Et kõik ausalt ära rääkida....

...pean ma alustama sellest, et mõnikord mul on palju rohkem mõtteid, kui mu sõbrad jõuaksid ära kuulata. Ja pealegi pole alati seda selle-hetke-kõige-õigemat sõpra kuuldekaugusel kah. Aga rääkida ju tahaks ja iseendaga peeglis tõtt vahtida ning seal siis selle "kõigetargemaga" arutada on ka suht näss variant.

Ühesõnaga - ma kavatsen siin nüüd valdavalt iriseda asjade üle, mis mulle närvidele käivad, nii et nõrganärvilistele depressiivikutele on see justkui kompostikast, kust energiat ammutada, mõeldes, et näedsa, veel on ilmas meiesuguseid viletsakesi.
Ja siia ma lajatan nagu need mõtted, mida ma alati sõpradele ei tahagi kraesse halada, sest muidu nad arvaksid, et ma olengi mingi kibestunud maailmaparandajast friik, kellega suheldes on targem ohutut pikivahet hoida.
Nii, jah...