu ka edaspidi. :-))))

Ulmeorganisatsioon ikka täiega

2008-08-29T10:56:00.000-07:00

Käisin täna oma häda ja vaeva, higi ja pisaratega välja võideldud juhilubade järel. Mingi roosa plastikust plönn, mille saamiseks ma olen pidanud hulga rohkem vaeva nägema kui näiteks ID-kaardi saamiseks: viimase omastamiseks polnud muud vaja, kui ainult sündida, lasteaed-kool-pubekaiga läbi põdeda ja aamen - käes ta oligi. Aga juhiload peaks küll kullatud raami sees üle antama inimestele, nende väljateenimine on ikka tõeline keberniit. Seda enam, et selle raha eest, mida ma nende saamiseks välja pidin käima, peaks väikeseks kuldraamiks enam kui piisavalt jätkuma.

Aga selle ülitähtsa plönni väljastamine on küll antud mingile täielikule ulmeorganisatsioonile, mis on ennast kõigepealt üleüldse majutanud Tallinna ainsasse sellisesse kohta, kuhu ei liigu mitte ühtegi transporti peale taksode ja sõprade autode. Väga nutikas. Ja töötavad seal ka mingid väga imelikud inimesed.
Ehk et kui tagantpoolt ettepoole minu ARK-i saagast rääkima hakata, siis mul on juba teised load terve nädala aja jooksul. Ma arvan, et nii kiiret loavahetust ei ole mitte paljudel inimestel ette näidata. Tegelikult oli asi hoopis proosalisem ja ARK keeras mu esimesed load pekki. Ise olid süüdi. Käisin oma nimevahetusest neile raporteerimas ning minu ja selle dauniku vahel, kes laua taga istus, hargnes umbes järgmine vestlus:
M: Tere, ma just tulin sõidueksamit tegemast ja ma tahan oma nimevahetusest teada anda, et load õige nimega saaksid.
ARK: (Ilma mulle pilku heitmata, sest arvuti ekraanil toimus sel hetkel ilmselgelt midagi oluliselt põnevamat) Andke oma ID-kaart
ARK: (annan kaardi. tibi klõpsib ulmekiirusega minu uued andmed sisse. uurib veel kindluse mõttes, et kas eelmine nimi oli see ja see. jaa, oli küll.) Millal te eksami tegite?
M: (ilmses arusaamatuses, sest sai ju nagu öeldud juba, et just tulin) No praegu just tulin, ma ju ütlesin.
ARK: (lööb käsi kokku) Issand jumal, nüüd on küll puder ja kapsad, eksami tulemused ei ole veel üle tulnud, ma ei saa ju niimoodi nime vahetada, tulge peale lõunat tagasi!
M: (hämmeldunud) Mismõttes, tulge tagasi?! Ei tule tagasi, ise ka teate, kui keeruline siia ennast kohale vedada on? Kas kuidagi muudmoodi ei saa, ma pean ju tööajast siia tulema. Pool päeva läheb kaotsi. Kas ma teie kesklinna kontorisse ei saa minna seda nime vahetama?
ARK: Tulge siis homme tagasi
M: Kas see nagu muudab olukorda? Siis olen ju homme poolest päevast jälle siia poole teel.
ARK: Ei, muudmoodi ei saa.
Lähen mina siis selle teadmisega uksest välja, et hakka aga jälle bossile seletama, et ARK-i minek. Pärast väikest mõttepausi õues sammusin täis otsustavust tagasi sisse ja uurisin infolaua muttidelt, kes muide, erinevalt eelpool kirjeldatud daunikule olid väga toredad ja sõbralikud, et selline värk, kas muudmoodi ei saa. Väike telefonikõne ja ennäe - kui homme helistada, siis selgub, et äkki ikka ei peagi teist korda tulema oma ID-kaarti näitama. Ma ei saa aru, kas nagu kohe ei võinud sellist lahendust pakkuda? Esimene asi ikka kohe, et jookse, tropp, mina olen väike jupijumal siin laua taga ja sina oled könn, kes kohe peksa saab, kui ei tee nagu kästud.

Enivei - järgmise päeva helistamine tuvastas, et minu isiklik kohalolek nime vahetamiseks ei olegi enam teistkordselt vajalik. Nad usuvad niigi, et ma olemas olen. Aga küsimusele, et kas ma äkki oma load siiski kesklinnast kätte võiksin saada, sest nagu riili-riili ei kipu sinna perifeeriasse ennast vedama, lajatas sama daunik teisel pool telefoni mulle: a mis te seda oma instruktorile ei öelnud, et te kesklinnast kätte tahate saada lube?!
Mismõttes nagu? Mis on istruktoril sellega asja, kust ma oma lube kätte tahan saada?! Tema asi on eksam vastu võtta, lubade väljastamisega tegeleb minu arusaamise ja loogika kohaselt nagu büroo või nii. Seda esiteks. Ja teiseks - kas nagu mõnigi instruktor küsis mu käest, et kust ma lube tahan kätte saada? Ma pean siis ise nii huulitark olema, et tean, kuidas nendel töökorraldus toimub? Raittt..... Võiks siis juba sellest pihta hakata, et ma ütlen oma sõiduõpetajale - tahan sinisetriibulisi, kollaste lilledega kaunistatud lube, kas palun saaks, jah? Ja voila, saangi, kui aegsasti küsin.

Noojahh, aga et elu veel liiga ilus ei oleks, siis oma lubadele Jumala ja sõber Ruudi abiga järele minnes selgus kohapeal, et ... load on, õige nimi on, aga.... allkiri on ikka vana nime oma! Järelikult - kehtetud. LAAAHEEEEEE..... Daunik ei olnud oma pudru ja kapsaste juures minult uut allkirjanäidist ju võtnud. Lisaks selgus, et uus pilt on ka tegemata. Minu üllatunud küsimuse peale, et mis te nüüd arvate, et nimevahetusega seoses ma muutusin välimuselt tundmatuseni või? 20 aastat nooremaks ja blondiiniks või?, ei osanud keegi mingit adekvaatset vastust anda. Kurat, ja mul just oli õnnestunud selle jõleda aparaadi seest mingid täiesti normaalse välimusega pildid endast välja võluda. Oleksin vähemalt ühel dokumendil normaalse näoga olnud, mitte nagu mingi ehmatuskangestusega küülik. Aga ei, ka selle rõõmu pidid nad ära nullima! No kui, siis ikka täiega.

Ja ei saanudki nemad seal aru, mismoodi küll selline asi võis juhtuda, et load niimoodi pekki keerati ja nii oluline asi vahetamata jäi. Ma ka enam ei viitsinud nendega jännata ja ei öelnud ka, et kuulge, teil on seal tagatoas mingi daunik, kes ei kuule-ei näe, vaid ainult kõrgub oma olematus tähtsuses keset pudru ja kapsaid.

PS! Selleks, et kesklinnast (seekord siis lõpuks!) oma plästik kätte saada, pidi terve pika avalduse täitma. Krt, isegi pangakontrotes ei ole vaja avaldust selleks, et mingist suvalisest kontorist oma teenus kätte saada! Weird ikka....

Kesklinna kontor on neil ka lahe. Asuvad teisel korrusel, aga liftis 2 korruse nupp puudub. Nagu mingi hotellide 13 korrus, mida liftides ära märgitud ei ole :-)

Ja lõppkokkuvõttes - mida ma selle roosa plästikuga teen, kui autotki pole :-D IRWWW

Omaette itsitajast hullarikandidaat Venezoniast :-)

2008-08-28T00:54:00.000-07:00

Oi-ma-ei-või, ma kohe pean siia selle ära märkima, mis pagana naljaka artikli ma Delfi arhiivist leidsin!
http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=15641699&categoryID=54&ndate=1177322845

Sest vaata, mul nagu töö juures mõned vabad hetked mõnikord ja siis ma kolistan mööda internetiavarusi ringi ja leian seal igasuguguseid huvitavaid asju. Viimasel ajal ma sisustan oma "vaba tööaega" sellega, et loen teiste inimeste naljakaid blogisid. Täiesti uus meelelahutus, sest tegelikult on mul sügavalt savi, millega minu jaoks võõrad inimesed oma igapäevaelus aega surnuks löövad, aga mõned on lihtsalt nii naljakad, et ma kohe ei saa muidu kui pean neid lugema ja irvitama. Ma päriselt-päriselt ka ei taha teada, mida mu töökaaslased minust mõelda võiksid, kui nad näevad, et ma pidevalt oma laua taga pealtnäha ilma põhjuseta irvitan.

Aga et nagu tänane vingumisrubriik kah. Täna ma vingun Tallinna linnaarhitektuuri kallal ehk tegelikult kinnisvaraarendajate vaimuvaesuse üle. Sest ma olen eestlane ja mulle ei meeldi mingi totakas kadakasakslus.

Mulle käivad nimelt kohutavalt närvidele kõik need loendamatud Plazad, mis Tallinna igasse linnaossa ohjeldamatult kerkivad. Alates Coca-Cola Plazast, mis iseenesest juba oma nime poolest täielik jaburus on kuni Kawe Plazani, jättes sinna vahele veel mingid City Plazad, Delta Plazad ja Scala Plazad ja võibolla veel mõni, mida ma hetkel meelde ei suuda tuletada. No mismõttes nagu? Plaza tähendab tõlkes "väljakut", kui mingid keelepuudulikud veel ei tea. Kust otsast need ilmetute kontoritega täidetud majakastid siin väljakut meenutavad, aru ma ei mõista? Või on mingi vaimuhiiglane arvanud, et Plaza võiks olla sama mis Palee vä? Ja et meil on nüüd Coca-Cola Palee, kui matsirahva keelde asi ära tõlkida? Jeee, äkki nad kolivad siis kõige täiega oma peakontori Atlantast Tallinnasse üle. Klobivad kinu välja ja löövad oma villimisliinid Hobujaamas püsti. Eetikas ei tohiks küsimust olla, neil on rohkem raha kui linnaviletsus terve oma eluaja jooksul ära jõuaks raisata.

Ja kui juba jutuks läks, siis aitaks hea meelega neid vaeseid majadele nimede väljamõtlemise asjapulki kusagil kabinetisügavustes. On ju veel välismaa sõnu, mida saaks kasutada: manor, castle, palace, rancho.... etc.
Trikiks terve Tallinna selliseid vinge nimega ehitisi täis, mis sellest, et kõikides on sees täpselt ühesuguste, Pelgulinna Haigla palati pastellroosade või -roheliste seinte värvi identsed kontorid.
Vähemalt oleks midagi veel peale vanalinna, millega maailmakaardil kanda kinnitada - Labasus suure algustähega.

Üleüldse - kui ideed edasi arendada, siis võiks ju kaaluda varianti, et kaevame tehisliku jõesängi Ülemiste järvest põigiti üle Vabaduse väljaku ja tekitame linna keskele jõe. Sest no mis linn see sihuke on, kust jõge läbi ei voola, eksole. Jõe peale saab palju sildasid ehitada, mis ka igaüks eri nime võiks kanda. Võimalikult võõrapärast ja udupeent! Ja lõpuks nimetame Tallinna ümber Venezoniaks, mis peaks ühtviisi rõõmu valmistama nii kohalikele muulastele, kes sellest nimest omad järeldused kindlasti teevad ja ka ametlikele asjapulkadele, kes selle nime kohe Baltikumi Veneetsia konkteksti ümber paigutaks.
Hundid söönud, lambad terved, jõgi linnas ja Vabadussammas keset jõge väikese asustamata saare peal! Yeah.....

Venezonia kesklinn aastal 2020...

Et kõik ausalt ära rääkida....

2008-08-26T23:26:00.000-07:00

...pean ma alustama sellest, et mõnikord mul on palju rohkem mõtteid, kui mu sõbrad jõuaksid ära kuulata. Ja pealegi pole alati seda selle-hetke-kõige-õigemat sõpra kuuldekaugusel kah. Aga rääkida ju tahaks ja iseendaga peeglis tõtt vahtida ning seal siis selle "kõigetargemaga" arutada on ka suht näss variant.

Ühesõnaga - ma kavatsen siin nüüd valdavalt iriseda asjade üle, mis mulle närvidele käivad, nii et nõrganärvilistele depressiivikutele on see justkui kompostikast, kust energiat ammutada, mõeldes, et näedsa, veel on ilmas meiesuguseid viletsakesi.
Ja siia ma lajatan nagu need mõtted, mida ma alati sõpradele ei tahagi kraesse halada, sest muidu nad arvaksid, et ma olengi mingi kibestunud maailmaparandajast friik, kellega suheldes on targem ohutut pikivahet hoida.
Nii, jah...