Absoluutselt subjektiivne värk muidugi, et mis selle pealkirja juures kellelegi kõige hullema asjana just meelde tuleb, aga ma arvan, et minu variant platseerub julgelt seal kusagil Kõikide Sakkivate Asjade TOP 10-s.
See on olukord, kus sul on viimased 12 tundi hing millegi/kellegi peale nii täis, et sa tahaksid oma pilkudega kive purustada, aga sa ei saa nagu mitte midagi selle marutõve põhjustajale endale teha. Ja siis sa käid ja otsid väsimatult mõnda süütut ja pahaaimamatut kolmandat osapoolt, kes juhtuks olema valel ajal vales kohas elik siis sinu tee peal ees, nii et sa saaksid mingil haledal põhjusel oma raevu ja meelepaha tema peale välja elada. Asja teeb hulluks see, et sa kurat, ei leia seda peksukotti! Mitte kusagilt! Ja siis marineerudki omaenese depressiivsuses nagu räim tomatis.
Töö juures oli kõik nii tüüne ja rahulik, keegi ei keeranud mingit käkki kokku, et oleks saanud seal mässata. Lõuna ajal mõtlesin, et lähen kohalikku Rimisse, mis muidu on tüütuid soomalsi täis, ja pihustan mõne nendest elukatest oma pilguga mateeria algosadeks, aga isegi ühtegi soomlast ei olnud! Ma arvan, et täna juhtus olema see aasta ainuke päev, kui selles poes ei olnud ainsatki vodkaturisti :-( Klienditeenindus toimis täiesti adekvaatselt, ei olnud isegi kassasse mingit sobilikku mömmi paigutatud, isegi järjekorda ei olnud.
Ma ei taha küll paranoilisena mõjuda, aga hetkeks tundus küll, et see kõik on minuvastane vandenõu.
Paar head sõpra soovitasid mulle kõigepealt mingit internetis levivat vihamaandamise teraapiat a la anna vale telefoninumber, ärrita kaks teineteist mitte tundvat tüüpi omavahel kisklema ja siis mine vaata pealt.... koos televisiooniga. Teate küll seda nalja. Mulle ei sobinud see variant, sest see eeldas liigset ajakulu planeerimise ja organiseerimise näol. Ma tahtsin k o h e kedagi tümitada. Alternatiivina pakkusid mõlemad järgmiseks välja erinevate ekside telefoni teel läbisõimamise, aga see ka ei sobinud, sest seda ma juba eile õhtul tegin ja see ei toiminud. "Vaesekesel" jätkus piisavalt ebaõnne helistada mulle mingi mõttetu teemaga just sel hetkel, kui mu solvumisekarikas oli just kaane pealt löönud... B(s)ad story, but I´m not sorry.
Tundus, et sellega nagu võimalike lahenduste valiku lõppeski. Astrid soovitas veel küll katsetada alluvaid, raamatupidajaid ja veel midagi, mida ma hetkel ei mäletagi, aga kuna ükski neist ka ei sobinud, siis polegi oluline.
Ühesõnaga - olukord on selline, et kui sa otsesõnu pead leidma midagi/kedagi, kelle peale oma viha välja valada, siis nagu eriti võimalusi ei olegi.
Ja ärge tulge ütlema, et ainult minuga selline olukord juhtub ja et see pole hull. Think about - saate ülemuse käest sõimata, vastu öelda midagi ei saa; politsei/partei/bürkoraatia ajab hinge täis, aga midagi "süüdlasele" teha ei saa; vanem põlvkond sõidab sul katuse vilinal pealt, no ei hakka ju neile midagi ütlema, jne. jne.jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar